LITMIR.BIZ

Скачать книгу

mõju ja juhtimise all veel kaua pärast seda, kui mees ise oli juba aktiivsest üliõpilaspoliitikast kaugenenud. Ei ole juhus, et Korp! Sakala asutati kaks aastat varem Tõnissoniga riidu läinud Oskar Rütli kodus. Mitmed Eesti poliitikute hilisemate kokkupõrgete ja tülide juured võisidki ulatuda üliõpilaspoliitika aegsesse rivaalitsemisse.

      Võimalik, et sellised vastuolud vürtsitasid ka Tõnissoni ja Konstantin Pätsi eluaegset vastasseisu. Päts olevat EÜSi liikmeks pürgides saanud paaril korral eitava vastuse. Põhjuseks toodi Pätsi kuulumine õigeusu kirikusse ja radikaalsete aadete pooldajate hulka, mis tollal ei tähendanud tingimata seda, et radikaalid oleksid ühtlasi olnud sotsialistid. Vaevalt et Tõnisson mängis isiklikult mingit rolli Pätsi kandidatuuri tagasilükkamisel, aga seda võis igal juhul pidada tema mõttekaaslaste süüks.7

      TÕNISSON POSTIMEHE JA EESTI RAHVUSLIKU LIIKUMISE EESOTSAS

      Jaan Tõnisson viis oma juuraõpingud lõpule juba 1892. aastal. Edasi tegutses ta esmalt ülikoolis lektorina ja ühines seejärel 1893. aasta jaanuaris Tartu Postimehe omaniku Karl August Hermanni kutsel ajalehe toimetusega. Lehe asutaja oli Johann Voldemar Jannsen, kes oli seda Pärnus nädalalehena välja andnud. Ajaleht hingitses vaevu, kui Hermann selle 1884. aastal ära ostis ja Tartusse kolis ning seda seal päevalehena välja andma hakkas. Tal õnnestus mõne aastaga muuta maa ainuke eestikeelne päevaleht edukaks väljaandeks.

      Hermanni kutsega algas Tõnissoni üle neljakümne aasta kestnud töö Postimehes, kus ta juba 1893. aasta mais võttis enda kanda peatoimetaja kohusetäitja ülesanded, sest Hermann lahkus neljaks kuuks tervist parandama. Lehe väljaandjaks ja vastutavaks peatoimetajaks sai Hermanni äraoleku ajaks ametlikult küll tema poolvend Mikk Hermann, aga too ei sekkunud Tõnissoni töösse. Tõnisson ei hinnanud ajalehe omanikku kuigi kõrgelt, vaid nimetas teda kirjas Oskar Kallasele „suureks egoistiks”, kes tahab lehe abil kiiresti miljonäriks saada, ilma et oleks ise ajalehe heaks raatsinud isegi paarituhandet rubla anda.8 See võis olla tormakas kohtuotsus, sest tegelikult ei õnnestunud Hermannil ajalehtede väljaandmisega kunagi rikkaks saada. Vastupidi, Postimehest lahkudes kasutas ta oma vara kirjastustegevuseks ja õige mitme ajalehe väljaandmiseks, nende hulgas näiteks ajalehed Valgus ja Hüüdja Tallinnas, ning sattus nende kahjumi tõttu kitsikusse. Kui Hermanni ähvardas 1907. aastal oht maja hüpoteegi tõttu kodutuks jääda, tegi Tõnisson Postimehes ettepaneku korraldada Viljandis laulupidu, mille sissetulekutega ostetaks haamri alla sattunud maja perele tagasi.9

      Kuigi Postimeest samastati hiljem põhjendatult aastakümneid Jaan Tõnissoniga, tuleb arvesse võtta, et üksi ei oleks ta suutnud kunagi ajalehte hankida ega tõsta seda positsioonile, mille leht nüüd kiiresti saavutas. Edu taga oli kolm sõpra: Tõnissoni kõrval veel Oskar Kallas ja Villem Reiman. Kallas sündis Tõnissoniga samal aastal, Reiman oli neist seitse aastat vanem. Reimanil oli vaimulik haridus ning 1889. aastast alates töötas ta esmalt abiõpetajana ja seejärel kirikuõpetajana Kolga-Jaanis, umbes 70 km kaugusel Tartust. Muud palgatööd tal ei olnud, aga ta oli usin kirjutaja ja kirjanik ning tegutses hiljem näiteks Eesti Kirjanduse Seltsi esimehena.

      Oskar Kallas alustas õpinguid Tartu ülikoolis ja õppis seejärel Helsingis. Pärast ülikooli lõpetamist töötas ta Narvas, Peterburis ja mujal, jätkas õpinguid Helsingis, kus abiellus 1900. aastal Aino Krohniga ja kaitses järgmisel aastal õemehe Kaarle Krohni juhendamisel doktoritöö rahvaluule alal. 1903. aastast alates elas Oskar Kallas jälle Tartus, kus töötas Postimehe toimetajana ja pidas õpetajaametit. Hiljem oli ta iseseisva Eesti saadik Helsingis ja Londonis. Ilma Kallase ja Reimani toetuse ja ressurssideta ei oleks Tõnisson saanud Postimeest üle võtta. 1905. aastal tegelesid nad koos Tõnissoniga ka Eesti esimese seadusliku poliitilise partei, Eesti Rahvameelse Eduerakonna asutamisega.

      Kui Hermann 1893. aasta sügisel tervist parandamast tagasi tuli, oli Tõnisson koos Reimani ja Kallasega valmis kogu ajalehe välja ostma. Kolmik ei suutnud siiski kokku saada omaniku küsitud 10 000 rubla sularaha või 7000 rubla käsiraha ja 5000 rubla hiljem makstavat võlaks jäävat osa ning ettevõtmine jäi sel korral soiku. Kallas oli rahul, sest ta arvas, et Hermann on hiljem müügiga innukam ning neil on vahepeal aega raha kokku saada. Uue ostupakkumisega sundis siiski kiirustama teade, et lehe suurima konkurendi Oleviku peatoimetaja Ado Grenzstein oli valmis pakkuma Postimehe eest 13 000 rubla. Grenzsteiniga vaenujalal olev Hermann ei tahtnud aga lehte talle müüa ning nõustus müügiplaane edasi lükkama tingimusel, et Reiman ja Tõnisson teda kibedamast rahahädast esialgu 1000 rublaga üle aitavad. Tõnissonil sellist raha ei olnud, aga Reiman leidis vajaliku summa.10

      Niisiis, kui Tõnisson 1894. aasta jaanuaris esimest korda Postimehe toimetusest lahkus, ei olnud ta sugugi loobunud oma kavatsustest saada lehe väljaandjaks. Selleks ei ajendanud teda eeskätt ajakirjanduslikud, ammugi siis majanduslikud ambitsioonid, vaid ennekõike ajalehe omamise ja toimetamisega kaasnev ühiskondlik mõju ning tema varjamatu soov tõusta selle abil rahvuslikuks juhtkujuks. Kohe pärast seda, kui Postimehe ostmine oli võimatuks osutunud, pakuti talle müügiks teist ajalehte. Tegu oli Viljandis ilmuva Sakalaga, mida ta oli juba kooliõpilasena ahminud ja hinnanud. Sakala ostuvõimalusest andis talle teada August Kitzberg, kes rääkis, et lehe peatoimetaja Jüri Peet on haiguse tõttu valmis lehte müüma.

      Kärsitu Tõnisson oli Sakalast kohe huvitatud. Kuigi Reiman ja Kallas olid alguses vastu ja soovitasid oodata uut võimalust osta Postimees, sõlmis Tõnisson 1894. aasta alguses eellepingu ajalehe ostmiseks pika maksetähtajaga. Esimesena õnnestus tal nõusse saada Kallas, seejärel ka Reiman. Tõnisson plaanis hakata lehte välja andma kolmel päeval nädalas, aga Kallas veenis teda alguses piirduma nädalalehega. Kui Kallas asus lehele toetajaid koguma, öeldi neile, et uued omanikud tahavad muuta Sakala eesti rahva ja hariduse kaitsjaks ja teenäitajaks. Ado Peet, kellele leht pärast venna surma läks, ei soovinud aga lehte müüa, ja kuna eelleping ei olnud siduv, jäi seegi ettevõtmine aprillis soiku.11

      Kui Jaan Tõnisson asus samal aastal tööle kohtuametnikuna Venemaal Orjolis, ei kavatsenud ta jääda sinna pikemaks, vaid tahtis sel moel juurde hankida pädevust ja lugupidamist. Kraad õigusteaduses oli talle tähtis ning ta kasutas avalikkuses pikka aega meeleldi jur. cand. tiitlit. Ta võis arvestada sellegagi, et kohtutöökogemus tagab ametivõimude soodsama meelestatuse kirjastustegevuse suhtes. Venemaal töötamine ei olnud tollal mingi erand, ligi kolmandik kõrghariduse saanud eestlastest töötas Venemaal.

      Tõnissoni sõit Orjoli lükkus siiski mõne kuu võrra edasi, sest talle pakuti võimalust hakata samal aastal Tartus toimuva suure laulupeo peakorraldajaks. Ülesanne andis võimaluse näidata oma korraldajavõimeid ja muidugi ka luua sidemeid kõigi rahvusliku liikumise kesksete tegelastega.

      Tartusse pöördus Tõnisson tagasi 1896. aastal, pärast Hermannilt saadud kirja, kus too nüüd Postimeest müüa pakkus. Hermann oli teinud Postimehest maa tähtsaima eestikeelse ajalehe ja viinud selle suhtelise õitsenguni, aga edu ei jäänud püsima. Põdur Hermann tüdis viimaks lõplikult lehest ja eelkõige pidevast kemplemisest tsensuuriga. Ajalehe armetu seisukord ja tõsiasi, et sel ei olnud rohkem kui 450 tellijat, enesekindlat Tõnissoni siiski ei heidutanud. Ta oli aga sunnitud pikalt ja põhjalikult plaani pidama, ennekõike Kallase ja Reimaniga, enne kui oli valmis tehingut sõlmima.

      Suurim väljakutse oli rahastamine ja lõpuks kogus nüüd lehe eest küsitud 9250 rubla kokku rühm noorema põlve rahvusmeelseid haritlasi. Kõige rohkem paigutasid ettevõtmisse raha Villem Reiman, Oskar Kallas ja Karl Koppel, igaüks 2000 rubla, Tõnisson ja veel mõni teine investeerisid väiksema summa. Kõik rahastajad olid nõus Tõnissoni nimetamisega peatoimetajaks ning sellega algas tema 1935. aastani kestnud pikk periood ajalehe väljaandja ja peatoimetajana ning vahepeal pikka aega ka lehe ainuomanikuna.12

      Kui Tõnisson 1896. aastal taas ajalehes alustas, nüüd omanikeringi kuuluva peatoimetajana, olid tal abiks Jakob Ilves ja Karl Koppel, kelle toimetajavõimeid pidas teistest omanikest vähemalt Oskar Kallas olematuks. Just Kallast oleks Tõnisson kohe ajalehe toimetusse tahtnud, aga too pidas Peterburis lektoriametit,

Скачать книгу