LITMIR.BIZ

Скачать книгу

mida ta nägi, oli eesmärk.

      Kronobergi kvartal

      Kolmandaks päevaks pärast Kungsholmenilt laiba leidmist ei olnud ikka veel ilmnenud midagi uut, mis võinuks juurdlust edasi viia, ning Jeanette oli masenduses. Prokurör von Kwist ei olnud muutnud oma seisukohta Jimmie Furugårdi suhtes ja tagaotsitavaks kuulutamisest ei olnud juttugi.

      Kui Jeanette oli helistanud ja uurinud kadumaläinud laste registrist, ei olnud seal ühtegi, kes oleks vähemalt esmapilgul sobinud surnud poisiga. Loomulikult oli Rootsis sadakond, ehk isegi tuhatkond paberiteta last, ent mitteametlikud kontaktid kiriku ja päästearmee ridadest teatasid, et nad ei teadnud kedagi, kes võiks vastata ohvri kirjeldusele.

      Ka vanalinnas asuv linnamisjon ei osanud aidata. Küll aga oli üks linnamisjoni öövalves olnud inimestest rääkinud, et hulk lapsi viibib tavaliselt raudteejaama juures asuva silla ümbruses.

      „Need lapsed on väga arglikud,” ütles meessoost töötaja murelikult. „Kui me seal käime, siis nad tulevad välja ja napsavad endale võileiva ja tassi puljongit, enne kui uuesti peitu poevad. Nad annavad igal võimalikul moel mõista, et ei taha meiega tegelikult mingit tegemist teha.”

      „Kas sotsiaalamet ei saa siis midagi ette võtta?” küsis Jeanette, kuigi vastus oli ette teada.

      „Kahtlane. Ma tean, et nad käisid seal paar kuud tagasi, siis pistsid kõik lapsed plehku ja tulid tagasi alles mitu nädalat hiljem.”

      Jeanette Kihlberg tänas info eest ja mõtles, et visiit silla alla võiks isegi midagi anda, kui tal ainult õnnestuks keegi neist rääkima meelitada.

      Pedagoogikaülikooli läheduses asuvate majade elanike küsitlemine jäi tulemuseta ning aeganõudvat tööd pagulaskeskustega oli nüüd laiendatud kogu Kesk-Rootsi alale.

      Kusagilt ei olnud kadunud last, kes sobinuks mumifitseerununa põõsastikust, vaid kümmekonna meetri kaugusel metroosissepääsust leitud poisi kirjeldusega. Åhlund oli läbi vaadanud tundide kaupa metroojaama ja naabruses asuva pedagoogikaülikooli valvekaamera materjali, ent ei leidnud midagi huvipakkuvat.

      Pool üksteist helistas Jeanette Ivo Andrićile Solna kohtumeditsiinikeskusesse.

      „Ütle, et sul on mulle midagi! Me kobame täielikus pimeduses.”

      „Njah.” Andrić hingas sügavalt sisse. „Asi on nii. Esiteks on ju keha täiesti kuivanud, mumifitseerunud…”

      Ta jäi vait ja Jeanette ootas, et ta jätkaks.

      „Ma hakkan otsast peale. Kuidas ma peaksin seda nüüd ütlema? Kas ma ütlen erialakeeles või arusaadavamalt?”

      „Ütle nii, nagu targemaks pead. Kui ma millestki aru ei saa, siis ma küsin ja sa seletad.”

      „Hea küll. Lugu on nii, et kui surnukeha asub kõrge temperatuuriga kuivas keskkonnas, kus on üsna kiire õhuvahetus, siis kuivab see üpris kiiresti. Ehk et mädanemist ei esine. Ulatusliku kuivamise puhul – nagu meil selle juhtumi puhul tegemist on – on raske, et mitte öelda võimatu eemaldada nahka, eriti pea piirkonnast. Näonahk on kuivanud ja seda lihtsalt ei saa alumisest…”

      „Vabandust, et ma katkestan,” ütles Jeanette kärsitult. „Ma ei taha olla ebaviisakas, aga mind huvitab ennekõike see, kuidas ta suri ja millal see võis juhtuda. Seda, et ta kuivanud oli, nägin isegi mina.”

      „Muidugi. Ma kaldusin võib-olla teemast liiga kaugele. Tuleb aru saada, et surmahetke on peaaegu võimatu määrata, aga ma võin öelda, et üle poole aasta pole ta surnud olnud. Ka mumifitseerumine võtab oma aja, nii et ma pakun, et ta suri millalgi novembri ja jaanuari vahel.”

      „Jah, aga see on siiski päris pikk periood. Või mis? Kas te DNA-d saite kätte?”

      „Jah, me saime DNA-d surnukehast ja kilekoti pealt uriinist.”

      „Mida? Kas keegi on koti peale urineerinud või?”

      „Jah, aga see ei pea ilmtingimata mõrvar olema.”

      „Seda küll, muidugi.”

      „Aga nüüd läheb veel vähemalt nädal, enne kui me saame DNAinfost kätte suurema profiili. See pole niisama lihtne.”

      „Okei. Kas sul on mingeid mõtteid, kus surnukeha võis varem olla?”

      „Nojah. Nagu öeldud… kusagil kuivas kohas.”

      Torus tekkis hetkeks vaikus ja Jeanette mõtles järele, enne kui jätkas.

      „Põhimõtteliselt siis ükskõik kus? Kas ma oleksin võinud teda ka oma kodus hoida?”

      Ta nägi silme ees jäledat ja täiesti absurdset pilti. Enskede eramajas surnud poiss, kes kuivab ja mumifitseerub iga nädalaga üha enam.

      „Ma ei tea, mis tingimustes just sina elad, kuid tavaline korter peaks küll kõlbama. Võib-olla alguses haiseb natuke, aga kui sul on käepärast väike soojapuhur ja paigutad laiba kinnisesse ruumi, siis oleks see täiesti mõeldav, ilma et naabrid kurtma hakkaksid.”

      „Riidekappi näiteks?”

      „Ei pea ehk nii väike koht olema. Garderoob, vannituba, midagi sellist.”

      „Pole just palju, millest kinni hakata.” Jeanette tundis kasvavat nördimust.

      „Jah, ma saan aru. Aga nüüd ma jõuan selleni, mis võib sind ehk pisut aidata.”

      Jeanette elavnes.

      „Esialgne keemiline analüüs näitab, et surnukeha on täis kemikaale.”

      Lõpuks ometi, mõtles Jeanette.

      „Kõigepealt on seal amfetamiini. Me leidsime selle jälgi maost ja veenidest. Ta on seda seega nii söönud kui joonud, ent lisaks viitab paljugi sellele, et talle on seda süstitud.”

      „Narkomaan?” Jeanette lootis, et kuuleb jaatavat vastust, sest kõik muutuks märksa lihtsamaks, kui tegu oleks süstijaga, kes on surnud mingis narkourkas ja aja jooksul ära kuivanud. Juhtumi saaks lõppenuks lugeda ja teha järelduse, et küllap oli see keegi poisi pilves sõpradest, kes surnukeha mingil põhjusel põõsastesse toimetas.

      „Ei, seda ma ei usu. Arvata võib, et teda on süstitud vastu tema enda tahtmist. Nõelatorkeid on igal pool ja enamik pole isegi veenile pihta saanud.”

      „Oi kurat.”

      „Jah, täpselt.”

      „Ja sa oled täiesti kindel, et ta pole ise uimasteid manustanud?”

      „Nii kindel, kui olla saab. Aga huvitav pole mitte amfetamiin, vaid märkimisväärne on tõsiasi, et tal on kehas ka tuimastusvahendit. Täpsemalt üht ainet, mille nimi on Xylocain adrenalin ja mis on neljakümnendatest pärit Rootsi leiutis. Alguses müüs Astra Zeneca ksülokaiini luksusravimina, paavst Pius XII-l raviti sellega luksumist ja president Eisenhoweril hüpohondriat. Tänapäeval on ravim standardvaluvaigisti ja sama preparaat, mida hambaarst sulle igemesse süstib, kui sa tuimastust palud.”

      „Aga… Nüüd ma ei taipa.”

      „No sellel poisil pole seda mitte suus, vaid üle kogu keha. Kui minu arvamust küsid, siis see on väga imelik.”

      „Ja lisaks oli tema kallal tarvitatud ju jõhkrat vägivalda, eks ole?”

      „Jah, teda oli palju pekstud, aga tuimastusvahend oli teda elus hoidnud. Lõpuks, pärast mitut tundi kannatamist, olid ravimid halvanud ta südame ja kopsude töö. Aeglane ja neetult piinarikas surm. Vaesekene…”

      Jeanette tundis peapööritust.

      „Aga miks?” küsis ta nõrgas lootuses, et Ivol on talle varuks mõistlik seletus.

      „Kui sa lubad mul spekuleerida…”

      „Jah, loomulikult.”

      „Puhtvaistlikult tulid mulle esimese asjana pähe koertevõitlused. Tead küll, kaks bullterjerit, kes kaklevad, kuni üks teise maha murrab. Mõnikord korraldatakse siin eeslinnadeski selliseid asju.”

      „See

Скачать книгу