LITMIR.BIZ

Скачать книгу

Muidugi on tegu keelepeksuga, mis ainuüksi Rütli suust oleks kaheldav. Enne Teist maailmasõda ja osaliselt ka hiljem oma mälestusi kirjutanud Oskar Rütli kuulus algul Tõnissoni lähikonda ja oli tema lähedane, kui mitte kõige lähedasem koostööpartner Eduerakonna asutamise ajal, aga sattus temaga vastuollu juba esimese duuma ajal. Hiljem sai temast üks Eesti rikkamaid ärimehi ja iseseisvas Eestis Pätsi toetanud, aga ka vapse mõistnud rahvasaadik, kes maapaos kirjutatud mälestustes käsitleb Tõnissoni ja tolle üleolevat hoiakut, diktaatorlikke meetodeid ning ka isiklikke nõrkusi erandliku otsekohesusega, mistap tuleb tema mälestustesse allikmaterjalina suhtuda kriitiliselt.

      Sama lugu leidub siiski ka Eduard Laamani päevikusissekandes 1924. aasta kevadest, kus Wuolijoke mainitakse isegi nimepidi mitme rääkija kaudu kujunenud kuulujutus, mille algallikaks olevat juba „ammu” olnud Suits. Teatav vihje leidub Suitsu kirjavahetusest noorusarmastatuga 1905. aasta suvel. Seal räägitakse kuulduste põhjal, kuidas „preili Murrik olevat nagu tiivad kõrvetanud Tõnissoni juures, et Tõnisson teda peenetundeliselt, aga otsustavalt olevat tagasi tõrjunud.”71

      Ka Voldemar Kurese päevaraamatus on sissekanne Kurese vestlusest Suitsuga 1948. aasta sügisel Rootsis, mil Suits rääkis, kuidas Ella Murrik enne ühe õhtuse koosviibimise lõppu märkamatult Tõnissoni voodisse lipsas, kust Tõnisson olevat ta minema ajanud, ise torisedes, et „nii lihtsalt see ei käi”. Sama loo on Kures uuesti kirja pannud viis aastat hiljem Aino Kallase suust kuulduna. Kures kirjutab ka 1945. aasta sügise vestlusest Aino Kallasega, milles too rääkis, kuidas Tõnissoni majapidajanna olevat talle umbes samal ajal rääkinud oma murest Ella Murriku katsete pärast peremehe tähelepanu köita, ning Aino Kallas arvas, et võimaliku abiellumisplaani ajasid nurja tema ja Oskar Kallas.72 Olgu siiski öeldud, et Aino Kallas, kes on Tõnissoni ja Wuolijoke oma päevikutes ja avaldatud kirjavahetuses palju käsitlenud, ei ole sellisele suhtele otseselt viidanud, kuigi oli Kuresele sellest rääkinud.

      Seega ei ole sugugi välistatud, et nende kahe vahel võis midagi sellist juhtuda. Hella Wuolijoki armus korduvalt endast vanematesse meestesse, kellest mõned ilmutasid vastuhuvi, mis võis viia ka intiimsemate suheteni, aga igal juhul eluaegse sõpruseni.

      Selle kohta, kuidas nägi suhet Tõnisson, on vähem teavet. Kindlasti ei hirmutanud teda Ella noorus, sest nagu varem öeldud, abiellus ta ise 1910. aastal juba varasemast tuttava kahekümneaastase Hilda Lõhmusega. Päris armastuskirju ei ole Wuolijoe ja Tõnissoni mahukast kirjavahetusest leitud, aga kirjad räägivad siiski selget keelt kiindumusest, mis ulatub lugupidamisest sügavamale.

      ÜLE SOOME SILLA

      Ella Murrik kuulus Tõnissoni sõprade ja töökaaslaste lummavasse ringi noore tütarlapse isiksuse ja aatemaailma kujunemise seisukohast kolm tähtsat aastat, enne kui ta lõpetas gümnaasiumi kuldmedaliga ja leidis õppimisvõimaluse Helsingi ülikoolis. Kaks olulist kuju Tõnissoni ringkonnas Tartus olid Ella õpetaja Oskar Kallas ja tema soome päritolu abikaasa Aino (sünd Krohn), kelle abil avanes Ellal võimalus ületada kuulus Soome sild, tutvuda Soome ja sealse kultuuri- ja ühiskonnaelu tähtsamate tegelastega ning lõpuks jäädagi sinna ja soomestuda.

      Eesti rahvuslikule liikumisele oli Soome algusest peale eeskuju. Keelte lähisugulus lõi loomuliku ühenduse üle Soome lahe, mille luuletaja Lydia Koidula tõi inimeste teadvusse emotsionaalse mõistena Soome sild. Ka poliitilised arusaamad liikusid üle silla ühelt maalt teise. Jakob Hurt, kelle väitekiri eesti keelest oli Helsingi ülikoolis tunnustust leidnud, oli ühenduses Soome fennofiilidega. Kuigi Hurda vaated rahvuskultuurile ja keelele sarnanesid fenno-fiilide omadega, ei pidanud ta nende poliitilist programmi Eestile sobivaks. Carl Robert Jakobson ja tema kõige radikaalsemad toetajad olid teistest altimad rahvuslikku liikumist politiseerima ja just Jakobson viitas sageli Soome eeskujule.

      Eesti haritlaskonnal oli Soomest mingis mõttes romantiline ettekujutus. Ka Soomes oli romantilisi rahvuslasi, kes võisid ühineda lüüriliste kirjeldustega Soome sillast, aga üldiselt leidsid sellised romantiseeritud sugulustunded Soomes palju vähem kõlapinda kui Eestis.

      Soomestumine ei katkestanud Hella ja Tõnissoni suhteid, seda ei teinud ka kummagi abielu ega seegi, et Murrikust sai pärast Soome 1905. aasta suurstreiki sotsialist. Nad olid pidevas kirjavahetuses ja said 1905. aastal Peterburis ka kokku, kui Tõnisson Eestile täielikku autonoomiat nõudva delegatsiooni juhina seal viibis. Ilmselt Murriku radikaliseerumise kohta murettekitavaid uudiseid saanud Tõnisson kutsus ta Peterburi, kus nad vestlesid peaaegu kogu öö. Tõnisson oli võtnud ülesandeks päästa oma andekas jünger „Marxi usuhullustusest”, nagu Wuolijoki seda mälestustes nimetab. „Ja kõik see, mis ta oli elu jooksul Kanti abiga oma maailmavaateks kokku kogunud, see kõik oli nüüd suunatud minu aatelise, põikpäise üheksateistaastase sotsialismi vastu. Onu Jansson tuli hommikul kell kaheksa hästi väljamaganuna ja leidis eest edasi-tagasi kõndiva Tõnissoni, kes mind oma kategooriliste imperatiividega peksis, kuigi minust polnud palju muud järel kui õnnetusehunnik, millest aeg-ajalt tõusis esile kaks südi, isemeelset rusikat.”73

      Vähemalt Wuolijoe kirjelduse lõpp vastab tegelikele sündmustele. Kummalgi ei õnnestunud teist ümber pöörata, aga sõprusel ja lugupidamisel põhinev suhtlemine jätkus. Järgmisel suvel said nad uuesti Peterburis kokku, seekord viibis Tõnisson seal duuma liikmena ja Murrik Soome ajalehe Työmies korrespondendina, kellele Tõnisson korraldas koha ajakirjanike rõdul ja võimaluse viibida ka autonomistide rühma koosolekuil. Hiljem sügisel elas Murrik mõnda aega Tõnissoni külalisena tema kodus Tartus.

      Nende kahe sõprus elas üle ka Hella Wuolijoe esimesest näidendist „Talulapsed” tõusnud kära. See eesti keeles kirjutatud ja 1912. aastal avaldatud ning enne ametlikku keelustamist 1913. aastal Tallinnas ka üks kord ette kantud näidend oli uus versioon näidendist „Madonna Marianna”, mille Wuolijoki oli 1906. aastal saatnud Vanemuise teatri näidendivõistlusele ning mis oli jäänud auhinnata ja avaldamata ning hiljem hävinud. Sellele oli eelnenud juba 1903. aastal Postimehes anonüümselt avaldatud jutustus „Haavakuru Leeni nelipühad” noore tüdruku armastusest vanema õigusteadlase vastu, mida on samuti peetud Murriku armastusavalduseks Tõnissonile.

      „Talulastes” ei olnud armastus enam nii kriitikavaba. Näidendi teemaks on noore radikaalse naise ja vanema väikekodanliku riigimehe suhe. Kui Hella Wuolijoki kirjutas sageli iseenda oma näidendi tugevatesse naiskangelastesse, „Talulaste” Mariannest alates, siis olid ka meestegelastel sageli kindlad eeskujud. Selle näidendi meespeategelase, rahvajuhi positsiooni taotleva õigusteaduste magistri Peetri eeskujuks peeti Tõnissoni. Näidendi alguses naaseb Peeter koos rikka mõrsjaga koju õpingutelt välismaal, samal ajal pöördub koju tagasi ka Siberis koduõpetajana töötanud vaese talu peretütar Marianne. Ta on toetanud Peetri õpinguid välismaal, ilma et too teaks, kellelt raha tuleb. Kui Peeter asjast teada saab, jätab ta rikka pruudi maha ja soovib abielluda Mariannega. Aga see ei ole võimalik, sest neid lahutavad ühiskondlikud veendumused: end ametivõimude eest varjav, revolutsionääre abistav Marianne on sotsialistide ja Peeter rahvusmeelsete väikekodanlaste leeris. Nii kuulutabki kangelanna lõpuks Peetrile: „Ma ei saa sinu tööst lugu pidada, ma ei saa sinuga koos töötada, Peeter.”74

      Aino ja Gustav Suits. Foto on tehtud nende kodus Stockholmis 1950. aastal. Foto: Eesti filmiarhiiv

      Näidendit võib võtta nii poliitilise kui ka isikliku arveteklaarimisena Tõnissoniga. Välismaal õpinguid jätkanud Tõnisson pöördus kodumaale tagasi ja abiellus jõuka Hilda Lõhmusega, samal ajal kui teda kooliplikana imetlenud Ella armus Soomes Vene revolutsionääri, keda ta aitas Eestis varjata. Mil määral Tõnisson end näidendis ära tundis, ei ole teada. See avaldati 1912. aastal, aga mängiti seda Estonia teatris tsensuuri sekkumise tõttu ainult üks kord. Postimehest etenduse arvustust ei leia, ent Tõnissoni tollane lähim abiline Anton Jürgenstein kirjutas 1913. aastal selle kohta arvustuse ajakirja Eesti Kirjandus, kus pidas seda põhijoontes üsna hästi läbimõelduks, aga algaja puudusi ja maailmavaatelisi vaevu peegeldavaks teoseks. Pole põhjust arvata, et näidend oleks löönud mõra Tõnissoni

Скачать книгу