LITMIR.BIZ

Скачать книгу

on seevastu kirjeldatud märksa üksikasjalikumalt.

      Kui Jaan Tõnisson ja Ella Murrik 1901. aastal esimest korda kohtusid, oli kolmekümne kolme aastane Tõnisson juba Eesti rahvusliku liikumise tuntud ja tunnustatud juht. Ella Murrik oli viieteistaastane koolitüdruk, kes oli just tulnud Valgast õppima Tartu tütarlastegümnaasiumi. Tema pere oli kõigest kolm aastat tagasi koduse keelena saksa keele eesti keele vastu välja vahetanud. Murrikud olid läbinisti eesti taustaga talupojasuguvõsa, aga saksa keel ei olnud ühiskondlikul redelil tõusta taotlevates keskklassi peredes sugugi ebatavaline, isegi kui muidu oldi rahvusliku liikumise haritud toetajad, nagu Murrikud kahtlemata olid.

      Hella Wuolijoki kirjeldas seda kohtumist oma mälestustes rohkem kui nelikümmend aastat hiljem värvikalt. Ella Murrik soovis pääseda Tõnissoni jutule, et otsida tema ja Postimehe toetust eesti kooliõpilaste nõudmisele saada kooliharidust ka eesti keeles, mis tollal ei olnud veel võimalik. Tartu voorimehed olid just samal ajal alustanud streiki küüdihindade tõstmiseks. Tõnisson ja nooruke koolitüdruk olid voorimeeste klientide poolel ja just siis, kui Ella oli sisenemas ajalehetoimetuse majja, tegeles peatoimetaja kolme täies mundris, „hädaldava ja punase ninaga” voorimehe väljaviskamisega.

      „Trepi ülaotsas seisis vihane Jupiter ise, kes vandesõnu ja häält säästmata tõukas viimast voorimeest tagant. Ja Tõnissoni hääl oli iseenesest selline, et seda jätkus kümne tuhande pealise rahvakoosoleku jaoks. Voorimehed veeresid minust mööda, trepist alla, mina tõmbusin väikeseks vastu seina, nii et mul tuli end koguda ja selle üle imestada, et olen veel olemas. Jupiter paugatas ukse mu nina ees kinni. Ma vihastasin ja otsustasin end mitte nende punaninade kombel kohelda lasta, läksin üles ja küsisin peatoimetajat. Tartus oli nimelt voorimeeste streik ja voorimehed olid kruvinud sõiduhinna nii kõrgeks, et Postimees ja Tõnisson otsustasid üldsuse kaitseks välja astuda, selle tulemuseks oligi voorimeeste käik Tõnissoni juurde ja mõningad nende poolt lausutud kõvad sõnad eespool kirjeldatud tagajärgedega. Suures toimetusetoas istus mitu härrat, kes vaid viipasid peatoimetaja ukse poole, nähtavasti julgemata seda ise avada. Koputasin, aga et vastust ei tulnud, julgesin ukse avada ja astusin sisse. Tõnisson kirjutas ega suvatsenud üles vaadata. Tegin kniksu, tegin veel teisegi, aga vihase mehe sulg muudkui lendas paberil. Olin talle paljas õhk. Siis vihastasin ka mina, astusin kirjutuslaua juurde ja ütlesin, et mina olen ka olemas ja soovin rääkida härra Tõnissoniga.

      „Kes te siis olete?” küsis Tõnisson.

      Seletasin, kes ma olen ja mis asju ajan. Ta tundis ja mäletas minu isa, kellega oli karskusseltside kongressil kohtunud. Mõlemad olid tuntud karskustegelased. Seletasin siis tõsiselt, et mu isa ja mina olime Grenzsteini poolehoidjad – Grenzstein oli isegi mu ristiisa –, aga et mina olen muutnud oma seisukohta ja pean Tõnissoni poliitikat õigeks. Grenzstein oli tsaarivõimu ees liialt lipitsenud. Meie, noored, oleme valmis tõusva Eesti eest võitlema.”

      Kohtumine jätkus positiivses meeleolus. Varaküps tütarlaps avaldas Tõnissonile muljet ning Ella ja ta koolikaaslased said oma taotlusele tema täieliku toetuse ning küllakutse Tõnissoni koju järgmiseks nädalavahetuseks. Pole siis ime, et Wuolijoki kirjutas, kuidas „Mulle olid otsekui tiivad kasvanud, kui Rüütli tänavale välja tulin. Tõnissonist oli saanud minu sangar ja paremat kangelast noorele tüdrukule poleks võinud soovidagi.”

      Selle kirjanduslikke võtteid kasutava katkendi kõrvale ei ole asetada Tõnissoni kirjeldust samast kohtumisest, aga arvan, et esmakohtumine jättis kustumatu jälje ka Tõnissoni mällu. Temast sai noore Ella iidol ja aateline eeskuju. Hella Wuolijoki võrdleb Tõnissoni positsiooni tollases Eesti tabavalt majakaga, „mis koondas enda ümber inimesi ning andis neile rahvusliku iseteadvuse ja võitlusvaimu”. Wuolijoki jutustab ka, kuidas tekkinud suhe tähendas muu hulgas sedagi, et „ta [Tõnisson] väsinuna pärast tööpäeva võis kõndida minu, koolitüdrukuga, ja kuulata ära küll mu plaanid mõne poliitilise manöövri kohta või mu jutustusi oma vanaisast. Tundide kaupa võis ta rääkida mulle oma raskustest ja kavatsustest ja siis äkki kiirustada voorimehega koju vabandust paluma mõnelt oma pahaselt sõbralt, kes oli pidanud teda ootama, kuid kes samas oli kohe valmis talle andestama, sest Tõnissoni peale ei saanud vihastada”.67

      Nii tõmmati viieteistaastane Ella Murrik Tõnissoni ümber koondunud ajakirjanike, kirjanike ja poliitikute ringkonda, kuhu kuulus peaaegu kogu Eesti intelligents, nii vanem põlvkond kui noorematki rahvast, näiteks Gustav Suits. Ella oli mõjudele avali ja korjas kogemusi, sai julgustust oma tulevikuunistustele ning avaldas pseudonüümi Neiu all esimesed kirjutised Postimehes.

      Tõnissoniga tutvumine ei katkestanud siiski Ella Murriku sidemeid tema vanemate lähedaste sõprade hulka kuulunud Grenzsteini ega ka tema aadetega. Kui Grenzstein paar aastat pärast Olevikust loobumist ja vabatahtlikku maapakku minemist oli ühel sügisel Tartus käimas ja Ella Murrik visiidist kuulis, tärkas tüdrukus tugev soov kohtuda oma lapsepõlvekodu iidoliga, kelle saksavastasust ja kirikukriitikat ta endiselt imetles. Noore Ella peas kujunes plaan proovida Grenzsteini ja Tõnissoni lepitada. Ta rääkis asjast Tõnissonile, kes ei võtnud aga vedu, vaid pidas ideed mõttetuks. Ta hoiatas innukat Ellat, et Grenzstein on sedavõrd eraklik inimvihkaja, et kohtumine kujuneb pettumuseks. Ella Murrik võttis siiski julguse kokku ning tal õnnestus peaaegu vägisi tungida Grenzsteini hotellituppa, kus ta pisaratega pooleks oma loo ette kandis, rääkides ühtlasi oma sõprusest Tõnissoniga ja sellest, et too ei ole sugugi nii kiriku käpa all, nagu nad olid arvanud. Grenzstein lükkas kibedalt mühatades tagasi Ella ettepaneku, et Grenzstein võiks tulla järgmisel päeval põllumajandusnäituse avamisele Tõnissoniga kätt suruma, tähendades, et see oleks „puuduv pärg Tõnissoni triumfikäigul”. Muidu suhtus Grenzstein tüdrukusse heatahtlikult ja tegi ettepaneku, et too läheks õppima Pariisi. Ella kavandas tollal siiski juba õpinguid Soomes, aga nad lubasid üksteisele kirjutada. Kumbki ei pidanud sõna. Tõnisson, kellele Murrik kohtumise tulemustest rääkis, ei kommenteerinud seda mingil moel.68

      Kas oli see 15-aastase tüdruku ja 33-aastase mehe erakordne sõprus midagi enamat kui ainult kahe teineteise andekust hinnanud inimese vaadete sarnasus, ühine armastus Eesti ja selle kultuuri vastu ning innukast partnerlusest võrsunud vaimustus? Hella Wuolijoki ei vihja oma mälestustes millelegi muule, aga väitis Jätkusõja dessantlase Kerttu Nuorteva abistamisega seotud ülekuulamisel, nagu ta oleks viieteistaastaselt olnud salaja kihlatud viisteist aastat vanema mehega. Kuigi ta ei maininud kihlatu nime, ei saa ta viidata kellelgi teisele kui Tõnissonile. 1906. aastal oli aga Ella Murrik kinnitanud ühele sõbrale, et on kihlatud Gustav Suitsuga; sellel väitel puudus ent igasugune alus. See võis olla möödaminnes kiusu pärast ja kelkimiseks mainitud, aga võimalik, et seal oli ka terake täitumatut unistust.

      Ella Murriku suhe Tõnissoniga ei olnud mööduv ega jäänud teistelegi märkamata, nagu ka suhte erootiline laetus. See ei jäänud märkamata ka Ella kaks aastat nooremale õele Salmele, kes leidis, et õde on „hirmus verliebt” ehk kõrvuni armunud Tõnissonisse, keda Salme – pärast seda, kui oli algul imetletud peatoimetajaga lähemalt tutvunud ja tema aatemaailmast kaugenenud – ei pidanud sugugi imetlusväärseks ei mehe ega ühiskonnategelasena.69

      Tõnissoni ja Ella suhe ei jäänud Tartus märkamata ka laiemates ringkondades. Oma otsesõnalisuses üsna ainulaadne on Oskar Rütli mälestustes esitatud lugu. Rütli räägib, kuidas Tõnisson meelitas sajandivahetusel Postimehe ringkonda mitmeid kuulsast sarmikast poissmehest huvitatud naisi:

      „Preilide päädes mõlkusid muidugi tanu alla saamise mõtted. Tuletan ainult meelde kahte, kes iseäranis agaralt tegutsesid ja tiibu ripsutasid. Mõlemad olid ajutiselt Postimehe teenistuses. Üks neist oli suure sugupoole võluvusega, nagu lopsakas orhidee, teine jälle nagu väike põllulill, nagu karikakar. Mõlemad ristlesid. Oli kord nii, et orhidee oli õhtul Tõnissoni voodisse magama heitnud ja kui Tõnisson öösel koju tuli ja liilia voodist eest leidis, olevat ta ainult ühe suure „hm” öelnud ja ise öö kõva pingi pääl mööda saatnud.

      Tõnisson ei sattunud kiusatusse. See naine lahkus peatselt füüsiliselt Postimehe ümbrusest, kuid vaimselt jäi ta ikkagi Tõnissoniga sidemetesse, isegi kui ta juba Soome oli asunud ja sääl

Скачать книгу