LITMIR.BIZ

      Tõnissoni sõnul oli kihlus õigupoolest arusaamatus. Ta nimetab seda lõksuks, mille seadis üles majapere iseenesest head soovinud vanaema, kes üritas neid tarmukalt kokku viia. Neiu oli tema tundeid liiga vabalt armuavaldusena tõlgendanud ja rääkinud abiellumisplaanidest teistelegi. Kui Tõnissoni siis kihluse puhul õnnitleti, ei osanud ta oma sõnul suures hämmelduses teha muud, kui õnnitlused vaikides vastu võtta. Suuresti saksastunud ja halvasti eesti keelt kõnelev mõrsjakandidaat ei mõistnud sugugi Tõnissoni ühiskondlikke ja rahvuslikke pürgimusi. See, kuidas kihlus õigupoolest „katkestati”, jäi loos lahtiseks, aga Kallasele rääkis Tõnisson, et Reiman oli ta kihlusega seotud „lubadusest” vabastanud. Tõnisson kirjeldas sündmust kui üht oma elu raskeimat kriisi ja ütles, et selle tulemusena ei tahtnud ta aastaid mõeldagi suhetele naistega, abielule või üleüldse eraelule.24

      Sama lugu kordab Roos juubeliartiklis oma nime all ja kirjutab, kuidas Tõnisson õnnetu armastuse unustamiseks oma tervist hooletusse jättes töösse sukeldub. Ta nõudis töökaaslastelt ja alluvatelt samasugust tempot nagu iseendaltki, olles nii lausa „jumala vits” ja muutes nende elu oma järeleandmatusega raskeks. „Ta esines nagu Vana Testamendi karm prohvet, kui fanaatiline Savonarola, ilma naljameelsuseta, ilma huumorita.”25

      Roosile räägitu põhjal olevat Tõnisson kriisist toibunud alles 1908. aasta paiku. Muutus on ilmselgelt seotud kurameerimisega kakskümmend kaks aastat noorema Hilda Lõhmusega, millele järgnes 1910. aastal abielu. Hilda Lõhmuse vanemad oli jõukad, isa oli ärimees, kellele kuulus edukas õllevabrik. Jaan ei olnud esimene mees Hilda elus, vaid noorel neiul oli juba suhe tollal Tartu ülikoolis õppinud ja Noor-Eesti ringkondades liikunud tulevase kirjaniku A. H. Tammsaarega. Kui Tõnisson mängu tuli, lõppes suhe siiski peagi. Enne abielu sõlmimist veetis varem Peterburi ülikoolis kunsti- ja kirjandusajalugu õppinud26 Hilda Lõhmus aasta Baseli ülikoolis keeli õppides ning võib-olla ka selleks, et enne otsuse langetamist rahus järele mõelda. Neiule järele sõites kiirustas Tõnisson teda tagant ja Aino Kallas jõudis juba ekslikult päevikusse kirjutada, nagu oleksid nad aprillis Stuttgardis abiellunud, aga pulmad peeti siiski alles kuu aega hiljem pruudi kodus Tartus. Abielu oli kõige järgi otsustades rahulik ja kindel ning kumbagi poolt ei ole kahtlustatud kõrvalhüpetes.27

      Abielu sõlmimise taga on nähtud muudki peale armastuse. Eduard Laaman on oma 1920. ja 1930. aastate päevikutes regulaarselt, sageli nöökides ja kerge kahjurõõmuga, jälginud Tõnissoni, tema vendade ja Postimehe majanduslikke raskusi. Laaman on näiteks kirja pannud oma Viljandist pärit vanaema sõnad, otsekui oleks juba Tõnissoni esimese kihluse puhul olnud motiiviks lubadus 30000-rublase kaasavara kohta. Sama sissekande järgi olevat Hilda Lõhmusele lubatud kaasavaraks 75000 rubla, aga obligatsioonides, mida ei saanud vabalt rahana välja võtta. Igatahes osteti abikaasa rahaga tagasi maja Tartu raudteejaama lähedal, mille Tõnisson oli rahapuudusel olnud sunnitud varem korra maha müüma. Ka Voldemar Kurese päevikukande järgi olevat mängus olnud raha, aga kuna tütre abiellumisse negatiivselt suhtunud vanemad seda ei andnud, kujunes suhe siiski ehtsaks armastusabieluks.28

      Käsitlus, justkui jaganuks abiellumine Tõnissoni elutee „noore” ja „vana” Tõnissoni perioodiks, võib olla suuresti liialdatud. Tõnissoni elus ja ühiskondlikus positsioonis toimus pärast 1906. aastat teisigi muutusi ning ta ei olnud enam see rahvusliku liikumise kroonimata kuningas nagu eelmisel kümnel aastal. Ometi pehmendas ja vabastas Tõnissoni perekonna loomine – perre sündis aastatel 1911–1922 viis last – ja mingil määral tööalastest pingetest vaba eraelu teke. Seda märkasid ka Postimehe lugejad, kui 1909. aastal sattus lehte rohkem kui üks armastusest ja armumisest filosofeeriv juhtkiri.29

      Tõnissoni harjumuste muutumist ei tohi siiski üle hinnata, sest ka järgmistel aastatel oli ta tuntud pikkade, sageli juba hommikul kell kuus alanud ja kesköö paiku lõppenud tööpäevade poolest.

      1905. AASTA REVOLUTSIOONIST MAAILMASÕJANI

      Tsaari-Venemaa suhteline nõrkus, selle mahajäämus teistest dünaamiliselt kasvavatest suurriikidest, nagu ka monarhistliku süsteemi elujõuetus viisid riigi 1905. aasta revolutsiooni ajal kokkuvarisemise äärele. Venemaa astus 1904. aasta veebruaris alusetust võimutundest pimestatuna sõtta Jaapaniga, osalt traditsioonilises usus, et väike võidukas sõda taastab valitsuse autoriteedi. Sõda lõppes aga hoopis Venemaa alandava kaotusega, mida ei leevendanud enam seegi, et rahutingimused, mida USA 1905. aasta septembris vahendas, olid sõja kulgu arvestades talutavad. Aasta kuludes edastatud uudised lüüasaamisest Mandžuurias 1904. aastal, Port Arturi kaotamine

Скачать книгу