LITMIR.BIZ

Скачать книгу

lukuaugust on paistnud või paistavad. Kui on kaheldav käsitleda Soome iseseisvumist sellele eelnenud sündmuste ja valikute vältimatu lõpptulemusena, siis veel kaheldavam on teha seda Balti riikide puhul. Nendegi suhtes on mõju avaldanud samasugune teleoloogia, sest teised peale baltlaste endi nägid Balti riikide iseseisvust läbi 1940. aasta juuni lukuaugu ja otsustasid pidada seda kõrvalekaldeks, millel ei ole kindlat alust.

      Ma ei alusta sellise meeldetuletusega mitte seepärast, et arvaksin endal olevat teistest avaramat vaatevälja või vettpidavamat ajalookäsitlust. Toimin nii seepärast, et on kasulik rõhutada, kui ebakindel paistis maailma ja selle mõjutajate tulevik Esimese maailmasõja puhkedes. Ainult vähesed, kui üldse keegi, tolle aja poliitikutest oskasid õigesti ennustada sõja tagajärgi. Erandiks oli Suurbritannia välisminister Edward Grey, kes tõdes 1914. aasta 3. augustil, kuidas „kõikjal Euroopas kustutatakse lampe ning oma eluajal ei näe me neis enam valgust”. Tõsi, temagi ei osanud teistest täpsemalt ennustada, mida see tähendab. Ta visandab meie maailmajao tulevikku üldiselt, aga muidugi mitte seda, milliseid tagajärgi see toob riikidele.

      Kui ajaloolased oleksid ka kogu kasutada oleva info põhjal tulemuslikult analüüsinud seda, kuidas ja miks maailmasõda algas, ja kui need sündmused, mis viisid üldmobilisatsioonide ja sõjakuulutamisteni, olidki teatud mõttes lepingute ja kindralstaapide plaanide loogilised ja ennustatavad tagajärjed, siis oli ikkagi tegu sõjaga, mida ei alustatud kindla kava järgi viisil, mis oleks põhinenud selgel arusaamal sellest, mida sõtta astunud riigid oleksid tegelikult soovinud saavutada.

      Nagu me teame, lõppes sõda Euroopa kaardi märkimisväärse ümberjoonistamisega ja uute iseseisvate riikide tekkega, seda eelkõige Austria-Ungari ja Vene impeeriumi lagunemise tõttu. Selline tulemus ei olnud aga ühegi sõjas osaleja algne eesmärk. Mõned soovisid küll näha sõda „sõjana, mis teeb lõpu kõigile tulevikusõdadele”, aga see käsitlus ei olnud kuidagi seotud uute suveräänsete riikide tekkega, pigem vastupidi. Kuulus 14-punktiline programm, mille president Woodrow Wilson 1918. aasta jaanuaris kongressile ette kandis – sõda oli selleks ajaks kestnud juba kolm ja pool aastat –, oli kõike muud kui ühemõtteline enesemääramisõigust nõudev deklaratsioon. Konkreetselt lubati selles kaardile tagasi tuua ainult Belgia ja Poola, kuid Austria-Ungari ja Osmani impeeriumi rahvastele pakuti kõige rohkem õigust „autonoomseks arenguks”.

      1860. aastatel Euroopa kaardi ümberjoonistamiseni viinud rahvusluse tõus oli riikide arvu tegelikult radikaalselt vähendanud – seda jõupoliitika abil ellu viidud liitumisprotsesside kaudu, mis olid sünnitanud uue Saksa keisririigi ja nüüdisaegse Itaalia. Nii need, kes hoidsid kinni absoluutsest monarhiast, kui ka konservatiivsed rahvuslased suhtusid varjamatu vaenulikkusega väikerahvaste suveräänsuspürgimustesse; kuid ka suurriikide liberaalsed ja demokraatlikud poliitikud ei pruukinud selliseid püüdlusi sugugi paremini mõista. Sotsiaaldemokraat Yrjö Sirola pidi 1917. aasta suvel alla neelama Soomes hinnatud Saksa ideoloogilise töölisliikumise teerajaja Karl Kautsky järsu kommentaari Soome iseseisvumisidee kohta: „Ich verstehe nicht diese Kleinstaaterei” („Ma ei mõista säärast väikeriigindust”). Ka liberaalsete konstitutsiooniliste demokraatide ehk kadettide fraktsiooni liige Jaan Tõnisson pidi kuulama, kuidas kadettide liider Pavel Miljukov talle 1906. aastal valjul häälel vastu vaidles: „Autonoomia! Teie, umbes miljoniline rahvas, milleks on teile vaja autonoomiat.”2

      Erandi tegid bolševikud, kes teatasid, et toetavad kõigi Vene impeeriumi rahvaste täielikku autonoomiat kuni iseseisvuseni välja. Enne Oktoobrirevolutsiooni võimaldas selline suhtumine tekkida mõningail üsna ebaortodoksseil liitudel vähemusrahvusi esindanud kaunis parempoolsete parteide ja enamlaste vahel. See, mis nende vähemustega hiljem Nõukogude Liidus juhtus, on juba hoopis teine teema. Enne revolutsiooni jagati iseseisvuslubadusi sageli usus, et vabad sotsialistlikud rahvad liituvad Vene liitriigiga omal soovil.

      Enne Esimest maailmasõda ei olnud suuremates Euroopa riikides ühtegi alistatud rahvast – peale poolakate ja iirlaste –, kes oleks unistanud rahvuslikust iseseisvusest, rääkimatagi sellest, et nad oleksid iseseisvust avalikult nõudnud. Kahtlemata oli see nii Baltimaade puhul, aga ka Soomes ei toimunud enne sõda ei avalikku ega põrandaalust tegevust, mis oleks taotlenud iseseisvust. Soomlased oli tsaaririigi ainus mittevene rahvas, kellel oli lubatud säilitada ja arendada ulatuslikku autonoomiat koos oma valitsuse, raha ja postmarkidega ning pärast 1906. aastat ka tollase maailma kõige modernsema ja demokraatlikuma rahvaesindusinstitutsiooni toel. Tegelikult olid soomlased tsaari kõige truumad alamad ja saanud suuresti just tänu sellele võimaluse oma autonoomiat arendada. Alles 1890. aastatel, kui panslavistide venestamisprogramm jõudis Soome, hakati Vene valitsust avalikult kritiseerima ja selle vastu välja astuma, aga seegi kogu poliitilist spektrit hõlmanud vastupanuliikumine ei nõudnud enne 1917. aastat rohkem kui maa täieliku autonoomia taastamist.

      Pinna all kääris siiski ka rahvusküsimuse radikaalsemaid käsitlusi. Kohe maailmasõja alguses näidati Soomes üles truudust ja paljud soomlased astusid vabatahtlikult tsaariarmeesse, kus oli 1809. aastast alates teeninud tuhandeid soome ohvitsere. Vene armees teenis aastatel 1809–1917 rohkem kindrali auastmeni tõusnud soomlasi – näiteks Mannerheim –, kui Rootsi armees samal ajavahemikul üldse kindraleid oligi. Aga kui sõda võttis reaalse kuju, hakkas ka Soome põhiseadusliku opositsiooni aktivistide tiib otsima kontakti keiserliku Saksamaaga, et leida toetust soomlaste püüdlustele. 1914. aasta novembris tegi rühm üliõpilasliidreid ja vanemaid aktiviste algust hiljem jäägriliikumise nime all tuntuks saanud tegevusega. Esmalt uurisid nad võimalust saada tuge ja sõjalist väljaõpet Rootsist. 1915. aastal said nad Saksa kindralstaabist vastuse, et Soomest võib saata vabatahtlikke Saksamaale sõjalist väljaõpet omandama. Kokku liitus ligi 1900 eri ühiskonnaklassidesse kuulunud Soome noorukit väega, millest moodustati Saksa jäägripataljon. Enamik neist naasis Soome 1918. aastal, et osaleda valgete poolel kodusõjas.

      Soomes oli pärast Esimese maailmasõja puhkemist poliitiliselt suhteliselt vaikne. Saksa vägede maabumise hirmus toodi riiki Vene vägesid ning Soome tööstus lõikas alguses Vene armee tellimustelt arvestatavat majanduslikku kasu. Teisalt põhjustasid toiduainetenappus ja raha väärtuse kahanemine sõja jätkudes siiski järjest kasvavat rahuolematust. Sõja ajal parlamenti kokku ei kutsutud, aga 1916. aastal korraldati siiski seadusega ette nähtud valimised, kus sotsiaaldemokraadid saavutasid kahekolmandikulise häälteenamuse. Alles 1917. aasta revolutsioon Venemaal avas võimalused poliitiliseks tegevuseks ja Eduskunta kogunemiseks. Kõik autonoomiat rikkunud määrused tühistati ja sotsiaaldemokraadid Oskari Tokoi juhtimisel moodustasid koos kodanlike parteidega uue senati ehk valitsuse. Sotsiaaldemokraadid võtsid vastu radikaalse iseseisvusmeelse programmi ja surusid kodanlike iseseisvuslaste toel 1917. aasta juulis Eduskuntas läbi seaduse, millega kukutatud tsaarile kuulunud võim Soome valitsemisel kanti üle parlamendile, kuigi ilma, et see oleks otseselt puudutanud ka välissuhteid ja riigikaitset.

      Kerenski juhitud Venemaa ajutine valitsus reageeris sellele nii, et saatis kodanlike senaatorite toetusel Soome Eduskunta laiali. See suurendas kibestumist ning tekitas parempoolsete ja vasakpoolsete vahel pingeid, mistõttu mõlemad hakkasid moodustama ja relvastama oma sõjalisi jõude, punakaarti ja kaitseliitu. Eduskunta laialisaatmisele järgnenud uutel valimistel kaotasid sotsiaaldemokraadid oma ülekaalu, kuulutasid seejärel novembris välja nädalase üldstreigi, aga ei alustanud veel võimuhaaramist, mida nõudsid radikaalid.

      Pärast enamlaste riigipööret Petrogradis esitas Pehr Evind Svinhufvudi juhitud senat ehk kodanlik koalitsioonivalitsus Eduskuntale iseseisvusdeklaratsiooni, mille Eduskunta 6.12.1917. a ratifitseeris. Sotsiaaldemokraadid toetasid iseseisvust, aga mitte deklaratsiooni: partei leidis, et iseseisvusdeklaratsiooni üle oleks tulnud Venemaaga läbi rääkida ja kokku leppida. Seda Svinhufvudi valitsus ei soovinud ja järgmiseks pöördus ta Saksamaa, Antandi ja Skandinaavia riikide poole ning palus neilt Soome iseseisvuse tunnustamist. Venemaa poole nõustus Svinhufvudi valitsus pöörduma alles siis, kui kõik nood riigid soovitasid hankida tunnustuse Petrogradist, enne kui nemad hakkavad kaaluma oma tunnustust. Svinhufvud sõitis Petrogradi, kus ootas rahvakomissaride nõukogu ukse taga, kuni Lenini juhitud Venemaa valitsus otsustas 1917. aasta viimasel päeval tunnustada Soome iseseisvust. Nädal hiljem järgisid Prantsusmaa, Rootsi ja Saksamaa Venemaa eeskuju.

      See oli iseseisvumisprotsessi kõige kergem osa. Vaid

Скачать книгу