LITMIR.BIZ

      EESTI KIRJANDUSE SELTS JA NOOR-EESTI

      Poliitilise tegevuse piirangutest ja venestamispoliitika uuest intensiivistamisest hoolimata – ja ühtlasi ka just sellest tingitult – oli Esimesele maailmasõjale eelnenud aeg elava kultuurilise aktiivsuse periood. Isegi sel määral, et seda on nimetatud lausa teiseks rahvuslikuks ärkamiseks. Tõnissoni osa oli endiselt keskne, aga ta oli sunnitud tõdema, et sattus varasemast sagedamini tülide ja lahkarvamuste keskele ning et mõnikord oli just tema nende põhjustaja.

      Eesti Kirjanduse Selts asutati Postimehe ümber koondunud asjahuviliste algatusel 1907. aastal. Sellise seltsi asutamine oli olnud õhus ja ettevalmistamisel õigupoolest juba alates 1893. aastast, mil ametivõimud olid keelustanud selle eelkäija, 1872. aastal asutatud Eesti Kirjameeste Seltsi. Uue seltsi asutamise mõte sai tuult tiibadesse 1905. aasta veebruaris, kui Tõnisson kutsus rühma kirjandussõpru Postimehe toimetusse arutama, kas kirjanduse arendamiseks oleks vaja asutada uus selts. Kutsutud olid kõik rohkem või vähem Postimehe ringkonda kuuluvad inimesed, aga kutse sai ka Konstantin Päts, kes koosviibimisel siiski ei osalenud.

      Uue seltsi vajalikkuse ja ülesannete suhtes oldi ühel nõul ning kõige rohkem äratas arutelu seltsi juhtimise küsimus. Tõnisson tahtis, et seltsi juhitaks kaudselt ja et sel oleks eraldi valitav nõukogu. Kuna asutamine venis – seltsi asutamisdokument allkirjastati alles 1907. aasta juunis pärast võimude heakskiitu põhikirja kavandile – kujunes juhtimisviisist lõpuks suurem tüliküsimus, eelkõige seltsi kolmandal ettevalmistaval koosolekul 1906. aasta augustis, kui liitus ka rühm nooreestlasi. Valdav enamik asutajaid toetas paljudes asjades Tõnissoni, aga tema seisundit õõnestasid nüüdki eri põlvkondade erinevad arusaamad kirjandusest ja ühiskonnast.45

      1905. aastal oma esimese Noor-Eesti albumiga avalikkuse ette astunud noorema kirjanike- ja kunstnikepõlvkonna rühmitus Noor-Eesti oli kasvanud Tõnissoni ja Postimehe kaitse all ning kasutanud Tartu renessansiga avanenud võimalusi, aga selle enesekindlad noored esindajad kaugenesid peagi vanematest ning otsisid ja tekitasid tahtlikult vastuolusid. Tõnisson jäi ses asjas kuhugi vahepeale. Ta ei kiitnud küll noorte kirjanduslikku loomingut täielikult heaks ega leppinud mitmeski asjas nende vabameelsusega, aga säilitas siiski sõprussuhted kahe noore kirjanikuga, kes olid end samastanud Noor-Eesti rühmitusega: Aino Kallase ja Hella Wuolijoega.

      Ka Noor-Eestis valitses kahetine suhtumine Tõnissonisse. 1905. aastal otsustati kutsuda ta rühmituse liikmeks, aga ainult paarihäälse ülekaaluga, ning hiljem, radikaalsete meeleolude kasvades, oleks tema kandidatuur juba tagasi lükatud. Kui Johannes Aavik läks uue ajakirja Vaatleja väljaandmise asjus Postimehe ühistuga kokku leppima, jäi asi katki, sest teised nooreestlased ei soovinud nende arvates tagurliku Tõnissoniga tegemist teha.46

      Friedebert Tuglase kõrval oli Noor-Eesti kõige silmapaistvam ja tunnustatum kirjanik 1883. aastal sündinud Gustav Suits, keda võib pidada ka Noor-Eesti vaimseks juhiks. Suits muutus revolutsiooniaastal radikaalsemaks ja võttis omaks vasakpoolsed vaated, aga ei organiseerunud poliitiliselt enne järgmist revolutsiooni 1917. aastal, mil astus Eestis üles esseeride ridades ja Soomes sotsiaaldemokraadina. Suits astus rühmituse liikmetest ka kõige ägedamini välja Tõnissoni juhtpositsiooni vastu Eesti rahvuslikus liikumises. Tema radikaalsete aadete esimeseks manifestiks sai 1906. aastal ilmunud esseekogumik „Sihid ja vaated”. Seal kritiseeris ta Tõnissoni esindatavat kodanlikku maailmavaadet, talupojaseisuse idealiseerimist ning juttu „kõlbelisest iseolemisest” ja „sisemisest vabadusest”. Ta pidas Tõnissoni Postimehe moraalilugejate seas siiski kõige vasakpoolsemaks ja avaldas pisut mitmemõttelisel moel isegi tunnustust tolle avalikele esinemistele, valmidusele kõigiga arutleda, samuti Tõnissoni tööle eestlaste mahasurutud enesehinnangu tõstmiseks.47

      Aastaid hiljem oli Suitsu suhtumine Tõnissoni muutunud avalikult kriitiliseks. 1913. aasta kevadel pidas Suits Tartus rohket tähelepanu pälvinud kaheosalise loengu Jaan Tõnissonist ühiskonnategelasena. Juba esimene loeng 7. aprillil meelitas Vanemuise saali peaaegu täis ja teine loeng 21. aprillil tõi kohale rohkem uudishimulikke, kui politsei lubas saali trügida. Suits teatas avasõnades, et Tõnissoni ringkonnas valitseb sumbunud õhkkond ning sellelt mehelt pole midagi uut oodata. Suits tuletas meelde Tõnissoni omal ajal Postimehes avaldatud „keiser, usk ja isamaa” vaimus programmilist artiklit ja kuigi Tõnisson oli hiljem laiendanud oma repertuaari ühiskondlikele teemadele, olevat ta sisimas jäänud tagurlikuks moraalijutlustajaks, kellel ei ole pärast 1905. aastat Eesti arendamisele enam midagi anda. Ettekanne oli peale kõige muu ka selgelt isikuvastane ässitamine, kuigi käsitles Tõnissoni maailmavaadet ja ühiskondlikku tegevust.

      Kummalgi

Скачать книгу