LITMIR.BIZ

Скачать книгу

rahulolematusele.

      Rahutusi esines kogu riigis terve 1904. aasta jooksul. Miitingutel ja meeleavaldustel nõudsid reforme nii liberaalne kodanlus kui ka talupojad ja töölised. Kui liberaalide reformijuttudega täidetud lõunasöökidel ning linnavolikogude ja maarahva semstvoasutuste koosolekutel nõuti põhiseaduslikku monarhiat, siis töölisliikumine keskendus eeskätt sotsiaalsete vastuolude kõrvaldamisele. Detsembris sai Peterburis Putilovi tehastest alguse suur spontaanne streigiliikumine, mida alguses ei juhtinud vasakpoolsed erakonnad. See saavutas haripunkti 1905. aasta jaanuari Verisel Pühapäeval, kui soldatid avasid Peterburis tule preester Gaponi juhitud rahulike meeleavaldajate pihta. Üle saja inimese sai surma ja sadu haavata. Streigiliikumine ei olnud sellega sugugi lämmatatud, vastupidi, ning see jõudis ka Põhja-Eestisse.

      Rahutused, meeleavaldused ja streigid jätkusid terve aasta. Liberaalide ja vasakpoolsete kõrval läksid liikvele ka parempoolsed radikaalsed rahvuslased ja monarhistid, lisaks panid tagurliku mustsaja löögirühmad toime juudipogromme. Streigiliikumine ja protestiavaldused saavutasid haripunkti 1905. aasta oktoobris raudteelaste streigist alguse saanud üldstreigiga, mille lõpetamiseks pidi peaminister Sergei Witte kõvasti vaeva nägema ning lõpuks kirjutas Nikolai II, kuigi vastumeelselt, 30. oktoobril (uue kalendri järgi) alla reforme lubavale keiserlikule manifestile. Eestis varjutas rõõmu manifesti üle lein ja viha eelmisel päeval aset leidnud juhtumi pärast, kui kuberner oli käskinud soldatitel Tallinnas rahulikult meelt avaldanud streikijate pihta tule avada. Surma sai ligi sada inimest.

      Oktoobrimanifestiga tagati terve hulk kodanikuvabadusi, nagu kogunemis- ja sõnavabadus, samuti isikupuutumatus ning anti lubadus kõiki elanikkonna klasse esindava rahvasaadikute organi, riigiduuma valimise kohta. Aga manifestile järgnenud vabaduse päevad ei kestnud kauem kui paar nädalat, sest valitsus tõmbas kohe jälle ohjad pingule. Vasakpoolne revolutsiooniline liikumine jõudis tipuni lahingutega Moskvas, milles valitsusväed surusid maha revolutsiooni üritanud töölised. See tähistas vasturevolutsiooni võitu. Natuke hiljem saavutas revolutsiooniline liikumine haripunkti ka Eestis ning viis ametivõimude ja sakslaste verise vastutegevuseni.

      EDUERAKONNA ASUTAMINE JA BÜRGERMUSSE RAHVAKOOSOLEK

      Vabaduse päevade ajal demokraatiat ja/või tsaarivõimu kukutamist nõudnud liikumine jõudis siiski võtta veel uusi vorme nii kogu riigis kui ka Balti kubermangudes.

      Revolutsioonilise liikumise arenedes muutus võimalikuks ka avalik poliitiline organiseerumine. Vene vasakerakonnad – 1898. aastal asutatud, vähemlasteks ja enamlasteks jagunenud sotsiaaldemokraatlik ja 1901. aastal asutatud sotsialistide-revolutsionääride partei (esseerid) – tegutsesid aktiivselt ka Balti kubermangudes.

      Venemaal organiseerus ka demokraatiat nõudnud kodanlik vastasrind. Vahetult enne oktoobrimanifesti asutati Moskvas Pavel Miljukovi juhtimisel konstitutsioonilis-demokraatlik partei ehk lühendi KD järgi kadettide parteiks kutsutud uus erakond. Sellest sai lühikeseks ajaks Venemaa ajaloo ainus kodanlik massipartei, mis kogus lühikese ajaga 100 000 liiget üle kogu Vene impeeriumi. Postimehes käsitleti kohe kadettide partei asutamiskoosolekut ja avaldati partei programm tervikuna. Lehes kirjutati pikalt ka „eestlaste parteist” – üsna samal toonil nagu Soomes varem „soomlaste parteist” enne selle asutamist. Tõnissoni partei luges end selge sõnaga kadettide esindajaks.

      Eestis saavutas revolutsiooniaasta poliitiline tegevus kulminatsiooni novembri lõpus. Esmalt, 26. novembril 1905. aastal asutati Tartu Bürgermusse majas umbes tuhande osavõtjaga koosolekul Eesti Rahvameelne Eduerakond, mille esimeheks valiti enesestmõistetavalt asutamiskoosoleku aruteludes domineerinud Tõnisson. Juba kaua enne erakonna asutamist kirjutati Postimehes Eduerakonnast, mille häälekandjaks ajaleht end kuulutas.

      Uus erakond asutati olukorras, kus parteide konkurents ja poliitilised vastuolud olid kasvanud ka eestlaste seas. See avaldus nii Eduerakonna asutamiskoosoleku avanud Oskar Rütli kui ka Tõnissoni sõnavõttudes, mille teravik oli rõhutatult suunatud sotsiaaldemokraatide ja vasakpoolsete vastu; vasakpoolseid süüdistati muu hulgas püüdlustes hävitada eraomand ja usuvastasuses. Hugo Treffner pidas oma sõnavõtus Tõnissoni süüdistusi ülepaisutatuks, aga sotsiaaldemokraatiavastane vaim oli koosolekul siiski tugev.31

      Revolutsiooniaastale oli iseloomulik, et Eduerakonna registreerimise venimine kuni 1907. aasta märtsini ei pidurdanud kuidagi partei avalikku tegevust. Registreerimatus ei takistanud nendel aastatel ka vasakpoolsete erakondade tegevust.

      Kohe Eduerakonna asutamisele järgnenud päevale oli samadesse ruumidesse kavandatud suur üle-eestiline rahvakoosolek, mille kutsus kokku neli Tartu kodanikuühendust: Eesti Põllumeeste Selts, Eesti Käsitööliste Selts, Vanemuise Selts ja spordiselts Taara. Kui arvestada Tõnissoni mõju kõigis neis organisatsioonides, ei saa imeks panna, et rahvusliku liikumise teised jõud pidasid koosolekut eelmisel päeval toimunud Eesti Rahvameelse Eduerakonna asutamiskoosoleku jätkuks, Tõnissoni „kontserni” koosolekuks, mille eesmärk oli kindlustada Tõnissoni ja tema toetajate seisundit kogu rahvusliku liikumise eesotsas. Kolm nädalat varem avaldatud koosolekukutses oli palutud kõigil Eestimaa ja Põhja-Liivimaa linnadel ja valdadel ning kodanikuühendustel valida avalikel rahvakoosolekutel oma esindajad koosolekule nii, et iga linna esindaks neli ja iga valda kaks esindajat. Linnade esindajatest tuli kaks valida tööliste ning kaks majaomanike ja ärimeeste seast, valdade esindajatest pidi üks olema talupoegade ja teine maatööliste esindaja.32

      Tõnisson oma toetajatega tegi kõik, et hoida rohkem kui kaheksatsada koosolekust osavõtjat oma mõju all. Postimehes pandi pahaks, et koosolekule oli toodud osalejaid Pärnust ja Tallinnast, kellel ei olnud saadikumandaati. See, kes ja milliste volitustega pidanuks mandaate andma, oli juba vaieldav küsimus ning kokkukutsujatel ei olnud muud kui nende endi algatusel põhinev ja ise enesele võetud õigus koosoleku esindajaid määrata. Seega ei sujunud üritus sugugi Tõnissoni soovide ja plaanide kohaselt.

      Juba Tõnissoni avakõne ajal kuuldi saalist protestiavaldusi, mille kohal viibinud Friedebert Tuglase sõnul kutsus eelkõige esile kõneleja „pikk manitsev ning kurjustav kõne”. Kui pärast Tõnissoni sõnavõttu hakati koosolekule juhatajat valima, oli kandidaate kaks: Jaan Tõnisson ning radikaalide ja vasakpoolsete kandidaat, Tallinna advokaat Jaan Teemant. Viimane sai hääletamisel ülekaaluka võidu 437 häälega, samal ajal kui Tõnissoni toetus piirdus 101 häälega. Enne kui nii kaugele jõuti, kulus siiski mitu tundi vaidlemiseks. Tõnisson püüdis ümber lükata kõigi teiste kandidatuuri peale enda oma põhjendusega, et tema oli taotlenud ja saanud koosolekuloa kubernerilt ning on seega ka vastutav koosoleku kulgemise eest. Enamik sellega ei leppinud. Pärast hääletustulemuste selgumist marssis Tõnissoni toetanud vähemus koosolekuruumist välja ja siirdus Bürgermusse allkorrusele väiksemasse saali, jätkama oma koosolekut kõige rohkem kolmesaja osalejaga. Suurem rahvahulk Teemandi juhtimisel jätkas hiljem koosolekut ülikooli aulas.33

      Postimehe kirjeldus sündmustest ei pruugi kuigi hästi edasi anda koosoleku pingelist õhkkonda. Jaan Tõnissonil oli erakordselt raske kaotust tunnistada ja sellega leppida ning näiteks Oskar Rütli kirjeldab hiljem mälestustes, kuidas Tõnisson keeldus pärast häälte kokkulugemist algul esimehekohta Teemandile loovutamast ja nõudis uut hääletust. Lärm saalis hakkas võtma juba ähvardavaid toone, kui umbes kahekümne teda kaitsva eduerakondlase keskel kõnepuldi külge klammerdunud Tõnisson seisis paigal ja üritas koosolekut jätkata. Ta lahkus saalist alles siis, kui tema toetajate hulka kuulunud Heinrich Koppel tal käest võttis ja ta välja talutas. Tõnissoni pooldajatel ei olnud plaani kaotuse korral välja marssida, aga nad improviseerisid kiiresti: Tõnisson naasis peagi koosolekusaali, aga ainult selleks, et õhutada oma toetajaid siirduma alumisele korrusele teisele koosolekule. Tuglas kirjutab, et välja marsiti alles pärast seda, kui ka abiesimehe valimine oli lõppenud kaosega.34

      Jaan Tõnissoni lüüasaamine oli eelkõige poliitiline, aga osaliselt kutsus ta selle oma ägeda iseloomu tõttu ise esile. Vaoshoituma käitumisega oleks ta võinud mõjutada rohkemaid koosolekul osalejaid ja kui ta ei oleks toetajatega välja marssinud, oleksid nad saanud langetatud otsuseid suurel määral mõjutada. Tõnissoni iseloom lihtsalt ei lubanud

Скачать книгу