LITMIR.BIZ

      1. Sündinud ajalukku

       Ajalugu vormib iga inimpõlvkonna selleks, milleks ta on sündinud. Ajaloo hargnedes näeme, kuidas sündmused ja neid ümbritsevad lood mõjutavad ning kujundavad elusid, otsustusi ja perekondi.

       Teise maailmasõja sugupõlve vormisid sõda ja suur depressioon. Selle põlvkonna uus tehnika oli raadio ning Teine maailmasõda juhatas Hiroshima ja Nagasaki purustamisega sisse tuumaajastu. Poliitiliselt tõi suur depressioon kaasa sotsiaalkindlustuse, eakate tervisekindlustuse ning idee, et valitsus peab hoolitsema oma kodanike eest elu lõpuni.

       Tänapäeva sugupõlv – Iraagi sõja sugupõlv – läks ajalukku 2001. aasta 11. septembri sündmuste igavese märgiga. Nemad tegelevad Internetis avanenud võimaluste, Hiina jõukeskmeks kujunemise, nafta lõppemise, kiireneva üleilmse soojenemise ja globaalse terrorismiga. Tänast generatsiooni ootavad tuhandeaastane püha sõda, valitsuse tohutu suur võlg ning Teise maailmasõja põlvkonnale sotsiaalkindlustuse ja tervisekindlustuse maksmine. Iraagi sõja põlvkonnalt soovitakse, et see lahendaks probleemid, millega eelmised generatsioonid toime ei tulnud.

       Iibetõusuaegne, ühtaegu Vietnami sõja sugupõlv sündis külma sõtta, mida mõjutas kõiki haaranud hirm, et kogu inimkond hukkub tuumaholokaustis, mis võib hävitada maailma mõne minutiga. Kui venelased paigutasid Kuuba saarele raketid, mis andsid endisele Nõukogude Liidule strateegilise esimese löögi eelise – eelise, mida mõõdeti minutites –, blokeeriti president Kennedy käsul Kuuba. Mereblokaad viis meid sõja piirile, kuid ometi hoidis see ära üleilmse tuumasõja ja inimkonna hukkumise.

       Beebibuumi põlvkonna uus tehnika oli televisioon. 1960. aastatel vaatasid nad „The Ed Sullivan Show’s” biitleid, süües seejuures külmikust võetud ja mikrolaineahjus sulatatud TV-õhturooga. Samuti vaatasid nad oma elutoas istudes armastatud presidendi John F. Kennedy, kodanikuõiguste liikumise juhi dr Martin Luther King juuniori ning presidendikandidaadi Robert Kennedy mõrvamist. Kui puhkes Vietnami sõda, ei marssinud paljud kuulekalt sõtta, nagu nende vanemad olid teinud, vaid põletasid kutse, võtsid omaks hipide eluviisi, kutsusid inimest armastusele ning hülgasid paljud väärtused, mille eest nende vanemad olid võidelnud.

       Iibetõusuaegsest sugupõlvest sai maailma ajaloo rikkaim generatsioon, kes alustas Davy Crocketti 4 stiilis pesukarunahast mütsidest ja Volkswagenitest, millega nad kolledžiaastatel sõitsid ning millest keskeas BMW-desse, Porschedesse, Mercedestesse ja erareaktiivlennukitesse ümber istuti. Paljud sellest põlvkonnast ei leppinud ainult ühe elupaigaga, vaid ostsid endale teise maja [Colorado osariigis] Aspenis, Mauil või Lõuna-Prantsusmaal.

       Teise maailmasõja põlvkonna iga soodustas nende äriredelil tõusmist. Oma vanemate elustiili ja väärtuste omaksvõtu asemel andis iibetõusuaegne põlvkond maailmale teada, et nüüd valitsevad seda noored. Sama idee ilmneb veelgi mõjukamalt tänapäeva Iraagi sõja põlvkonnas. Praeguse generatsiooni meelest on kolmekümneaastane juba vana, eriti korporatiivses maailmas. Tänapäeval saavad juba kahekümneaastased internetikompaniide loojad miljardärideks, samal ajal kui nende Vietnami ajastu vanemad püüavad säästa mõne dollari pensioniplaanide tagamiseks ning vanavanemad klammerduvad sotsiaal- ja tervisekindlustuse külge, jälgides, kuidas inflatsioon nende sääste neelab.

       Ehkki Teise maailmasõja generatsioon naudib sotsiaal- ja tervisekindlustuse hüvesid, ei saa sugugi kindel olla, et ka järgnevatel põlvkondadel on samasugune finants- ja meditsiiniturvalisus.

       Beebibuumi generatsioonist alates laieneb rikaste ja kõikide teiste vaheline lõhe. Kui kapitalism levitab Ameerika unistust üle maailma ning see areneb internatsionaalseks unistuseks, panevad paljud ühendriiklased tähele, et nemad jäävad üha tahapoole ega juhigi enam maailma majanduslikku elustiili. Paljud iibetõusuaegsed inimesed ja nende lapsed töötavad kogu elu – seda mitte finantsvabaduse, vaid finantsellujäämise nimel. Viiekümne aastaga on maailma rikkaimast riigist USA-st saanud maailma suurim võlgnikriik. Ameerika unistuse teokstegemise asemel jäetakse hoopis Ameerika pirukaga hüvasti.

       Maapealse taeva asemel leiavad miljonid inimesed ennast peagi maapealsest põrgust.

       Finantsturvalisuse kaotamise, süveneva üleilmse konkurentsi ning hinnatõusu tõttu – eriti tervishoius – sünnib taas spirituaalsuse- ja religioonihuvi, et leida elus vastuseid, mida meie koolid, kirikud, ärimehed või poliitikud ei anna. Nii paljude ajalooajastute koondumisel nõuavad vanad küsimused uusi vastuseid. Tegelikult on vanad vastused, nagu sotsiaal- ja tervisekindlustus, just paljude tänapäeva murede põhjus.

       Nimelt niisugune generatsioonide, ajalugude, kultuuride ja tehnoloogiate kokkupõrge määratleb ajaloo, millesse me praegu kuulume. Kui meie ei muuda oma vastuseid, siis ei muuda me ka oma tulevikku.

      1962. aasta suvel, kui Ühendriigid õhkisid Hawaii saartest lõunas paikneva Jõulusaare lähedal aatomipommi, elasime meie USA kõige lõunapoolsemas punktis Hawaii Suurel saarel tagasihoidlikus Hilo linnas.

      Neli last ning ema ja isa olid just lõpetanud õhtusöögi ning vaatasid must-valgest telerist „Ozzie ja Harrieti seiklusi”.5 Polnud mingit nääklemist, missugust saadet jälgida, sest kanaleid oli ainult üks. Meil ei olnud mingit valikut, nagu polnud ka videomagnetofone, laserplaate ega TiVo’sid6 – värve samuti mitte. Saade läks eetrisse igal õhtul kell 22.30, sest TV-show’sid oli alles vähe loodud. Programmi algus oli hommikuti kell 7.