Jaan Tõnisson ja Eesti iseseisvus - Erkki Tuomioja

Скачать книгу

ja vähem köitvaks alternatiiviks, mis omakorda pakkus võimaluse kuulutada välja iseseisvus.

      Iseseisvuse väljakuulutamine oli üks asi, aga tunnustuse hankimine hoopis teine, nagu ka iseseisvuse säilitamine. Ilma sõprade ja liitlasteta olid väikeriikide väljavaated ebakindlad, ent liitudesse kuulumisega kaasnesid teatavad ohud, nagu paljud rahvad tunda said.

      1917. aastal Brest-Litovskis sõlmitud relvarahu lõpetas küll lahingud Saksa idarindel, aga Soomes oli endiselt 40 000 Vene sõdurit. Suurem osa neist soovis ainult võimalikult kiiresti koju tagasi pöörduda, sest enamikul ei olnud mingit soovi osaleda poliitilistest kirgedest varjutatud lahingutes. Aga nende kohalolek ei sobinud kokku iseseisva riigi positsiooniga, mille Soome oli lõpuks saavutanud.

      Vene väed ei põhjustanud Soome kodusõda, mis vallandus napilt seitse nädalat pärast iseseisvuse väljakuulutamist, aga nad tõmmati sündmuste keerisesse. Sõda algas 27. jaanuaril korraga Helsingis ja Pohjanmaal. Kui sotsiaaldemokraatliku partei, ametühingu ja punakaardi esindajatest moodustatud ajutine komitee otsustas haarata võimu Helsingis ja Pohjanmaal, kuhu Svinhufvudi valitsus oli pingete kasvades tõmbunud, asus valgete vägede ülemjuhatajaks nimetatud Mannerheim Vene vägedelt relvi ära korjama, hoolimata viimasel hetkel senatilt saadud telegrammist, kus kästi tegevuse alustamist edasi lükata.

      Kodusõda oli lühike, aga verine – nagu kodusõjad tavaliselt – ning sellele järgnenud veelgi verisem arveteklaarimine jättis pikaks ajaks valusa armi. Punased aeti Helsingist kümne nädalaga välja ja 1918. aasta mai lõpuks oli sõda lõppenud nende kaotusega. Vaasasse taandunud senat oli pöördunud abipalvega Saksamaa poole. Saksamaa vastas palvele nii, et saatis Soome Läänemere diviisi kindral Rüdiger von der Goltzi juhtimisel. Diviis maabus Hankos ja marssis kümne päevaga Helsingisse. Taganevad punased osutasid ainult nappi vastupanu. Saksamaa ja Venemaa sõjategevus oli veebruaris uuesti lõkkele löönud ning Saksamaa, kes oli juba varem hõivanud Eesti saared, liikus nüüd edasi, okupeerides seni vallutamata osad Baltikumis ja osa Ukrainast, enne kui Nõukogude Venemaa soostus uuendama relvarahu talle varasematest palju ebasoodsamatel tingimustel.

      Valgete seisukohast oli Soome kodusõda vabadussõda, mille tulemusel Soome vabanes Venemaa võimu alt. Teisalt muutus Soome selle tagajärjel 1918. aasta suve ja sügise jooksul Saksamaast sõltuvaks vasallriigiks, mis sõlmis Saksamaaga tollele Soomes ulatuslikke õigusi ja suure mõjuvõimu andvad lepingud. Saksamaa mõju saavutas haripunkti Soome mittetäieliku koosseisuga parlamendi (sellest olid välja jäetud kõik sotsiaaldemokraadid peale ühe) 9. oktoobri otsusega valida Hesseni prints Friedrich Karl Soome kuningaks. Kõigest kuu aja pärast seisis Saksamaa silmitsi kaotusega, mis tegi ühtlasi lõpu Soome monarhistide plaanidele. Soome pidi oma poliitikat nüüd muutma, et saavutada sõja võitnud liitlaste usaldus ning lõpetada Soome ja Nõukogude Liidu sõjaseisukord. Ümberorienteerumine võttis aega ning seetõttu oli Soome välispoliitiline kurss veel aastaid ebaselge ja riigi positsioon iseseisva riigina väljakujunemata.

      Tagantjärele vaadates on Soome ajaloolased rohkem või vähem ühel nõul, et Soomel oli õnne: kui sündmused maailmasõja ajal ja pärast seda oleksid kulgenud teist rada, võinuks juhtuda, et Soomel ei oleks avanenud võimalust iseseisvust välja kuulutada või säilitada, ükskõik millised ka olnuks soomlaste endi püüdlused või otsused.

      Kui võrrelda Soome ja Balti riikide ajalugu, tundub Soome iseseisvus nende riikide omast palju rohkem ettemääratuna ning tingimused, milles Soome oli sunnitud oma otsuseid ja valikuid tegema, selgematena. Nii on mõistetav, et Eesti iseseisvumise tee oli keerukam ja protsessis osalejad olid oma valikutes mitmes suhtes ebakindlamad.

      Kui veel aasta enne Eesti iseseisvumise väljakuulutamist oli selle võimalikkusse uskujaid vähe, siis neid, kes kartsid selle kaotamist juba enne Teise maailmasõja algust, oli palju rohkem. Teadmatus ja ebakindlus ses suhtes, mida peaks tegema või mida on üldse võimalik teha, oli suur. Üks nendest, kes seda võimalust arvestasid ja kes katsusid tegutseda iseseisvuse säilitamise nimel, oli Jaan Tõnisson. See, et me saame tagantjärele tõdeda tema hoiatuste õigsust, ei tähenda, et tema soovitatud meetoditega oleks olnud võimalik iseseisvuse kaotamist vältida.

      JAAN TÕNISSONI LAPSEPÕLV JA NOORUS

      1710. aastal kaotas Rootsi Põhjasõjas Balti alad Venemaale ja kaotus kinnitati 1721. aastal Uusikaupunki rahuga. Ühtlasi lõppes Rootsi sada aastat kestnud ajastu Euroopa suurriigina.

      Praegune Eesti oli enne iseseisvumist jagunenud kaheks kubermanguks, põhjapoolseks Eestimaaks ja lõunapoolseks Liivimaaks. Viimane omakorda jagunes eestlastega asustatud põhjapoolseks osaks, kuhu kuulusid näiteks Viljandi ja Tartu, ning lätlastega asustatud lõunapoolseks osaks. Põliselanikel ei olnud sõnaõigust ei Eestimaal, Liivimaal ega lõunapoolseimas Balti kubermangus Kuramaal. Saksa ordurüütlite järeltulijatel, kes olid need alad 13. sajandil vallutanud, oli siinsetes kubermangudes piiratud autonoomia. See põhines tsaari tagatisel, mille see oli piirkonda Venemaaga liites sakslastele nende privileegide säilitamiseks andnud.

      Niisiis erines Eesti seisund Vene impeeriumis Soome omast. Rootsi oli pärast kaotust 1808.–1809. aasta Soome sõjas loobunud juba niigi venelaste hõivatud Soomest Hamina rahulepinguga 1809. aastal. Rahulepingus ei mainita küll Soomet, vaid loetakse üles Rootsi üheksa idapoolset maakonda, mis siirdusid Vene võimu alla, aga Hamina rahu ja sellele eelnenud Porvoo maapäeva on siiski peetud praeguse Soome loomise aluseks, kuigi Stockholmi võimu alt Peterburi alamateks saanud soomlased seda tollal veel nii ei tajunud. Porvoo maapäev on Soome ajalookäsitluses tagantjärele omandanud riigiloomisakti olemuse, sest Aleksander I, võttes vastu seisuste truudusvannet, tõstis oma kõnes Soome „rahvaste sekka” ning lubas järgida ja säilitada Soomes senini kehtinud seadusi.

      Olenemata sellest, kuidas tõlgendada Porvoos antud lubaduse iseloomu ja tsaari kavatsusi, on fakt, et Vene võimu alla siirdudes said loovutatud maakonnad omaette Soome haldusvõimu – esmalt valitsusnõukogu (hallituskonselji) ja seejärel senati juhtimisel –, mis rakendas maa enda õiguskorda ja Rootsilt päritud õigust. Nii oli Soomel 19. sajandi jooksul võimalus vähehaaval tugevdada ja arendada oma rahvuslikke võimuinstitutsioone. 1861. aastal saadi ka oma raha ning säilitati ja laiendati poliitilisi vabadusi, mis Venemaal poleks kõne allagi tulnud. Seega oli Soomel võimalus võtta enda kanda kogu iseseisvale ja suveräänsele riigile kuuluv võimutäius kohe pärast iseseisvuse väljakuulutamist 1917. aastal.

      Soome lahe lõunakaldal olid lood palju kehvemad. Balti kubermangudel ei olnud mingisugust autonoomiat ning tõsiasi, et tsaar oli uuendanud maaomanikest saksa eliidi privileege, ei olnud suurendanud elanikkonna enamiku, eestlaste õigusi. Erinevalt Soomest, kus kohaliku, küll rootsi keelt kõneleva, kuid rahvuslikult meelestatud eliidi ridadest olid pärit ka esimesed rootsi keele soome keele vastu välja vahetanud fennofiilid, ei samastanud baltisakslased end elanikkonna enamikuga. Nad moodustasid, üksikud erandid välja arvatud, eestlastega distantsi hoidva ja nendesse koloniaalisanda kombel üleolevalt suhtuva vähemuse.

      Eestlaste rahvuslikud pürgimused hakkasid kuju võtma 19. sajandi teisel poolel. Sel ärkamisajal asus rahvuslik liikumine esimesena kaitsma kohaliku elanikkonna keelt; liikumise eesmärk oli saada tunnustus eesti keelele ja luua eestikeelset kirjandust. Vähehaaval politiseeruv rahvuslik liikumine sattus vastuollu Venemaal tugevnenud natsionalistliku ja panslavistide liikumisega. Kuigi Vene riigi toetatav õigeusu kirik kogus jõudu ja leidis Eestis uusi liikmeid, säilitas luteri kirik siiski võimupositsiooni. Kirikul oli märkimisväärne roll näiteks selles, et kirjaoskus oli üsna üldiselt levinud. Teisalt tekitas suhe kirikuga – kus võim kuulus veel pikka aega saksa kirikuõpetajatele – lahkarvamusi ka rahvusliku liikumise sees.

      19. sajandil arenes Eesti majandus kiiresti ja sajandivahetuseks oli Eestist saanud Vene impeeriumi kõige arenenuma tööstusega piirkond. Tööstustöölised olid siiski enamasti venelased, samal ajal kui eestikeelse elanikkonna peamiseks elatusallikaks jäi põllumajandus. 1850. aastatest alates muutus üha levinumaks maa harijate, st eestlaste maaomand. Balti kubermangudes oli pärisorjus kaotatud varem kui Venemaal, aga tegelikud võimusuhted hakkasid maapiirkondades muutuma alles pärast seda, kui sakslased hakkasid maad müüma seda janunevatele eestlastele. Põllumajandus oli suhteliselt arenenud ja eelkõige linaeksport Inglismaale tõi maapiirkondadesse uut jõukust.

      1880.

Скачать книгу