LITMIR.BIZ

      Ehkki see dogmamaitseline Kool-Aid polnud mulle meelepärane jook, jäin ma viisakaks poisiks, kes ei trotsinud kirikudaame. Ma astusin ühte jalga teise ette seades oma rada, võttes omaks selle, mis oli minu meelest arukas, ning jättes kõik muu kõrvale. Ma ei tea, kas valisin selle tee teadlikult või oli see üks neist juhtumitest, mis aeg oli minu eest valinud. Igatahes teadsin ma, kuhu ma lähen ja mida pean tegema. Ma teadsin, et kunagi saabub ka minu aeg.

      Igaüks meie pere neljast lapsest läks eri suunas, otsides ise vastuseid küsimustele jumala, sõja, raha, religiooni, kooli ja karjääri kohta. Ning isegi siis, kui vanemad sageli meie valikuid heaks ei kiitnud, hoolitsesid nad selle eest, et meil oleks valikuvabadus.

      Nähtud pommiplahvatus andis mulle vaba voli järgida oma tumedat külge ning kümne aastaga sai minu vintpüssist merejalaväe kopter, mille pardal oli kuus kuulipildujat ja kaks raketipatareid. Piibel ütleb „Te olete sündinud niisuguseks ajaks.” Võib-olla olime meie kõik seda. Teadsin, et minuga oli see kindlasti nõnda – ja minu tumedam külg ilmus nähtavale.

      See 1962. aasta aatomiplahvatusega kaasnenud aeg mõjutas kogu Kiyosaki perekonna otsustusi, nende tegevusi ja reageeringuid. 1964. aastal loobusid Ralph ja Marjorie oma senisest tööst ning astusid vabatahtlikult president Kennedy Rahukorpusse, ehkki see tähendas töötasu olulist vähenemist. Minu kaks õde liitusid rahuliikumisega, protesteerides Vietnami sõja vastu koolis ja tänavatel. Ning kaks venda astusid vabatahtlikult sõjaväkke ja teenisid Vietnamis: Jon õhujõududes ning mina merejalaväes. Otsekui saatuse iroonia tõttu tegutsesime meie kõik rahu heaks.

      Põhjus, miks see raamat algab sõja mainimisest, on see, et just sõda aitas määratleda meie väärtusi ning igaühe individuaalset otsingut. Üleilmse aatomisõja viirastuseta ning selle ajalooetapi taustaks olnud Vietnami sõjata oleks võimatu teada, kas Emi või mina oleksime asunud kumbki otsima oma vastuseid jumala asjus, kas me oleksime kumbki eraldi püüdnud leida oma rahu.

      Need polnud ainult veripunane taevas või meie ette kerkinud rängad vasturääkivused, mis kuuekümnendate aastate noori trotsisid; seda põhjustas ka alati meie kohal rippunud emotsionaalne sünge pilv. Ohtu, et nõukogulastega puhkeb tuumasõda, vaenlastega hirmsate relvadega võitlemise võimalust ning surma ja laastamise sõnulseletamatuid tagajärgi kirjeldati igaõhtustes uudistes. Niisuguse reaalsuse võimalikkust kinnitas see, mida olime oma silmadega näinud.

      Hilos elanud lapsena, kes koges reaalsust, nagu ükski laps ei tohiks näha, ei saanud ma kuidagi unustada udust, kuid sellegipoolest lakkamatult püsivat tuumaholokausti pilve, massihävingut, mida ei põhjustanud jumal, vaid inimest tappev inimene. See jättis minusse sügava märgi nagu ka vend Robertisse. Tegime parima, et elada normaalset elu, kuid puhuti, kui me oskasime seda kõige vähem oodata, muutus tuumaähvardus taas reaalseks.

      Pargid olid mõeldud mängimiseks. Ent ühte Hilo kesklinnas asuvasse parki ehitas linnavalitsus näidispommivarjendi, et igaüks näeks, kuidas seda tehakse. Sellest hirmuäratavast rajatisest oli võimatu mööda vaadata ning loomulikult oli see kõikidele avatud. Ma mäletan oma sealset põgusat ringkäiku hästi. Pisike, ahtake ruum oli rõske, külm ja pime. Selles levis mulla, hallituse ja niiske betooni lehka. Ma poleks suutnud viibida seal üle kümne minuti, rääkimata juba sellest, et elada seal koos perekonnaga nädalaid või kuid.

      Koolis korraldatavad õhuhäireõppused tundusid siis olulised olevat. Ühel hetkel murdsime matemaatikaülesande kallal pead, aga järgmisel kuulsime sireenide undamist ning kõik lapsed pugesid kuulekalt pingi alla peitu. Nüüd me teame, kui mõttetud need õppused tegelikult olid. Aga siis räägiti, et pingi alla ronimine ja pea varjamine päästab elu.

      Meie vanemad kaitsesid meid maailma eest nii hästi, kui nad oskasid. Nad andsid endast parima, et säästa meid üleilmsete süvenevate pingete ja potentsiaalsete konfliktide uudistest. Nemad teadsid – ja meie tundsime –, et sõda ning vihavaen võivad kerkida kus tahes ning paisata meid õnnetusse, isegi kaugel Hawaii saarel asuvas Hilo linnas.

      Selles kõiges tundus olevat midagi üllast. Võitlus „tõe, õigluse ja Ameerika elulaadi” eest, nagu diktor „Supermani” kohta ütles. Tundus, nagu võitleks hea kurjaga ning meie olime head. Meid kõiki kutsuti juba koolilastena relvile.

      Meie isa hakkas sellele üleskutsele vastates kohaliku tsiviilkaitse ülemaks ning ema kasutas oma meditsiiniõeoskusi, astudes Ameerika Punase Risti teenistusse. Kuna neil oli kogukonnas palju ülesandeid, käisime ka meie, lapsed, nendega paljudes paikades kaasas. Mäletan ühte õhtut, kui me sõitsime teise väiksesse linna, kus kolm perekonda oli raha kokku pannud ning ehitanud omavahel ühendatud maa-aluste ruumide ja käikude võrgu. See oli meie esimene tuumavarjendi soolaleivapidu. Nood sõbrad olid väga uhked, et neil on nii avar ruum – varjend, kuhu häda korral pidi mahtuma üle kümne inimese.

      Kui teised seda imetlesid, muutusin mina üha murelikumaks. Miks meie nõnda ei tee? Kas meie perekond ei vajagi samasugust varjendit? Kas me jõuame rünnaku korral kuhugi varjendisse sõita? Kas teised, kes on juba kindlas ja turvalises paigas, lubavad meidki sisse?

      Aga siis kerkis uus ja ehtne mure: ma ei jaksanud ette kujutada, et peaksin kössitama külmas, pimedas, rõskes punkris nagu lõksus loom. Ma ei suutnud isegi nii noores eas ette kujutada, et niisugune betoontaru kaitseb mind, sest tol suveõhtul meie suurest aknast nähtu oli jätnud sootuks teistsuguse mulje.

      Ja pealegi, kas ma tahaksin elada aatomirelvadega laastatud maailmas?

      Seda hävitatud maa ainsate ellujäänute kõledat väljavaadet süvendas näidend, mida me koolis lugesime: Jean-Paul Sartre’i „No exit” („Väljapääsuta”). Minu meelest oli mu keskkooli inglise keele õpetaja kirjandusevalik peaaegu prohvetlik, sest kolm inimest olid suletud akendeta ja üheainsa lukustatud uksega ruumi. Inimesed arvasid, et vangistajad piinavad neid, kuid selgus, et nad ise on üksteise piinajad.

      Võib-olla olin ma tol ajal ülitundlik. Või üritas meie õpetaja pajatada meile midagi suure kirjaniku kaudu. Sellegipoolest ei jäänud Sartre’i sõnum – või siis minu õpetaja oma – mulle märkamatuks. Ent ma ei saanud kunagi aru, kuidas see kirjandusteos koos 1962. aasta sündmustega suunas mind mu ettemääratuse poole.

      Teine „sõda”, mida me kasvades pidasime, aitas kujundada rahumeelset kooseksisteerimist emakese loodusega. Isegi tänapäeval häirivad aktiivvulkaanid üha rohkem Hawaii Suurt saart, mis ühtaegu muutub ja vajub aeglaselt. Keset maailma suurimat ookeani asuvat saart mõjutavad tõusulained ja üleilmse soojenemise toime.

      1960. aastal laastas kaunist Hilo linna tõusulaine, mis ründas kell 01.05 öösel. Me kaotasime lapsepõlvesõbratari. Tema surnukeha leiti kolm päeva hiljem majarusude koristamisel. Tüdruk lamas endist viisi voodis. Ründav vesi äratas südaööl sõbrad, kes püüdsid ükskõik millest haarates ennast päästa. Üks eakas naine ütles, et ta olevat mingitest põõsastest kinni kahmanud, aga kui vesi taandus, siis leidis ta enda koos mitme teise inimesega kõrgelt puu otsast. Nad ronisid tuletõrjeautode redeleid mööda alla.

      Kauplused, majad, töökojad, haigla ja kool hävinesid täielikult. Üks laine surmas kuuskümmend inimest. Tohutu suur, rohkem kui kümne meetri kõrgune laine tormas kobrutades üle meie magava linna, purustades oma teel kõik, kergitas ookeanipõhjast

Скачать книгу