Rikas vend Rikas õde - Emi Kiyosaki

Скачать книгу

õppetund kõlab nõnda: rahu saabub õitsengu kaudu. Ehkki jumala ja rahvusliku patriotismi nimel on tapetud rohkesti inimesi, mõistab enamik meist, et sõja tõeline põhjus on raha. Vist küll igaüks saab aru, et Iraagi sõja peamised põhjused polnud vabadus ega demokraatia, vaid nafta ja kasumid. Sõda on väga tulus. Paljud inimesed ja kompaniid teenivad sõjast terveid varandusi.

      Just sellepärast lahkusin ma 1974. aastal merejalaväest. Mul oli sõjast villand ning ma teadsin, et pole paremat rahuteed kui sõda. Kuni 1974. aastani olin elanud, valmistudes sõdalaseks saama. Valitsus oli kulutanud palju raha, et õpetada mind sõdalaseks ja anda mulle sõjariistad. Nüüd oli kätte jõudnud rahuaeg ja minu otsing algas.

      Just see rahu ning spirituaalsete küsimuste vastuste otsimine juhtis õe ja minu pärast paljusid aastaid taas kokku.

      Praegu olen tänulik, et ma läksin sõtta ja kogesin võitlust, mida sõda mulle pakkus. Merejalaväes omandasin distsipliini ja küpsuse, mida ma polnud isegi sõjakoolis leidnud. Merejalaväelasena kohtasin ma kõige toredamaid mehi, nii ohvitsere kui ka lihtsõdureid, kellega elu on mind kunagi kokku viinud. Oma sõjaaegsete kogemuste tõttu mõistsin sõnade „au”, „julgus”, „kohusetunne”, „lugupidamine” ja „siirus” sügavamat tähendust. Neidsamu omadusi otsin ka inimestes, kellega ma praegu äri ajan.

      Sõda õpetas mulle nii mõndagi inimestest ja iseloomust. Kui satume raskesse olukorda – olgu sõjas või elus –, siis avalduvad meie tegelikud omadused ja sa näed, et just siis ilmneb parim, mis inimestes peitub. Või kõige halvem. Meie mõistame kellegi tõelist iseloomu ja jõudu – aga ka nõrkust – hetkel, kui neid on tabanud õnnetus, stress või kui neid ootab ees surmavõitlus.

      Sõda on iseloomu tõeline proovikivi.

      Robert ja Kim kõrvuti Iisraeli presidendi Shimon Peresiga, kes koos Yassir Arafati ja Yitshak Rabiniga pälvis Lähis-Ida rahupingutuste eest 1994. aastal Nobeli rahupreemia.

      2007. aastal kohtusin koos väheste sõpradega Nobeli rahupreemia laureaadi, Iisraeli endise peaministri ja meie kokkusaamise ajal Iisraeli presidendi Shimon Peresiga. Ligi tund aega kestnud kõneluse jooksul ütles mr Peres: „Sõda ühendab. Rahu lahutab.” Oma mõtet arendades lisas ta: „Valitsused oskavad ainult sõda alustada. Meie ei suuda rahu sõlmida.” Edasi rääkis ta rahu privatiseerimisest, nentides, et rahu säilitamine soosib igati äri. Ta lootis, et tugeva sõjaväega riikides suudab äri tugevdada rahuprotsessi riikidevaheliste ärisidemete kaudu. Nobeli rahupreemia laureaadina rääkis ta rahu saavutamisest majandusliku heaolu kaudu.

      Lahkusin sellelt kohtumiselt tundega, et ta ei looda kuigivõrd rahule valitsuste või religiooni pingutuste kaudu. Ta oli ju öelnud: „Sõda ühendab.” Kahjuks pidas ta vististi silmas seda, et ehkki inimesed ei soovi sõda, koonduvad nad sõja toetamiseks ja annavad selle pidamiseks raha.

      Kui president Peres ütles „Rahu lahutab,” siis usutavasti pidas ta silmas, et rahu hoidmine on kulukas. Häda on selles, et keegi ei taha rahu eest maksta. Soovitakse, et keegi teine maksaks selle eest. Niisiis sõdime me sellepärast, et sõda on tulus. Sõja jaoks on kerge raha leida. Sõda loob töökohti ja toob majandusliku heaolu.

      Teame, et Iraagi sõda on ääretult kulukas. USA igas osariigis on vähemalt üks äriettevõte, mis sellest sõjast kasu saab. Jutt on kompaniidest, mis ehitavad relvi ja varustavad vägesid sõjatarvetega. Halliburtoni, Boeingu ja General Motorsi suurim klient on valitsus, mis tasub tellimuste eest maksumaksjate rahaga.

      Minu arusaamise järgi tähendab see, et rahu hüvanguks töötavad ettevõtted peavad palju rohkem vaeva nägema. Rahu privatiseerimisest kõnelnud president Peres ütles, et rahu saavutamiseks vajatakse äriprotsesside funktsioneerimist, sest suurem osa äriettevõtteid soovib majanduslikult edukaid kliente, mitte surnuid.

      Kiirustagem nüüd 2001. aasta 11. septembri juurde.

      Ma olin koos oma naise Kimiga lennukis, mis lähenes Rooma Leonardo da Vinci lennujaamale just hetkel, kui American Airlinesi reisi number 11 lennuk sööstis Maailma Kaubanduskeskusse.

      Kolm päeva hiljem viibisime Türgis Istanbulis, kus kohtusime moslemitest ärimeestega. Alustasin juttu sõnadega:

      „Mind kasvatati kristlasena. Ma tõepoolest ei tea, mida endast kujutab islami usk. Usutavasti on see probleemiga mingil viisil seotud ning palun vabandust, et ma ei tunne teie kultuuri ja religiooni.”

      Juba mitu kuud varem, ammu enne 11. septembrit, olin kavandanud esinemise teemal „Maailma rahu äri kaudu”. Tol ajaloohetkel oli see kas parim või kõige sobimatum teema. Ma alustasin juttu finantshariduse, koostöö ja kapitalismi tähtsusest. Ma rääkisin inimeste edu tagamisest pigem finantshariduse kui valitsuse almuste abil. Rõhutasin rahu saavutamist majandusedu kaudu. Ma ei kõnelnud religioonist ega sõjast.

      Sadade moslemi meeste ja naiste ees seistes panin ruumi kolmes osas tähele kolme iseloomulikku, erinevat riietumisviisi: läänelikke rõivaid, tänapäeva Lähis-Ida värvirõõmsaid kehakatteid ning moslemi fundamentalistide musta rüüd. Mõistsin, et kõik minu senised elukogemused olid mind nüüdseks hetkeks ette valmistanud.

      Ma ei saanud rääkida sõja, küll aga rahu sõdalasena.

EMI: SAMURAI MÜÜT

      Võib-olla suhtun ma ellu idealistlikult. Olen alati austanud vanemaid, perekonda ja õpetajaid, lootes, et inimesed on õilsad ja peavad üllast võitlust.

      Samal ajal, kui sõditakse riigipiiride pärast, toimub meis endas iga päev sõda. Usun, et need sisevõitlused keskenduvad meie vigade ja pettekujutelmade ümber, seostuvad kogu selle mentaalse akrobaatikaga, mis ei lase meil leida rahu ega elada meeldivat elu, ükspuha kuidas teie ka seda defineeriksite.

      Hea elu tähendab lihtsalt siserahu ning just sellele olen ma oma teismeliseeast alates püüelnud. Ma loodan, et inimesed hindavad teisi ning peavad neid kalliks, et nad austavad üksteise erinevusi, töötavad neid ümbritsevate inimeste heaks ning saavad parimaks, nagu me iganes suudame olla. Missugust olulisemat püüdlust saaks meie elulaadist ja kultuurist olenemata olla?

      Palju elu õppetunde ootab mind alles ees, kuid need on tõed, millesse ma usun.

      Buddha üks esimesi tõdemusi oli: „Vihkamist ei võideta vihkamisega; vihkamise võidab armastus.” Ehkki öeldu võib sõja komplitseeritust arvestades lihtsustatuna tunduda, kätkeb see endas seemet, mida on vaja nii piiriüleste kui ka meis endas sõdivate kildkondade mõistmiseks ja rahumeelseks kooseksisteerimiseks.

      Naiivse süütusega uskusin, et minu vanemad kaitsevad meid. Ma olin kindel, et meie riik on hea ning teeb seda, millest inimkond kasu saab. Sõda ja sõjaoht äratavad meie mõistuses hirmu ja kahtlust. See häirib, suunab ning süvendab nii häid kui ka vastumeelseid emotsioone. Võib-olla annab see meile suurema tähenduse, õhutab elutuld meie muidu mõnulevas olemuses, aitab mõista, et tegelikult on elu üürike ning selle võib ainsa hetkega välkkiirelt kustutada.

      Ja kuigi riigijuhid määravad sõjastrateegia, täidavad uljad ning eesmärgikindlad, kodumaad armastavad noormehed saadud käsud. Võib-olla valmistab kõikide eelkäijate elu igaühte meist selleks ette, mõnikord nähtavasti kaudsel viisil.

      Kiyosaki perekond põlvneb samuraidest ning sootuks vastupidiselt oma vägivalda eitavatele vaadetele olin ma selle üle uhke. Ent minu uhkus tulenes tundest, et pean toetama õiglust väära vastu, aitama rõhutuid ja olema üllas rahukaitsja. See oli samurai traditsiooni osa ning minu meelest esindas mõõk pigem seda jõudu kui aplusest ja vihkamisest tulenevat vägivalda.

      Viimane samurai. See meie vanavanavanavanaisa ülesvõte tehti 1860. aasta paiku. Siis lõppes samuraide kui ülikute klassi aeg ning algas püssirohuajastu. Mõõk ja samuraikoodeks anti sugupõlvede jooksul ikka esimeselt pojalt esimesele edasi. Meie isa andis oma mõõga Robertile samamoodi, nagu tema isa oli selle talle edasi andnud. Sõdalase koodeks elab meis kõigis. Meil tarvitseb seda ainult meenutada.

      Meie vanemad ei rääkinud Teisest maailmasõjast kuigi

Скачать книгу