LITMIR.BIZ

Скачать книгу

võib olla kulukas.

      Armastuse, perekonna- ja rahaprobleemidele mõteldes mõistsin, et minu perekonnas ilmnenud mured on samasugused nagu kõikidel teistelgi inimestel maailmas, isegi Ameerikas. 2008. aastal hakkas esimene 78 miljonist iibetõusuaegsest ühendriiklasest saama riiklikku sotsiaalkindlustust ning peagi ka Medicare’i2 soodustusi. Ma imestan, kuidas maailma rikkaim riik saab endale lubada 78 miljonit eakat beebibuumi ajal sündinud last, kes nüüd üha enam sõltuvad riigipoolsest arstiabist ja neile makstavatest toetustest. Kui igaüks neist 78 miljonist vajab valitsuselt 1000 dollarit kuus, siis kulutatakse neile ainult ühes kuus 78 miljardit dollarit.

      Kes tasub selle arve? Ja mis juhtub perekondadega, kel pole küllalt raha kulutusteks, mida valitsus ei kata? Pühapäevakoolis sain teada, et inimesele kala andmine toidab teda ainult ühe päeva. Parem on õpetada teda ennast kalastama kui talle kala kinkida. Sellele tarkuseterale mõteldes jääb mulle mulje, nagu usuks meie valitsussüsteem pigem inimestele kala andmisse kui neile kalapüügitarkuste õpetamisse.

      Võib-olla räägitakse just sellepärast meie koolides vähe rahast.

      Ehkki Kim ja mina võiksime õe tervise eest pikka aega hoolitseda, arvasin, et parem oleks aidata tal endal kalastada. Pealegi olen kapitalist. Ma mõtlen ärimehe moodi, pooldan lausturustust. Ma lõin oma firma The Rich Dad Company selleks, et inimestele kalapüüki õpetada. Kui juttu tuleb rahast, siis toetan ma küll heategevust, kuid ma ei mõtle finantsalmuste jagamisele. Mina usun, et vaestele raha jagamine jätab nad ainult veelgi kauemaks vaesusse. Minu rikas isa ütles sageli: „Raha ei ravi vaesust.”

      Väga noorest east alates oli mul kaks isa, kes mõlemad jagasid mulle nõuandeid. Minu bioloogiline isa oli mees, keda ma nimetan oma vaeseks isaks. Ta oli kõrgesti haritud ja intelligentne inimene, kuid sellegipoolest finantsraskustes. Minu rikkal isal, mu parima sõbra isal, oli jäänud isegi kaheksas klass lõpetamata. Ent sellegipoolest arendas ta lausa fanaatiliselt oma mõistust. Minu rikas isa ütles: „Minu aju muutub iga päevaga tugevamaks, sest ma arendan seda. Mida tugevamaks see muutub, seda rohkem raha ma teenin.”

      Niisiis, selle asemel et anda õele rohkem raha, otsustasin, et parem oleks talle kalapüüki õpetada. See on üks põhjus, miks me otsustasime kirjutada selle raamatu – nimelt selleks, et raha teenida. Käesolev raamat on rahategemise projekt. Just nõnda jagan ma õega, mida olen eluaeg õppinud – seda, kuidas saada kapitalistiks. Ma olen täiesti kindel, et aitan oma teadmisi jagades tal multimiljonäriks saada, kui ta soovib nii palju raha teenida. Buda nunnana ei ole ta andnud vaesusetõotust, nagu nõuavad paljud teised religioonid.

      Kui küsisin õelt, kas ta tahab saada miljonäriks, ta ainult naeratas ja ütles: „Praegusel hetkel tahaksin lihtsalt oma raviarved maksta.”

      Teine põhjus, miks ma otsustasin selle raamatu kirjutada, oli armastus. See ei tähenda, nagu poleks mul elus armastust. Mul on palju armastust. Tunnen ennast õnnistatuna, et olen Kimiga armuküllases, õnnelikus ja õitsvas abielus.

      Kim on minu hingekaaslane. Ta sarnaneb paljuski mu õega, inimesega, kes pärineb armastusest. Ma lihtsalt soovisin sügavamat armastusetunnet, armastust, mida kiirgub rõõmu ja õnne kaudu, selle rõõmu ja õnne kaudu, milleni minu õde on elus jõudnud. Kapitalistina arvasin, et oleks vahva, kui mul õnnestuks kinkida õele oskus tekitada raha, mida ta soovis ja vajas, ning tema kingiks mulle sügavama tunde, mis aitaks mul armastada kingitust, mida nimetatakse eluks.

      Need on kaks põhjust, miks ma otsustasin kirjutada selle raamatu. Üks neist on armastus ja teine raha.

      Sõda lahutas õe minust aastaid tagasi ja meie rajad ristusid taas siis, kui me mõlemad näisime otsivat jumalat, teadmata seejuures, kas jumalat üldse on. Paljuski räägib see raamat pigem oma eluteede otsimisest kui jumalast – oma spirituaalse töö, kodu, hingekaaslase ja perekonna leidmisest.

      See raamat võib trotsida paljude religioosseid uskumusi. Ma tean, et viis, kuidas ma ärgitasin õde äriga tegelema, võib haavata nii mõndagi inimest, eriti neid, kes usuvad, nagu oleks rahahimu kõige kurja juur. Mina isiklikult ei usu, et raha oleks kurjus. Raha iseenesest on neutraalne. Kuri võib olla see, kuidas me oma raha teeme. Näiteks, kui mina rööviksin panku, töötaksin inimesi tapnud kompaniis või hävitaksin keskkonda, siis oleks see kurjus. Aga minu jaoks on raha lihtsalt raha ja valikuvõimaluse korral eelistaksin pigem palju raha, kui oleksin vaene.

      Pealegi ei usu ma, nagu armastaks jumal vaeseid rohkem kui rikkaid. Mina ei arva, et vaesed pääsevad taevasse ja rikkad paisatakse põrgupõhja. Minu meelest on julm – ja kuri –, et meie haridussüsteem ei anna inimestele rahaõpetust. Süda vaevab mind ikka veel, kui näen raharaskustes inimesi, sest nad meenutavad mulle minu ema ja isa. Kui ma arvaksin, et vaestele raha jagamine lahendaks nende mured, siis teeksin seda. Ent selle asemel olen ma valinud oma elutööks finantshariduse. Just sellepärast loodi The Rich Dad Company.

      Pühapäevakoolis õpetati mulle sedagi, et Kristuse viimased sõnad ristil olevat olnud: „Isa, anna neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad.”3 Kahjuks minu maailmas, raha maailmas, ei andesta teile keegi, kui te ei tea, mida teete. Kui te minu maailmas ei tea, mida teete, siis karistab rahamaailm teid karmilt. Rahamaailm rusus mu südamehaiget õde. Taas suutsin teda aidata, õpetades talle kalapüüdmist.

      Ma sain rikkaks, kui hakkasin mõtlema rohkem andmisele kui saamisele.

      Üks kõige mõjukamaid õppetunde, mis ma pühapäevakoolis sain, oli „andke ja teile antakse”. Finantsraskustes inimesi kohates saan aru, et sageli on see nõnda ainult sellepärast, et nad keskenduvad saamisele, mitte andmisele. Kui tahan rohkem saada, siis tuleb mul rohkem anda. Selleks, et mu õde saaks multimiljonäriks, pean talle õpetama, kuidas ta saaks oma andeid rohkem jagada.

      Ehkki mu õe usk ei õpeta jumalasse uskumist, nagu paljud meist jumalast arvavad, on ta õpetanud mulle nii mõndagi, kuidas saaks armuküllasemat ja rikkamat elu elada. Mina usun sellesse jumalasse, keda Ameerika indiaanlased nimetavad Suureks Vaimuks. Minu elu muutus siis, kui ma loobusin rügamast, et ainult endale rikkust koguda, ja hakkasin töötama, et kõik saaksid rikkamaks.

      Ja see on selle raamatu tuumiksõnum. See räägib võitlusest, millega paljud meist kokku puutuvad, võitlusest, kas olla inimene või olla loomus. See pajatab meie keha ja vaimu lõhest. See on lahkusest ja meie südame väest.

      Selles raamatus on juttu meie spirituaalsest perekonnast ning elust, mille elamiseks oleme sündinud.

      SISSEJUHATUS: EMI

      Tugev keha, terve hing

      Lapsena olin ma alati kindel, et meid armastatakse.

      Minu vanemad, meie arvukad perekooslused, kogukond ja terve riik alustasid pärast Teist maailmasõda uue hooga. Igaühel olid suured lootused, otsekui oleksid sõja kõik lahingud, vaenulikkus ning vihkamine maailma puhastanud ning inimesed võisid alustada taas perekonna, karjääri ja õnne loomist.

      Meie vanemad olid noored, targad ja heade sidemetega, nad lõid innukalt perekonna ning alustasid kooselu. Robert, Jon, Beth ja mina sündisime selles lootuse ja meelekindluse mullis. Meid armastati ning meie saabumist maailma tervitati kogu juubelduse ja rõõmuga, mida lapse sündimine perekonda toob. Vanavanavanemad silmitsesid uhkusega oma uut kodumaad Ameerika Ühendriike ning Robert oli meie isapoolse perekonna esimene pojapojapoeg, esimene pojapoeg ja esimene poeg. Tema sündimine andis põhjust pidutseda.

      Mina saabusin aasta hiljem, Jon aasta pärast seda ja Beth kaks aastat pärast Joni sündimist. Elu muutus askeldusterohkeks – toimekaks, ärevaks ja nõudlikuks. Meie lapsepõlveaastaid varjutasid sagedased haigused ning väikesest sissetulekust ja sageli napist uneajast vaevatud vanemate elu muutus pingeliseks ning raskeks.

      Suurte lootuste ja unistustele pürgimisega alanud perekonnaelu pandi proovile. Elumured vapustasid meid ning tungisid laastava jõuga meie unistustesse. Isegi meie kõige reaalsema ellusuhtumisega pereliige mäletab aega, kui avali optimism – ohjeldamatu tulevikulootus – õhutas meie elu. Meile ei õpetatud, mida teha siis, kui kohtutakse elu karmima tegelikkusega. Meie reageeringud elumuredele olid samasugused nagu naisel, kellega kohtusin

Скачать книгу