LITMIR.BIZ

Скачать книгу

ajal, mil autosid oli vähem, ning see oli – kui tõele au anda – kohandatud pigem Härnösandi suurusele linnale kui miljonilinnale, mis on korra taotlenud isegi suveolümpia korraldamise õigust. See, et üks Västerbroni silla sõiduradadest oli parandustöödeks kinni pandud, ei lihtsustanud olukorda karvavõrdki, ning Jeanette’il kulus Gamla Enskedesse jõudmiseks üle tunni.

      Parimatel päevadel sõitis ta seda maad alla veerand tunni.

      Kui ta uksest sisse astus, põrkas ta kokku Johani ja Åkega. Nad pidid minema jalgpalli vaatama ja neil olid seljas ühesugused võistlussärgid, mille juurde käisid rohevalged sallid. Nad nägid välja võidujanused ja pingsalt ootusärevad, kuid Jeanette teadis omast kogemusest, et mõne tunni pärast saabuvad nad tagasi pettunult ja muserdatult. Lööklause, et nende meeskond ei oska võita, mida vastaste fännid pilklikult skandeerisid, oli korduvalt tõestanud oma paikapidavust.

      „Täna me võidame!” Åke suudles teda põgusalt põsele ja nügis Johani uksest välja. „Pärast näeme.”

      „Ma ei ole vist kodus, kui te tagasi tulete.” Jeanette nägi, et Åke sai pahaseks.

      „Pean tööasjus välja minema ja jõuan tagasi pärast keskööd.”

      Åke kehitas õlgu, pööritas silmi ja läks välja Johani juurde.

      Jeanette sulges nende järel ukse, lükkas kingad jalast ja läks elutuppa ning viskas diivanile pikali, püüdes pisut puhata. Kolme tunni pärast oli ta sunnitud taas välja minema ja ta lootis, et saaks vähemalt hetkekski silma looja lasta.

      Mõtted keerlesid peas, võbelesid vabalt nagu lahtised niidiotsad, ning uurimist puudutavad katked segunesid praktiliste toimetustega. Muru pidi niitma, kirju kirjutama ja ülekuulamisi korraldama. Ta pidi olema ema, kes teab, mis lapse elus toimub. Kes oskaks armastada ja kirglik olla.

      Selle kõige kõrvalt peaks ta jõudma elada.

      Või tegeleski ta parajasti sellega.

      Elamisega.

      Unenägudeta uni, mis ei pakkunud tegelikult puhkust. Katkestus pidevas kulgemises. Hetkeline paus kogu elu kestvas iseenda keha liigutamises.

      Sisyphos, mõtles ta.

      Centralbron

      Liiklus oli hõredamaks jäänud ja kui Jeanette auto pargitud sai, nägi ta, et kell raudteejaama sissepääsu juures näitas kahekümne minuti pärast kümme. Ta läks autost välja, lükkas ukse kinni ja lukustas selle. Hurtig seisis ühe väikese kioski juures, kummaski käes hotdog. Kui ta Jeanette’i märkas, naeratas ta peaaegu häbelikult. Nagu teeks midagi keelatut.

      „Õhtusöök?” Jeanette osutas peaga tohutute vorstisaiade poole.

      „Näe, võta.”

      „Kas sa nägid, on siin kedagi?” Jeanette võttis ulatatud kingituse vastu ja viipas käega silla poole.

      „Kui ma tulin, nägin üht linnamisjoni autot. Lähme sinna ja ajame natuke juttu.” Hurtig kuivatas salvrätiga ära krevetisalati tüki, mis oli põse külge kleepunud.

      Nad kõndisid üle parkimisplatsi, mis asus Klarastrandsledenilt mahasõidu all, vasakule jäid Tegelbacken ja Sheratoni hotell. Kaks maailma alal, mis pole jalgpalliväljakustki suurem, mõtles Jeanette, samal ajal kui ta märkas inimesi, kes seisid hallide betoonpostide kõrval pimeduses.

      Paarkümmend noort, mõned alles lapsed, olid kogunenud ühe furgoonauto kõrvale, mille külgedel oli linnamisjoni logo.

      Mõned lastest tõmbusid eemale, kui uustulnukaid märkasid, ja kadusid silla alla.

      Kaks linnamisjoni töötajat ei osanud anda vähimatki teavet. Lapsed tulid ja läksid, ja kuigi linnamisjon käis seal peaaegu iga õhtu, olid vähesed lastest avameelsed. Nimeta näod vaheldusid pidevalt. Mõned sõitsid koju tagasi, teised liikusid edasi ja mitte just tühine hulk suri.

      See oli fakt.

      Üledoos või enesetapp.

      Probleem, mis kõiki neid noori ühendas, oli raha või pigemini selle puudumine, ning üks misjonitöötajatest rääkis, et oli selliseid restorane, kuhu lapsed võisid aeg-ajalt nõusid pesema minna. Päevatöö, kaheteist tunni eest said nad ühe sooja toidu ja sada krooni. See, et paljud lastest pakkusid lisaks seksuaalteenuseid, ei üllatanud Jeanette’i sugugi.

      Üks umbes viieteistaastane tüdruk söandas ligi tulla ja küsida, kes nad on. Tüdruk naeratas ja Jeanette nägi, et tal oli mitu hammast puudu.

      „Minu nimi on Jeanette ja ma olen politseinik,” alustas ta. „See on minu kolleeg Jens.”

      Hurtig naeratas ja sirutas tervituseks käe.

      „Ahah, ja mida te tahate?” Tüdruk vaatas Jeanette’ile otse silma ega teinud Hurtigi väljasirutatud kätt märkamagi.

      Jeanette rääkis poisi mõrvast ja et neil oli vaja abi laiba tuvastamisel. Ta näitas pilti, mis oli lastud politsei joonistajal teha.

      Tüdruk, kelle nimi oli Aatifa, ütles, et tavaliselt liikus ta kesklinnas. Misjonitöötajate sõnul polnud ta mingilgi moel ebatavaline. Tal olid ema ja isa, kes olid põgenenud Eritreast ja hetkel töötud. Koos vanemate ja kuue õe-vennaga elas ta Huvudsta linnaosas üürikorteris. Neli tuba ja köök.

      Ei Aatifa ega keegi tema sõpradest ei tundnud surnud poissi ära ega teadnud temast midagi. Kahe tunni pärast andsid nad alla ja jalutasid tagasi parkimisplatsi poole.

      „Väikesed vanainimesed.” Hurtig vangutas pead ja võttis oma autovõtmed välja. „Kurat võtaks, nad on ju lapsed. Kes peaksid mängima ja onni ehitama.”

      Jeanette märkas, et kolleeg oli tõeliselt vapustatud.

      „Jah, ja kes võivad nähtavasti lihtsalt ära kaduda, ilma et keegi neist puudust tunneks.”

      Sinise vilkuriga, aga sireenita kiirabiauto sõitis mööda. Tegelbackeni juures pööras see vasakule ja sõitis tunnelisse.

      Nukker kõledus muutus füüsiliseks ja Jeanette tõmbas jope tihedamini ümber.

      Åke norskas diivanil ja ta pani talle teki peale, enne kui üles magamistuppa läks, riidest lahti võttis ja alasti teki alla puges. Ta kustutas öökapi lambi ja jäi avasilmi pimedusse vahtima.

      Kuulis tuult vastu akent, puude sahinat aias ja kiirtee kauget müra.

      Ta oli kurb.

      Ta ei tahtnud magama jääda.

      Ta tahtis mõista.

      Tvålpalatset

      Sofia tundis Huddingest lahkudes, et on omadega täiesti otsas. Vestlus Tyra Mäkeläga oli olnud kurnav ja pealegi oli Sofia võtnud vastu veel ühe töö, mis tõenäoliselt tähendab mõningast pingutust. Lars Mikkelsen oli palunud tal osaleda ühe pedofiili uurimisel, kellele esitatakse süüdistus oma tütre seksuaalses kuritarvitamises ja lapsporno levitamises. Mees oli kinnivõtmisel oma süüd tunnistanud.

      Pagan, see ei lõpe ka kunagi, käis peast läbi, kui ta raske südamega Huddingevägenile keeras.

      Tundus, nagu peaks ta ise kandma neid kogemusi, mida Tyra Mäkelä endas kandis. Mälestusi alandusest, sisemist armkudet, mis tegelikult tahaks välja murda ja oma haletsusväärsust tervele ilmale näidata. Aga arm on seal sees peidus, sügaval rinnakorvis, ja annab endast üksnes aeg-ajalt tuikava valuna märku. Teadmine sellest, kui haiget võib üks inimene teisele teha, muutub soomusrüüks, millest ei tungi miski läbi.

      Millest ei tungi miski välja.

      Ta kandis seda raskust kogu tee tagasi kabinetti ja kohtumisele, mille ta oli lubanud Hässelby sotsiaaltöötajale. Kohtumisele endise Sierra Leone lapssõduri Samuel Baiga.

      Vestlusele, mis kahtlemata tiirleb arutu vägivalla ja jälkide ahistamiste ümber.

      Sellistel päevadel lõunat ei sööda. Lõunat asendab puhkeruumi vaikus. Suletud silmad ja lamav asend, et tasakaal uuesti üles leida.

      Samuel Bai oli pikk ja lihaseline noor mees, kes näis

Скачать книгу