LITMIR.BIZ

Скачать книгу

Sierra Leones veedetud kuu jooksul oli Sofia selle Lääne-Aafrika keele ära õppinud ja nad rääkisid kaua sellest, milline oli olukord Freetownis, ning kohtadest ja ehitistest, mida nad mõlemad teadsid. Mida kaugemale vestlus arenes, seda rohkem kasvas Samueli usaldus, kui ta nägi, et naine mõistab vähemalt osa tema üleelamistest.

      Kahekümne minuti pärast tärkas Sofias lootus, et ehk on tal võimalik tõesti kuidagi aidata.

      Samuel Bai kohalolu- ja keskendumisprobleem, suutmatus istuda rahulikult üle poole minuti, nagu ka suutmatus hoida tagasi äkilisi impulsse ja tundepurskeid, meenutas ADHD-d, mille puhul domineeris hüperaktiivsus ja puudulik kontroll impulsside üle.

      Ent lugu ei olnud niisama lihtne.

      Sofia märkas, et Samueli hääl, intonatsioon ja kehakeel muutusid vastavalt teemale, mida vestlus puudutas. Mõnikord hakkas ta krio asemel äkki inglise keelt rääkima, teistel kordadel rääkis ta sellist krio murrakut, mida Sofia polnud kunagi kuulnud. Ka poisi pilkmuutus koos kõne ja kehahoiakuga. Kord istus ta klaari pilgu ning sirge seljaga ja rääkis valjusti ning selgesti, kuidas ta tahab tulevikus kesklinnas restorani avada, kord istus kössis, pilk tuhm, ja pomises oma imelikku murrakut.

      Sofia oli leidnud dissotsiatiivseid jooni Victoria Bergmani juures, ent Samuel Bai juures olid need arvatavasti täiel määral välja arenenud. Sofia kahtlustas, et Samuel kannatas lapsepõlves kogetud jubeduste tõttu posttraumaatilise stressi all, mis oli esile kutsunud isiksusehäire. Kõik viitas poisi juures sellele, et temas oli mitu erinevat isiksust, keda ta pealtnäha alateadlikult vahetas.

      Mõnikord nimetatakse seda nähtust isiksuse mitmesuseks, aga Sofia leidis, et dissotsiatiivsus on parem nimetus.

      Ta teadis, et selliseid inimesi on väga raske ravida.

      Esiteks oli ravi aeganõudev, nii iga seanss eraldi kui ka kogu raviaeg. Sofia taipas, et tavapärasest neljakümne viiest kuni kuuekümnest minutist ei piisa. Ta peaks iga vestlust Samueliga pikendama pooleteise tunnini ja tegema sotsiaalosakonnale ettepaneku pidada vähemalt kolm seanssi nädalas.

      Teiseks oli ravi raske seetõttu, et need seansid nõudsid terapeudilt sajaprotsendilist keskendumist.

      Esimese Samuel Baiga peetud vestluse ajal tundis ta kohe ära selle, mida oli tunnetanud Victoria Bergmani monoloogide ajal. Samuel oli nagu Victoriagi osav enesehüpnotisöör ja tema unesarnane olek kandus üle ka Sofiale.

      Ta teadis, et Samueli aitamiseks peab ta andma endast maksimumi.

      Erinevalt kohtupsühhiaatria osakonna tööst, mis ju pealtnäha ei hõlmanudki nende inimeste ravimist, kellega ta kohtus, tundis ta, et Samuelile võib temast abi olla.

      Nad rääkisid üle tunni ja kui Samuel kabinetist lahkus, leidis Sofia, et pilt poisi traumeeritud psüühikast hakkas selginema.

      Ta oli väsinud, aga teadis, et tööpäev ei ole veel läbi, sest ta pidi lõpetama Tyra Mäkelä juhtumi ja lisaks tegema ettevalmistusi faktide kontrollimiseks lapssõdurist rääkivas raamatus. Loos sellest, mis juhtub siis, kui anda lastele voli tappa.

      Ta otsis välja materjali, mis tal selle kohta oli, ja sirvis natuke ingliskeelset versiooni. Kirjastus oli saatnud talle hulga küsimusi, millele nad lootsid saada vastuse Göteborgi kohtumisel, ja ta mõistis õige pea, et ei suuda nendele üheselt vastata.

      Liiga keeruline oli.

      Raamat oli juba tõlgitud ja tema panus oli üksnes formaalne.

      Ent Samuel Bai raamatut ei olnud veel kirjutatud. See oli otse tema silme ees.

      Saadan selle kuradile, mõtles ta.

      Sofia palus Ann-Brittil rongipileti ja Göteborgi hotellitoa broneeringu tühistada. Öelgu kirjastus, mis tahab.

      Mõnikord on impulsiivsed otsused kõige paremad.

      Enne kui ta koju läks, pani ta punkti Tyra Mäkelä juhtumile, saates Huddinge uurimisrühmale oma lõpliku hinnangu.

      Tegelikult oli seegi ainult formaalsus.

      Nad olid kokku leppinud, et Tyra Mäkeläle mõistetakse sundravi psühhiaatriahaiglas, täpselt nagu Sofia oli ette näinud.

      Ent ta tundis, et oli midagi ära teinud.

      Temast olenes midagi.

      Monumentet

      Pärast lõunasööki koristasid Sofia ja Mikael koos laua ära ja panid nõud masinasse. Mikael ütles, et tahaks niisama teleka ees vedeleda, ja Sofia arvates oli see hea mõte, sest tal oli vaja natuke tööd teha. Ta läks mehe kabinetti ja istus laua taha. Jälle oli sadama hakanud, ta sulges väikese akna ning avas sülearvuti.

      Ta võttis kotist kasseti märkega „Victoria Bergman 14” ja pani selle makki sisse.

      Sofial oli meeles, et just tollel kohtumisel oli Victoria Bergman kurb, midagi oli juhtunud, aga kui ta selle kohta küsis, raputas Victoria lihtsalt pead.

      Ta kuulis omaenda häält.

      „Räägi, mida ise tahad. Võime ka niisama vaikides istuda, kui see sulle rohkem meeldib.”

      „Mm, võib-olla küll, aga minul on alati tunne, et just vaikus võib olla väga ebameeldiv. Nii kohutavalt intiimne.”

      Victoria Bergmani hääl muutus madalamaks ja Sofia naaldus seljatoele ning sulges silmad.

      Mul on üks mälestus sellest ajast, kui ma olin kümme. See juhtus Dalarnas. Ma olin otsinud üht linnupesa, ja kui ma ühe väikese augu leidsin, hiilisin vargsi puu juurde. Kui ma kohale jõudsin, virutasin käega kõvasti vastu tüve ja piiksumine lakkas. Ma ei tea, miks ma seda tegin, aga see tundus nagu õige. Siis astusin ma paar sammu tagasi ja istusin mustikavarte vahele ootama. Mõne aja pärast tuli väike lind ja istus pesaavausele. Ta ronis sisse ja piiksumine algas uuesti. Ma mäletan, et see ärritas mind. Siis lendas lind välja ja ma leidsin ühe vana kännurondi, mille ma kohale lohistasin ja puu najale tõstsin. Ma võtsin piisavalt pika oksa ja ronisin kännu otsa. Siis sorkisin ma oksaga kõvasti pesaaugus ja jätkasin seni, kuni piiksumine lakkas. Ma ronisin uuesti alla ja jäin ootama lindu, kes pidi varsti tagasi jõudma. Ma tahtsin näha, kuidas ta reageerib, kui ta surnud pojad eest leiab.

      Sofia tundis, kuidas tal suu kuivab, ta tõusis püsti ja läks kööki. Ta valas klaasi vett ja jõi.

      Midagi oli Victoria loos tuttavlikku.

      See meenutas midagi.

      Unenägu äkki? Jah, küllap see nii oligi. Unenägu.

      Ta läks tagasi töötuppa. Makk muudkui mängis, sest ta ei olnud seda kinni pannud.

      Victoria Bergmani hääl oli kõhedust tekitavalt kriipiv. Kuiv.

      Sofia võpatas, kui lint lõppes. Unesegaselt vaatas ta enda ümber ringi. Kell oli juba kaksteist läbi.

      Akna taga oli vaikne ja inimtühi Ölandsgatan. Enam ei sadanud, aga tänav oli endiselt märg ja helkis laternate valgel.

      Ta lülitas arvuti välja ja läks elutuppa. Mikael oli voodisse läinud ja ta puges ettevaatlikult mehe selja taha.

      Ta oli kaua ärkvel ja mõtles Victoria Bergmanist.

      Kõige kummalisem oli see, et pärast oma monolooge sai Victoria oma tavalise, kontrollitud oleku taas tagasi.

      Nagu oleks televiisoril kanalit vahetatud. Nupuvajutus puldil, ja jälle uus kanal.

      Teine hääl.

      Kas Samuel Baiga oli samamoodi? Erinevad hääled, mis vaheldusid? Küllap vist.

      Sofia märkas, et Mikael ei olnud veel magama jäänud, ja suudles teda õlale.

      „Ma ei tahtnud sind äratada,” ütles mees. „Sa istusid seal nii mõnusasti. Rääkisid ka veel läbi une.”

      Kella kolme paiku ronis ta uuesti voodist välja, otsis välja ühe kasseti, pani maki käima, naaldus seljatoele ja lasi häälel end kaasa viia.

      Killud Victoria Bergmani isikust loksusid tasahilju paika ja Sofiale tundus, et ta hakkas mõistma. Poolehoidu tundma.

      Ta

Скачать книгу