LITMIR.BIZ

Скачать книгу

täiesti nii-öelda teiste õpilaste kasvatada.

      Ent miski oli puudu.

      Täiskasvanuelu: erialast edu nimetab „ebaoluliseks”. Piiratud tutvusringkond. Vähe huvisid.

      Kesksed teemad/küsimused: traumad. Mida oli Victoria Bergman õieti üle elanud? Suhe isaga? Katkendlikud mälupildid. Dissotsiatiivne häire?

      Sofia taipas, et oli veel üks keskne küsimus, mida tuleks lähemalt uurida, ja ta lisas uue märke.

      „Mida tähendab „nõrk”?” kirjutas ta paberi servale.

      Ta täheldas Victoria Bergmani juures mõõtmatut ängistust ja ränka süütunnet.

      Üheskoos suudaksid nad ehk aja jooksul sellesse süüvida ja leida võimaluse mõni umbsõlmedest lahti harutada.

      Ent see polnud sugugi kindel.

      Paljugi osutas sellele, et Victoria Bergman kannatas dissotsiatiivsete häirete all, ja Sofia teadis, et sel puhul said probleemid üheksakümne üheksal protsendil juhtudest alguse seksuaalsest väärkohtlemisest või muust sarnasest korduvast traumast. Sofia oli varem kokku puutunud paljude inimestega, kel oli traumaatilisi kogemusi, aga kes olid pealtnäha täiesti võimetud neid meenutama. Mõnel korral jutustas Victoria Bergman jubedast vägivallast, kuid teinekord ei tundunud tal nendest sündmustest üldse mingit mälupilti olevat.

      Iseenesest on see täiesti loogiline reaktsioon, mõtles Sofia. Psüühika kaitseb end selle eest, mida kogetakse vapustusena, ning selleks, et elu saaks edasi minna, surub Victoria Bergman nende sündmuste muljed tagaplaanile ja loob alternatiivsed mälestused.

      Ent mida tähendab see, mida Victoria Bergman nimetas oma nõrkuseks?

      Kas see, kelle kallal vägivalda tarvitati, oli nõrk olnud?

      Ta sulges dokumendi ja lülitas arvuti välja.

      Sofia mõtles enda rollile vestlustes. Ükskord oli ta andnud Victoria Bergmanile oma isikliku paroksetiinikarbi, kuigi ületas sellega oma volitusi. Lisaks sellele, et tegu oli ebaseaduslik, oli see ka ebaeetiline ja ebaprofessionaalne. Siiski oli ta otsustanud määrustevastase käitumise kasuks. Ent ravim ei olnud midagi halba teinud. Vastupidi, mõnda aega oli Victoria Bergman end märksa paremini tundnud ja Sofia otsustas, et ta tegu oli olnud siiski õigustatud. Victorial oli rohtu vaja, see oli ju peaasi.

      Dissotsiatiivsete joonte kõrval oli märke ka sundkäitumisest ja Sofia oli täheldanud isegi viiteid Savanti sündroomile. Ükskord oli Victoria Bergman kommenteerinud Sofia suitsetamisharjumust.

      „Sa oled varsti juba kaks pakki ära suitsetanud,” oli ta öelnud ja tuhatoosile osutanud. „Kolmkümmend üheksa koni.”

      Kui Sofia üksi jäi, oli ta need muidugi üle lugenud ja leidnud, et Victorial oli õigus. Ent see võis ju ka juhus olla.

      Kõik see kokku tegi Victoria Bergmani isikust konkurentsitult kõige keerukama juhtumi, mida Sofia oli oma kümneaastase terapeudi erapraksise jooksul kohanud.

      Sofia ärkas esimesena, sirutas end ja tõmbas sõrmedega läbi Mikaeli juuste alla habemeni. Ta nägi, et mees hakkas hallinema, ja naeratas endamisi.

      Kellraadio näitas pool seitse. Mikael liigutas end ja keeras näo tema poole, sirutas käsivarre üle ta rinna ja võttis tal käest kinni.

      Ennelõunal Sofial kokkusaamisi ei olnud, niisiis otsustas ta hiljem tööle minna.

      Mikael oli suurepärases tujus ning rääkis, kuidas ta ajakirjaniku kohta õõnestavate faktide väljaotsimise kõrvalt oli teinud ühe Berliini suure haiglaga korraliku tehingu. Sellest loodetava boonusega peaks saama ette võtta luksusreisi ükskõik, kuhu Sofia soovib.

      Sofia mõtles, kuid ühtegi kohta ei tulnud pähe, kuhu ta igatseks.

      „Aga näiteks New York? Kõik need suured kaubamajad. „Hommikusöök Tiffany juures” ja kõik need, tead küll? Ma vaatasin Manhattanil paar tõeliselt kallist hotelli välja. Võime võtta kogu paketi koos massaaži ja näohooldusega.”

      New York, mõtles naine ja võbistas end mälupildi peale. Miks Mikael just selle välja pakkus? Kas ta teadis midagi? Ei, küllap see oli juhus.

      Nad olid Lassega käinud New Yorgis vähem kui kuu aega enne seda, kui kõik kokku kukkus.

      Liiga raske oleks vanu haavu lahti rebida.

      „Või sooviksid sa pigem päikesereisi? Tšarterreisi?”

      Sofia märkas mehe indu, aga kuidas ta ka ei proovinud, ei suutnud see teda nakatada. Ta tundis ennast raskena nagu kivi.

      Äkitselt kerkis talle silme ette Victoria Bergmani nägu.

      Kuidas Victoria muutus mõnikord nende vestluste ajal apaatseks nagu heroiinisõltlane, ja nendel hetkedel ei näidanud ta üles vähimatki emotsionaalse reaktsiooni märki. Sofia tundis end praegu täpselt samamoodi ja mõtles, et peab paluma oma arstil järgmisel korral paroksetiinidoosi suurendada.

      „Ma ei tea, mis mul viga on, sõbrake.” Ta suudles meest suule. „Ma tahaksin nii väga, aga ma nagu ei jaksaks praegu mitte midagi. Ehk on see sellest, et mul on tööl päris keerulised ajad.”

      „Jah, aga siis ju kulukski puhkus ära. Me ei pea üldse kauaks ära sõitma. Kas või ainult nädalavahetuseks?”

      Mikael keeras end ja pöördus Sofia poole, samal ajal kätt üle tema kõhu ülespoole libistades.

      „Ma armastan sind,” ütles ta.

      Sofia oli oma mõtetes kusagil ära ega vastanud, aga märkas mehe ärritust, kui too äkitselt teki pealt heitis ja voodist välja ronis. Sofia ei jõudnud järele. Mees reageeris nii kiiresti ja impulsiivselt.

      „Anna andeks, kallis. Ära pahanda.”

      Mikael ohkas, pani aluspüksid jalga ja läks kööki.

      Miks Sofia end süüdi tundis? Kas see peab nii olema, ja miks peaks temal mehe ees süümepiinad olema? Mis andis mehele selleks õiguse? Süü on vist küll kõikidest inimlikest väljamõeldistest kõige jäledam, mõtles Sofia.

      Ta neelas pahameele alla ja läks mehele järele. Mikael tõstis kohvi masinasse ja põrnitses tõredalt üle õla tema poole. Sofiasse tulvas ootamatu hellus. Ega see Mikaeli enda süü ei olnud, et ta oli see, kes ta oli.

      Ta astus vaikselt mehe selja taha, suudles tema kukalt ja lasi hommikumantlil põrandale vajuda. Mikael võis võtta teda kraanikausi ääres, enne kui ta duši alla läheb.

      Mis sellest ikka nii suurt numbrit teha, mõtles ta.

      Tvålpalatset

      Kui Sofia Zetterlund oli selleks päevaks lõpetanud ja sättis end koju sõitma, helises telefon.

      „Tere, minu nimi on Rose-Marie Bjöörn ja ma helistan Hässelby sotsiaalosakonnast. On teil hetk aega?”

      Sofia vaatas kella, see hakkas pool viis saama, ja tegelikult ei olnud tal tahtmist vestelda, ent ütles, et leiab ikka, kui jutt liiga pikale ei veni.

      „Ei pruugi pikalt minna.” Naise hääl oli sõbralik. „Ma tahtsin ainult küsida, kas vastab tõele, et teil on kogemusi sõjatrauma läbi elanud lastega?”

      Sofia köhatas. „Jah, vastab küll. Mis teid huvitab?”

      „Teate, meil on siin Hässelbys üks perekond, kelle poeg peaks saama kokku kellegagi, kellel võib olla selgem nägemus tema kogemustest. Ja kui ma kusagil kuulsin teid nimetatavat, siis mõtlesin, et peaksin teiega ühendust võtma.”

      Sofia tundis, kui väsinud ta on, ning tahtis üle kõige kõnega ühele poole saada.

      „Ma olen iseenesest üsna hõivatud. Kui vana ta on?”

      „Ta on kuusteist ja nimi on Samuel. Samuel Bai. Sierra Leonest.”

      Sofia pidas endamisi aru.

      Huvitav kokkusattumus, mõtles ta. Aastaid pole ma Sierra Leone peale mõelnud ja äkki saan kaks pakkumist, mis on sellega seotud.

      „Võib-olla

Скачать книгу