Rikas vend Rikas õde - Emi Kiyosaki

Скачать книгу

Artikkel nentis: „Meditsiiniprogrammide ja sotsiaalkindlustuse kombinatsioon on pika aja jooksul kõrge krediidireitingu kõige olulisem oht.”

      Teisisõnu, liiga palju inimesi loodab, et valitsus hoolitseb nende eest, kuid meie valitsus ei saa seda endale lubada.

      Äkki lahvatas keset show’d räige pimestav sähvatus, mis täitis sekundi murdosa jooksul taeva ja kogu meie elutoa nii ereda valge lõõsaga, et see varjas silme eest kõik muu, isegi teleriekraani.

      „Mis see oli?” karjatas keegi.

      „Kas keegi pildistas välklambiga?”

      „Mis see oli?”

      Sel suveõhtul nägi meie perekond midagi niisugust, mis on elavalt mu mällu sööbinud… sama selgelt ja jõuliselt nagu nelikümmend kuus aastat tagasi. See mõjutas Emi ja minu arusaamist jumalast, sõjast, rahust, tervisest ning rahast. See mõjutas meie valikuid, meie tegusid ja meie tulevikku.

      „Oh mu jumal! Vaadake aknast välja!”

      See oli õde Beth, meist kõige noorem, kes juhtis meie kõikide tähelepanu avanenud vaatepildile. Akna juurde jõudnud, oiatasid kõik ühtmoodi: „Oh mu jumal!”

      Järgmise mõne tunni jooksul, kui teised ameeriklased lihtsalt telerit edasi vaatasid, seisis meie perekond elutoa akna juures, jälgides taevast, mille värvus muutus vihasest oranžist välgatusest kobrutavalt helepunaseks, seejärel tumepurpurseks ja lõpuks mustast mustemaks.

      1962. aasta suvel olin ma viieteistkümneaastane ja kavatsesin keskkooli astuda. Minust õige vähe nooremad vend ja õed mõistsid nagu minagi hästi aatomiähvardust ja võimalust, et võib puhkeda sõda Nõukogude Liidu või kommunistliku Hiinaga, aga võib-olla ühtaegu mõlemaga, ning me kõik olime piisavalt vanad, et teada meie suure aknaga raamitud vihase taeva kaugeleulatuvat tähendust. Kui võimalik aatomisõda jäi suurema osa USA kodanike elutoast kaugele, väga kaugele, siis meie nägime seda oma eesõues esireast.

      Koolis oli korraldatud tuumarünnaku puhuks õppusi. Sireen pandi undama ning meil kästi pinkide alla roomata. Mõni perekond ehitas oma aeda varjendi, kuhu loodeti radioaktiivse saaste eest peitu minna, ning korraldas oma maja juurdeehitise soolaleivapeo.

      Kiyosaki perekond ei ehitanud tuumavarjendit.

      Ajakirjas Life avaldatud joonisel on kujutatud Jõulusaare tuumakatsetuse eri vorme ja asukohti.

      Selle asemel hakkas minu isa Ralph Kiyosaki kohaliku tsiviilkaitse ülemaks. Minu ema Marjorie oli kutseline meditsiiniõde, kes töötas USA Punase Risti teenistuses. Aatomisõja korral pidid nad mõlemad aktiivselt päästetöödel osalema.

      Õnneks jäi aatomisõda puhkemata, kuid see-eest tabas Hawaiil asuvat Hilo linna rohkesti loodusõnnetusi, sealhulgas hukatuslikud tõusulained. 1960. aastatel langes rannale eriti võimas laine, mis pühkis madalamad linnaosad minema ja surmas umbes viiskümmend inimest.

      Ka sealsed vulkaanipursked põhjustasid õnnetusi. Teise maailmasõja ajal pommitasid sõjaväelased suurt laavavoolu, lootes selle kõrvale juhtida ja linna hävingust päästa. Neil päevil kardeti sedagi, et hõõguva laava kuma on otsekui majakas, mille järgi jaapanlased meie linna ründavad. Ehkki suurem osa purskeid jäi tagasihoidlikuks ning neid sai eemalt ohutult vaadelda, tekitas mõni suuri kahjustusi, koguni ähvardas tervet linna. 1960. aastatel hävitas laavavool papaia- ja orhideefarme, samuti paljude sealsete inimeste majad.

      Kogukonna eestvedajate hulka kuuluvad isa ja ema olid sageli päevi kodust eemal, osutades kaaskodanikele hädavajalikku haldus- ja meditsiiniabi. Nad andsid sellega eeskuju, ükspuha, kas tegemist oli rahvahariduse, tervishoiu, tõusulaine, laavavoolu või tuumasõja ohuga. Kiyosaki neli last kasvas perekonnas, kus kogukonna teenimine ja kodanikuvastutus ei olnud lihtsalt tühjad sõnad. Meid kasvatasid vanemad, kes rääkisid vähe, kuid tegid seda enam.

      Selles suhtes olid nad meile suureks eeskujuks.

      1960. aasta hukatusliku tõusulaine järel olid meie vanemad palju päevi päästetöödega hõivatud. Meie maja asus künkal ja laine ei jõudnud selleni, mistõttu vanemad teadsid, et meid oht ei ähvarda. Mäletan selgesti, kuidas isa mu keset seda õnnetuseööd ärkvele raputas.

      „Hoolitse väiksemate eest,” ütles ta. „Linnas on purustusi ja palju inimesi on hukkunud. Võib-olla jääme emaga mõneks ajaks ära.” Ma olin tookord kolmeteistkümneaastane.

      Me kasvasime perekonnas, mis aktiivselt otsis lahendusi ja viis neid ellu; pakuti toetust ja osutati abi. Vanemad tegutsesid kogukonnas vabatahtlikena. Nad muretsesid meile kodu, varjupaiga elutormide eest, ning andsid endast meie kaitsmiseks parima.

      Aga nad ei suutnud kaitsta meid maailma eest. Ning maailm tuli igast küljest meie juurde.

      1960. aastate noortele oli see erutav ja pisut hirmus, tekitas hämmeldust ning trotsi. Seda ajalooetappi tuntakse aatomiajastuna. Noil päevil tundsime rahvuslikku uhkust selle üle, millega USA toime tuli, eriti kosmoseprogrammi arendamisel. Ent sellest patriotismiõhinast hoolimata vaevas meid maailmaruumist lähtuva tuumasõja oht. Oli väga suur vahe, kas kuulda tuumasõja ähvardusest uudistesaadetes või näha aatomiplahvatust oma silmaga.

      Me kolisime sellesse suurde korrapäratu põhiplaaniga majja 1959. aastal, kui isa oli määratud Hawaii Suure saare koolide inspektoriks. Pange tähele raagus puud vasakul. Pärast pikka aega kestnud vulkaanipurskeid kaotas see puu kõik lehed. Kuid järgmisel aastal õitses see lopsakalt – ainult tol ainsal aastal – ning meie arvates põhjustas seda vulkaaniline tuhk. Meie parimad aastad möödusid selles majas. Enamasti tegime korra aastas suurpuhastuse ning korraldasime haridusdepartemangu inimestele suure peo.

      Tuumavarjendisse peitumine või koolipingi all lömitamine ei olnud meie meelest kuigi mõttekas, kuid sellegipoolest tekitas hirmu ja ebakindluse õhkkond kahtlusi ning tulevikumuresid. Me olime Jaapanist pärit neljanda põlvkonna ameeriklased ning Hiroshima ja Nagasaki rünnakute nägemused süvendasid meis valitsevat segadust.

      Minul oli suisa võimatu tõrjuda tühisuse tunnet, ükskõikset ellusuhtumist. Tean, et mina polnud ainus, kelles sihitus kippus võimust võtma. Paljud vanemad rääkisid oma lapsi vaevavatest luupainajatest, kuidas nad surevad aatomiplahvatuse või tuumatalve radioaktiivse saaste tagajärjel. Termin „tuumatalv” kirjeldas, kuidas meie planeet mattub radioaktiivse tolmu pilve. Paljud 1960.–1980. aastate alaealised tundsid, nagu oleksid nad lapsepõlve kaotanud ning elaksid tulevikuta. On raske unistada homsest, kui sa pole kindel, kas seda üldse tuleb.

      Selle aatomiplahvatuse nägemine lahknes järsult kõigest sellest, mida olime õppinud pühapäevakoolis, eriti käsust „Sa ei tohi tappa!”. Ent vististi nägime me hoopis seda, mis sarnanes protestantide tuntud kirikulauluga „Edasi, Kristuse sõdurid!”.

      Isa osutab kahe tooli poole, mille tõusulaine on paisanud Hukilau restorani katusele. See söögikoht oli üks meie perekonna lemmikpaiku.

      See oli lastele heidutav ja segadust tekitav aeg.

      Ema rääkis alati, et mul on halb iseloom, ning aeg üksnes süvendas seda, mida ma olin hakanud tundma ja kogema. Viieteistkümnesena, aatomiplahvatuse aastal, tellisin ma postimüügi kataloogist 81 dollarit maksva vintpüssi, mille eest maksin oma rahaga. Minu isa ei sallinud sugugi, et mul on relv, kuid seevastu minule meeldis tulistamine väga.

      Kui olin kuueteistkümneaastane, sihtis keegi jõmpsikas mind kinos püstoliga. Ma ei tea, kas relv oli laetud või mitte, kuid see intsident põhjustas minus psühholoogilist ja emotsionaalset segadust. Ma tundsin hirmu, kuid see hirm muutus erutuseks. See oli ülev tunne – erutusvõbin, mis tekitas minus adrenaliini ja lisas visadust.

      Ma olin „kena poisi” väljanägemisega, kuid selle varjust koorus iseloomujoon, mida ema püüdis naabrite eest varjata. Pühapäevakool üritas seda minus vaigistada, kuid ühtaegu kutsus USA meid kõiki relvile. Juba siis tajusin vasturääkivusi. Mis oli õige, mis aga väär? Seda oli võimatu

Скачать книгу