LITMIR.BIZ

Скачать книгу

probleemid tundusid Tõnissoni peatoimetajaks asudes üle jõu käivat. Kolga-Jaanist lehte toetanud Reiman muretses tema käekäigu pärast ja kirjutas 1897. aasta jaanuaris pärast Tartus käimist Kallasele, et Tõnisson töötab end surnuks, sest peab olema mitte ainult toimetaja, vaid ka korrektor, trükikoja juhataja, kontorisekretär ja jooksupoiss; „ja sealjuures kirub ja nirub ja karjub igaüks ja kaebab. Kaebuseks oleks palju põhjust, aga mitte vähemat põhjust ei ole Tõnissoni üle kaevata”, sest „ta saab kaks tundi päevas magada. – Seepärast kõik mehed laevalaele, kui laev merehädas! Ja läheb see laev hukka, siis oleme pankrotis!”. Nii utsitas Reiman Kallast pühendama rohkem aega ajalehele ja kiirustama uue trükimasina hankimisega. Sõprade toel pidas Tõnisson siiski vastu ega murdunud töökoorma all.13

      Jaan Tõnisson kuulus 19. sajandi lõpu rahvusliku liikumise radikaalide hulka, aga poliitiliselt oli see radikalism veel väga ettevaatlik. Oma esimeses juhtkirjas 1896. aasta detsembris tõstatas Tõnisson küsimuse „Mis tahab uus toimetus?” ja vastas, et „üksnes seda, mis on õige Jumala ees, kohus riigivalitsuse ees ja puhas südametunnistuse ees, mis tõsiseks kasuks tuleb Eesti maale ja rahvale. Meile on lipukirjaks Peetruse sõna: „Armastage vendi, kartke Jumalat ja austage kuningat”, mis ju niisama palju tähendab, kui see sõna, mis meie rahva suus ja südames liigub: „Keiser, usk ja isamaa!””14 Väärib tähelepanu, et toda truualamlikkuse kurssi hoiti ka revolutsioonilisel 1905. aastal. See püsis kindlalt kuni tsaarivõimu kukutamiseni, misjärel võttis leht vabariikliku hoiaku.

      Tolleaegne Postimees keskenduski rohkem kultuuri- ja keeleküsimustele ning väga praktilisele valgustustööle kui avalikult poliitikale. Tõnissoni ja Postimehe programm nägi ette tõsta eesti keel kui rahva ülekaaluka enamiku emakeel talle kuuluvasse seisusesse nii, et see tõrjuks eesti haritlaste seas kõrvale saksa keele. Ei olnud mingi erand, et näiteks Ella Murriku keskklassi kuuluvas, läbinisti eesti peres räägiti koduse keelena saksa keelt kuni 1898. aastani – saksa keelt kasutati veel 1894. aasta laulupeo korralduskomisjoni keelena –, aga just neil aastail toimus muutus eesti keele kasuks ning Postimehe osa ei saa sealjuures alahinnata.

      Kirjanduse, muu kultuuri ja õigekeelsuse kõrval avaldati ajalehes, nagu juba Hermanni ajalgi, ka pikki ja mitmeosalisi kirjutisi käsitööst, põldude väetamisest, aiandusest, mesindusest, lastekasvatusest, tervishoiust, kooliharidusest ning teistest inimeste argielu ja toimetulekuga seotud teemadest. See väga eluline ja konkreetne valgustustöö, mille abil ajaleht soovis parandada Eesti talupoegade ja linnade käsitööliste majanduslikku olukorda, oli hariduse kõrval Postimehe teine keskne programmiline eesmärk.

      Neid rõhuasetusi mõjutas loomulikult seegi, et avalikku poliitilist tegevust ja kirjastustegevust tsenseeriti rangelt. Nendes tingimustes oli Tõnissoni ajalehe kultuuri- ja kirjandusprogramm siiski olemuselt väga poliitiline. Ka Tõnissoni ja Postimehe konkureerimine teise Tartus ilmunud ajalehega Olevik ja selle omanikutoimetaja Ado Grenzsteiniga oli poliitiline.

      Grenzstein ja tema ajaleht suhtusid eestlaste tulevikku üsna pessimistlikult, pidades väikerahvaste vältimatuks saatuseks sulanduda suuremate hulka. Isegi niivõrd, et Grenztein võttis 1890. aastate alguses kõige intensiivsemalt rakendatud venestamispoliitika ka ise üsna aktiivselt omaks ja suunas oma võitluse teraviku sakslaste vastu. Kui Grenzstein kuulutas Olevikus eestlaste ja venelaste ühistel huvidel põhinevat allumist keisrile, julgustasid Tõnisson ja Postimees eestlasi nägema tulevikku helgemana ning suunama oma energia eesti kultuuri ja Eesti majanduse arendamiseks, kuni leevenduvad poliitilise tegevuse piirangud.

      Ajalehtede konkurents oli ühtlasi võitlus rahvusliku liikumise suuna ja juhtimise pärast ning seal tõusid kindlateks võitjateks Tõnisson ja Postimees. Ajal, mil Hermann loobus Postimehest, pidas Grenzstein seda oma võiduks, sest tema suhted Hermanniga olid täiesti katkenud pärast seda, kui too ütles juba 1890. aasta sügisel karmisõnalises kirjas lahti igasugusest tutvusest Grenzsteiniga. Läks aga nii, et võistluses Tõnissoni ja tema valdusse läinud lehega jäi Grenzstein alla. Ta loobus Olevikust ja kolis vabatahtliku pagulasena 1901. aastal esmalt Saksamaale Dresdenisse ja hiljem Prantsusmaale.

      Oma lüüasaamises ei süüdistanud Grenzstein mitte niivõrd Tõnissoni – kuigi kirjeldas teda kui meest, keda isegi tema toetajad peavad kolmveerandhulluks –, kuivõrd Tartu tsensuuriametnikuna töötanud Jaan Jõgeveri, kes tema arvates eelistas Postimeest Olevikule ja kelle kohta ta saatis aastate jooksul pikki kaebekirju kõrgematele Vene ametnikele. Kui Grenzstein Oleviku uuesti ellu äratas, oli temast saanud äärmuslik antisemiit. Oma osa sai ka Tõnisson, keda Grenzstein pidas juudiks, igatahes hingelt juudiks või vähemalt „juutide mängukanniks”.15

      Hilisemate arengutega kursis oleva järelmaailma silmis võivad Tõnissoni ja Grenzsteini erinevused suhtumises Vene võimu tunduda suuremad, kui need tegelikult olid. Kuigi Tõnissoni vastuseis eestlaste venestamisele erines järsult Grenzsteini arusaamadest, esindas ka tema ometi väga ettevaatlikku ja alalhoidlikku suhtumist Vene võimu, nagu näitas juba tema esimene juhtkiri. On siiski raske öelda, mil määral lähtusid Tõnissoni Postimehes aastate jooksul korduvalt keisrile ja riigivõimule antud truudusvanded veendumusest ja mil määral taktikalistest kaalutlustest. Tema karmid hoiatused väiksele eesti rahvale mitte sekkuda suure Venemaa probleemidesse kajastasid igatahes tema veendumust, kui hukatuslik võiks see Eestile olla. Tõnissoni soovimatust seostada Eesti arengut sündmustega Venemaal mõjutas ka tema revolutsiooniaastatel veelgi süvenenud arusaam venelaste puudulikust võimekusest riigiasju ajada ja soovist rahvast harida.16

      Tõnisson oli niinimetatud Tartu renessanssi vaieldamatu eestvedaja. Postimees oli tema tähtsaim ja silmapaistvaim, kuigi sugugi mitte ainuke mõjutuskanal. Ajakirjanikuna ei olnud ta just oma ala osavaima sulega ega vaimustavaim esindaja. Hella Wuolijoki kirjutas mälestustes, kuidas „tema ajakirjanduslik stiil oli raskepärane ja tsensuuri survel tihti veel raskem, kui muidu võinuks olla”. Soomestunud kirjaniku arvamusega langeb kokku ka tõsiasi, et Jakob Hurt oli olnud vastu Tõnissoni saamisele lehe peatoimetajaks, sest pidas tema stiili ja keelekasutust „lausa mahajäänuks”. Postimehe ajakirjanduslik vanameelsus ei takistanud siiski Tõnissoni noori innukaid toetajaid, ka Hella Wuolijoe kinnituste järgi, põnevusega ootamast tema „igapäevast jutlust” ilma esiletõstetud pealkirjade ja fotodeta, fraktuuris trükitud ajalehes, mida tänapäeva lugeja kättegi ei võtaks.17

      Kui Tõnissoni kirjutajavõimetes leitigi puudusi, siis seda vaieldamatumalt peeti teda esmaklassiliseks kõnemeheks, kelle kume hääl sisendas aukartust ja imetlust. Villem Reiman nimetas teda juba 1892. aastal „kõigi eestlaste agitaatoriks”. Ta ei püüdnud kuulajatele kuidagi eriliselt meele järele olla ega kasutanud huumorit ning ajalehes trükituna ei erinenud need kõned kuigivõrd tema kirjutistest. Tema mõju ja populaarsus kõnemehena põhines peale teema valdamise emotsionaalsel ja paatoslikul esinemisel, millest kiirgas veenvat autoriteeti. Ka mitte-eestlastest kuulajatele imponeerisid tema kõnemeheoskused; Peterburi ajaleht Novaja Vremja nimetas teda Vene esimeses duumas „pulbitsevaks tulemäeks”.

      Ei tohi siiski unustada, et Tõnissoni oraatorivõimeid ülistasid eelkõige tema pooldajad. Vastased arvasid teisiti. 1906. aastal Tõnissoni Vanemuise teatri avamisel kriitiliselt kuulanud üheksateistkümneaastane radikaal Karl Ast kirjutas ajalehes Sõnumed nii:

      „Nüüd tuleb avamine. Cand. jur. Tõnissoni pikk, kuivatanud kogu ilmub kõnetoolile. Ta on, nagu harilikult, lakitud sabakuues. Valged kindad ehivad kõnemehe käsi.

      Täis vaimustust, täis teatrilikku väljakutsuvust hakkab Jaan, kodanlase-Jaan rääkima. Ka tema kõne on sorav ja luulelik.

      Ma olen Tõnissoni vähe kuulnud. Tuleb meelde, kuidas ta kord „Bürgermusses”, Kreutzwaldi 100. sündimisepäeva puhul rääkis. Siis olid temal apostellik õpetlik toon ja pastori kõnekäänud. Nüüd püüab ta end poliitika-kõnemehena näidata. Eht parlamentaarlane! Nähtavasti on riigivolikogu paremad oraatorid tema peale tublisti oma mõju avaldanud. Kuid teatrilist keksimist, uhkustavat iseteadvust – ei, seda ei hävita ükski.” Скачать книгу