LITMIR.BIZ

      Tundub, et pärast seda hindas Tõnisson oma vaated naiste ühiskonnaelus osalemise kohta siiski ümber või vähemalt hoidus poleemikast. Naiste hääleõiguse üle ei peetud Eestis erilist diskussiooni kuni 1918. aastani, mil see Euroopa põhivoolu eeskujul teoks sai. Naiste osalus Eesti ühiskondlikus elus jäi siiski marginaalsemaks ja selgelt väiksemaks kui näiteks samal ajal Soomes. Ka perekonnaseadus asetas nad meestest madalamale positsioonile.

      Ägedaloomuline Tõnisson võis väitlustes naisi solvata, nagu olevat juhtunud asutava kogu Rahvaerakonna fraktsioonis. Kui fraktsioonis käsitleti perekonnaseadust, katsus ta vaigistada asjast kõnelnud fraktsioonikaaslast ja Eesti naisliikumise juhti Marie Reisikut märkusega, et inimene, kes ei ole lapsi sünnitanud, ei peaks asjasse sekkuma. Reisik, kes oli kaks korda olnud sunnitud raseduse haiguse tõttu katkestama, pani Tõnissonil siiski suu kinni, öeldes, et „selle järgi otsustades, kui palju ja millise autoriteediga Teie asjast räägite, võiks arvata, et olete sünnitanud 12 last”. Kui Eesti esimeseks feministiks nimetatud Reisik tähistas 1937. aastal 50. sünnipäeva, kirjutas Tõnisson temast juba väga lugupidavalt ja rõhutas – oma rolli ilustades –, et tema juhitud Rahvaerakond ei saanud kuidagi kõrvaltvaatajaks jääda, kui pead tõstev naisliikumine nõudis naiste õiguste kehtestamist.63

      Hoolimata tagurlikest vaadetest naisküsimuses ei kummastanud Tõnisson tugevaid ja iseseisvaid naisi, mida tõendab sõprus Aino Kallase ja Hella Wuolijoega, samuti abiellumine Hilda Lõhmusega 1910. aastal. Ka muidu selitasid abielu ja vähehaaval viielapseliseks kasvanud pere Tõnissoni mõttetegevust. Tema lähikonnas arvati, et abiellumine vabastas Tõnissoni ängist, mis oli teda pärast esimese kihluse purunemist piinanud ja seejärel lakkamatult tööle piitsutanud ning sundinud mõnikord ägestudes retoorilisi liialdusi välja ütlema.

      TÕNISSONI AATEMAAILMA PAIKNEMINE

      Kui püüda määratleda Tõnissoni poliitilist profiili, paigutades ta Soome tollasele poliitilisele maastikule, kuulunuks ta kahtlemata Soome Erakonda64. Kuigi pole teada, et Tõnisson oleks kunagi süvenenud J. V. Snellmani filosoofiasse ja riigiõpetusse – vähemalt ei ole ta sellele viidanud –, võib mitmetes tema rahvuspoliitilistes ja haridusalastes seisukohtades näha kokkulangevusi Snellmani õpetusega. Soomes kutsutigi teda mõnikord Eesti Snellmaniks. Rahvus- ja keelepoliitika, talupoeglik moraalikonservatiivsus, mõõduka maareformi pooldamine, ettevaatlik suhtumine Vene võimu, tõrjuv suhtumine koostöösse radikaalide ja vasakpoolsetega, innukas panustamine rahvavalgustustöösse, ühistegevusse ja rahvusliku ettevõtluse arendamisse ning talupoeglike väärtuste rõhutamine – kõik see ühendas teda Soome Erakonna toetajatega. Need jooned eristasid teda nii noorsoomlaste vasaktiiva kultuuri- kui ka sama rühmituse paremtiiva majandusliberalismist. Soome Erakonnaga sarnane joon oli ka veendunud kristlus, kuigi see ei olnud sugugi nii kõrgkiriklik ja poliitikasse sekkuv nagu paljudel Soome Erakonna juhtidel. Tõnisson tegi sageli selget vahet usul ja kirikul.

      Aga sellist radikaalset vabameelsust, saati siis vabamõtlemist, mis kogus kultuuriinimesi noorsoomlaste ridadesse Soomes, Tõnisson ei mõistnud. Noor-Eesti rühmitusse suhtus ta eelarvamusega ja kui A. H. Tammsaare avaldas 1909. aastal oma julgeks peetud teose „Noored hinged”, mõistis ta selle Eesti Kirjanduse Seltsi koosolekul karmilt hukka.65

      Maaliit, mis Soomes organiseerus erakonnaks alles vahetult enne 1906. aasta esimesi Eduskunta valimisi, ei olnud Tõnissonile lähedaste ideede esindaja Soomes. Tõnissoni ja Santeri Alkio välimuses võis olla sarnasusi, millele pööras tähelepanu näiteks nende kaasaegne Väinö Tanner, kuigi ta tõdes sealjuures, et Tõnisson näeb „haritum välja”.66 Ka nende arvukates ühiskondlikes seisukohavõttudes ja karskusaatele pühendumises oli sarnasusi, aga Alkio taust oli noorsoomlaslik ja ta tundis sümpaatiat ka töölisliikumise vastu. Tõnisson oli talupoeglikke väärtusi hoidev ning maaelu ja põllumajandust edendav poliitik, aga selline keskendumine huvirühmadele, mis oli iseloomulik Soome Maaliidule, oli talle väga võõras, mistõttu ta ka oponeeris Eestis hiljem asutatud Soome Maaliidu sarnastele erakondadele nagu Maaliit ja Põllumeeste Kogu.

      Enne Esimest maailmasõda oli Tõnisson kõigi vasakpoolsete rühmituste suhtes silmapaistvalt karmil seisukohal. Oma osa negatiivsest suhtumisest said nii Teataja ringkond kui ka esseerid ja eelkõige sotsiaaldemokraadid. Selles, et ta ei teinud enne Oktoobrirevolutsiooni erilist vahet 1903. aastal lõhestunud Venemaa sotsiaaldemokraatliku erakonna kahel tiival, ei ole iseenesest midagi imelikku, sest jagunemise tõelist iseloomu ja sügavust ei adunud tollal veel kõik erakonna liikmedki.

      Lisaks sellele, et Tõnisson suunas oma kriitika nii vasakpoolsete meetoditele kui ka programmilistele küsimustele, oli sel kriitikal ka tugev moralistlik paatos. Üksiti esitas Tõnisson sotsiaaldemokraatidele maailmavaatelise väljakutse ning ründas Karl Marxi ideid ja materialistlikku maailmavaadet. 1905. aastal avaldas ta trükise „Mis sotsiaaldemokraatiast arvata”, kus nimetas sotsiaaldemokraate kahjulikeks ja ohtlikeks rahvavaenlasteks, kes tahavad muuta töölised „riigi ülalpeetavateks”. Tema kriitika vasakpoolsete vastu oli armutu ka esimese duuma ajal ja erines kadettide tollasest kursist, mis otsis koostööd kõigi vasakpoolsete fraktsioonidega.

      Sellele pöörasid tähelepanu ka vasakpoolsed konkurendid. Nad rõhutasid, et Tõnissoni erakond paigutus selgelt kadettide paremtiivale, ja viitasid, et Tallinnas hakkasid „õiged kadetid” juba erakonnast eemalduma. Erakond küll ei lagunenud, aga selle ebaedu Tallinnas oli muu hulgas tingitud Tõnissoni negatiivsest suhtumisest igasugusesse valimis- või muusse koostöösse vasakpoolsete rühmitustega. Lõppude lõpuks pani Tõnissoni karm kriitika vasakpoolsete pihta omakorda vasakpoolsete esindajad suhtuma karmi kriitikaga Tõnissonisse, keda süüdistati järjekindlalt „tagurluses”.

      TÕNISSON JA NAISED SOOME SILLAL

      Mainisin

Скачать книгу