LITMIR.BIZ

      1966. aastal Vietnamist naasnud, nägin San Franciscos esimesi hipisid. Ma ei saanud neistki aru. Veelgi vähem oleksin osanud arvata, et hiljem astub ka minu õde mõlemale mainitud – nii budismi kui ka rahuliikumise – rajale.

      1968. aastal, umbes Vietnami Teti pealetungi ja USA tänavatel pulbitsevate protestide ajal, osutus õhtusöök kodus iseäralikuks sündmuseks. Ema ja isa töötasid rahu nimel Rahukorpuses, õed olid kindlalt sõja vastu, aga minu vend ja mina ise valmistusime sõjaväkke astuma. Ehkki me austasime üksteise vaateid, erinesid meie arvamused sellegipoolest. Ema ja isa jäid enam-vähem neutraalseks, lubades lastel endal kujundada oma seisukohti ning nendele kindlaks jääda. Mina polnud nii neutraalne. Ma pidasin oma õdesid unistajateks ja reeturiteks. Arvasin, et noormehed, kellega nad kohtusid, on sõjaväeteenistusest kõrvalehoidujad, argpüksid või hipid – igatahes mitte tõelised mehed.

      Ehkki ma armastasin õdesid, polnud mul neile aastaid suurt midagi öelda. Sõda oli mind perekonnast irrutanud.

      Kaks aastat hiljem, 1969. aastal, lõpetasin ma Kings Pointi akadeemia kolmanda tüürimehena ning võtsin vastu kõrgepalgalise töö Standard Oil of California ühel tankeril. See oli hea ja kindel töö, nagu ema ja isa olid mulle soovinud.

      Nõnda kestis see kõigest kuus kuud.

      San Franciscosse naasnud, nägin ma, kuidas hipide armastuse suvi oli kujunenud uimastite ja vihaste protestidega täidetud eluks. Mul on selgesti meeles, kuidas minu sõjaväe vormiriietusele kaks korda sülitati, ja samuti mäletan pikkade sorakil juustega mehi ja naisi, kes minu juurde astusid, lilli pakkusid ja ütlesid: „Rahu, vend.” Ma pidasin neid kõiki argpüksteks ja äpudeks. Arvasin, et nad eksivad. Tundes poole valimise kohustust, loobusin kõrgepalgalisest laevaohvitseri tööst Standard Oil of California naftatankeril ja läksin vabatahtlikult oma riiki teenima.

      Ma tõmbasin senisele kriipsu ja sõitsin otsejoones Californiast Floridasse Pensacolasse, et astuda lennukooli. 1971. aastal jõudsin tagasi läänerannikule Camp Pendletoni, kus tegin lahingukopteritel läbi põhjalikuma väljaõppe. 1972. aastal, kui olin saanud kahekümne viieseks, saadeti mind jälle Vietnami. Tookord olin merejalaväelasest leitnant ja lahingukopteri piloot. Läksin vabatahtlikuna paljudel põhjustel. Ehkki olin mittesõjalises, kuid olulises tööstusharus – nimelt naftatööstuses – hõivatuse tõttu sõjaväeteenistusest vabastatud, otsustasin siiski, et minu kohus on oma riigi eest võidelda. Ja vabatahtlikuna tegin seda sellepärast, et minu noorem vend Jon oli juba nõnda toiminud. Ning lõpuks hakkasin ma vabatahtlikuks ka sellepärast, et tahtsin sõtta minna. Minu nurjatu iseloomujoon, minu tumedam pool, tahtis võidelda. Mina tahtsin võidelda. Ma tahtsin teada saada, mis tunne on tappa või olla tapetud, ja soovisin taas kogeda erutust, mida olin tajunud kord kuueteistkümneaastasena kinos. Ma tahtsin teada, kas mul on õige sisu. See oli minu sugupõlve sõda ning mina ei tahtnud sellest kõrvale jääda.

      Võib-olla oli see kuidagi seotud tõsiasjaga, et minu perekond põlvneb isa poolt samuraidest, Jaapani kultuuri sõdalaste klassist. Võib-olla uskusin, et pean jätkama samurai perekonnatraditsioone. Ükskõik milles mu pühendumise allikas ka peitus, olin juba joonud militaarset Kool-Aidi ning tundsin, et mina olengi perekonnatraditsioonide kandja.

      Ma imestasin ikka veel, kuidas küll inimesed võivad tapmisele nii palju aega, raha, tehnikasaavutusi ja jõudu raisata, kuid sügaval endas mõistsin juba, et tapmine on inimloomuse osa ja jääb selleks alati. Kogu ajaloo kestel on peetud sõdu ning kahjuks sõditakse ka tulevikus.

      Mis tahes ajal on igas ühiskonnas olnud sõdalaste klass. Nõrgad kultuurid on alati langenud tugevamate armeedega kultuuri võimusesse. Sõdalase töö on tegelikult rahu hoidmine, olles seejuures valmis sõjaks.

      Just sel viisil ütlen, et ma pole sõja vastu. Mina pooldan rahu ja olen valmis rahu eest võitlema, kõlagu see mõne inimese meelest kui tahes arutult. Ellujäämiseks, rahu hoidmiseks ja õitsemiseks vajab tsivilisatsioon sõdalasi. Igas linnas vajatakse alati politseinikke, tuletõrjujaid, arste ja meditsiiniõdesid, riigijuhte, töölisi, professionaale, haridustöötajaid ning ärimehi, kes on oma südames sõdalased. Vajatakse inimesi, kes astuvad ette ja võitlevad, selleks et päästa elu – seda kas või oma elu hinnaga –, samal ajal kui teised löövad käega ja põgenevad ennast hoides.

      Hakkasin uskuma, et rahu ja heaolu ei olene ainult rahukaitsjatest, vaid ka tugevatest sõdalastest. Loomulikult käis see minu vanemate ja õdede uskumustele risti vastu.

      Filmis „Reamees Ryani päästmine” kujutas režissöör Steven Spielberg sõjaõudusi ja kangelaslikkust. See ei sarnanenud üldsegi [näitleja] John Wayne’i Hollywoodis ülistatud filmidega. Meie ei kanna sõjas valget kübarat. Tegelikkust teades poleks ma ehk vabatahtlikuks hakanudki.

      Üks paljude autasudega Teise maailmasõja veteran rääkis mulle just enne teeleasumist, et kui tema ajal jõudis üksusse uus mees, siis pidi see vangile näkku tulistama. See oli lahinguvälja kirjutamata reegel. Väljend „Vange mitte võtta”, mida me äris või igapäevaelus liiga kergelt kasutame, tähendas siis vangide mahalaskmise käsku. Loomulikult käis see kõikide meile õpetatud sõdimisreeglite vastu. Aga sõjatsoonis, kus seisad silmitsi elu ja surma tegelikkusega, teed sa seda, mida pead oma üksuse meeste ja iseenda elu päästmiseks tegema.

      Õnneks ei tarvitsenud minul kunagi päästikule vajutada, kuid ma olin selleks valmis.

      Filmis „Reamees Ryani päästmine” ei suuda Tom Hanksi tegelaskuju tappa sakslasest vangi, kuid seejärel tapab sakslasest vang tema enda. Omal viisil juhtub seda äris ja elus iga päev. Peale brutaalsete ellujäämistingimuste õpetas sõda mulle paljugi – rohkem, kui ma tol ajal mõistsin. Aastaid hiljem koondasin need lühidalt kolmeks oluliseks õppetunniks.

      Sõjas sain läbi valu selgeks, et jutt on odav ning et tegutsemine räägib sõnadest valjemini. Ma tean, et seda oleme meie kõik varemgi kuulnud, kuid siis olid need ainult sõnad. Mina õppisin selle tõe selgeks tegutsedes. Paljud sõjas võidelnud noored mehed surid sellepärast, et inimesed meie poolel ei pidanud oma sõna. Nad tahtsid, et võitleksime sõjas, mida meil polnud põhjust pidada. Praegu oma mehi toetades tunnen samamoodi, kuidas meid on reetnud juhid – minu ajastust pärit minuvanused juhid. Juhid, kes ei võidelnud Vietnamis ega ole saanud õppetunde, mis meie omandasime oma sugupõlve peetud sõjas. Mulle tundub, et paljud neist, kelle käsul tungiti Iraaki, jätsid igati sobivalt Vietnami sõja vahele. Kas nad olid San Francisco hipid või Washingtoni bürokraadid?

      Kordan taas, et ma pole sõja vastu. Sõjal on oma aeg ja koht. Aga ma taunin seda, et ei osata õppust võtta – et ei ole midagi õpitud sellest, miks inimesi langes aastakümneid tagasi – ning et kõike eiratakse taas. Näitekirjanik George Bernard Shaw mainis kunagi: „Kui ajalugu kordab ennast ning alati juhtub ootamatu, siis kui abitu peab küll olema Inimene, et ta kogetust midagi ei õpi.”

      Teiseks õppetunniks, miks ma pole sõja vastu, on tõsiasi, et lõpuks viib sõda rahule. Inglismaa on paljudel puhkudel olnud meie vaenlane. Tänapäeval on ta meie kõige kindlam liitlane. Sedasama võib öelda Prantsusmaa, Saksamaa, Itaalia, Mehhiko ja Jaapani kohta. Ühendriikides endas toimus kunagi põhja- ja lõunaosariikide sõda. Praegu elame kõik rahus ja oleme kaubanduspartnerid. Sõda on sageli kaubavahetuse eelkäija ning kauplemine toob rahu.

      Klientide mahalaskmine mõjub üldiselt ärile halvasti.

      Aga kui sõda ei too täit selgust – kui pole kindlat võitjat –, siis ei saabu ka rahu. Selle asemel venib sõda aastaid, nagu kogesime Ida- ja Lääne-Saksamaa, Põhja- ja Lõuna-Korea ning Põhja- ja Lõuna-Vietnami puhul. Praeguseks on Ida- ja Lääne-Saksamaa ning Põhja- ja Lõuna-Vietnam ühendatud ning arenevad õitsengu suunas. Põhja-Korea on jäänud kohutavalt vaeseks, on ebastabiilne ja ohtlik. Ehkki sõda on igati kulukas, on kindla lõpuni sõditud sõda kõige kiirem rahutee.

      Kahjuks

Скачать книгу