Minu Maailmameri - Uku Randmaa

Скачать книгу

jõud, ükskõik, kuidas teda nimetada: jumal, kollektiivne energia, vaimsus. Võõras paigas on kirik hea võimalus tõmbuda rahusse ja vaikusesse. Olen kirikus küünalt süüdanud kõigil kontinentidel.

      3. oktoober: Kahekõne iseendaga.

      Teen lühikesi otsi, peatudes mitmetes Portugali sadamates. Hommikuti pean leidma motivatsiooni ja kangust, et rebida end lahti mõnusast sadamas tiksumisest ja minna vastu edasisele teekonnale, mis on väsitav, raske ja ettearvamatu.

      Hommikune kahekõne iseendaga.

      Reisihimuline Uku: „Hommik on käes! Hops, maast lahti! Merele! Avastame midagi uut!”

      Laisk Uku: „Kuhu sul kiiret? Teki all on nii soe ja mõnus… Vihma ka veel sajab… Ootame natuke, ehk läheb selgemaks?”

      Reisihimuline Uku: „Ega sa suhkrust ei ole! Purjed üles!”

      Laisk Uku: „Ei tea, mis seal merel ees ootab… Ehk oleks veel natuke sadamas? See eilne kõrts oli ju päris tore, ei tea, millist hommikusööki nad seal pakuvad…”

      Reisihimuline Uku: „Tibukene, aitab naljast! Aja nüüd ennast püsti ja vutt-vutt merele!”

      Täna jäi peale reisihimulise Uku sõna – nagu tavaliselt.

      Möllasin päev läbi Atlandi ookeanil, kus lained on nagu ikka ookeanil: SUURED.

      Õhtul jõudsin õnnelikult uude sadamasse ja võtsin tubli sõõmu viskit selle terviseks, et õnnelikult jõuaksid koju ka kõik teised, kes on parajasti merel.

      10. oktoober: Hõõrdumise jõud.

      Hämmastav, milline vaenlane on mereoludes hõõrdumine! Ma ei viitsinud lõuna ajal taldrikut ära pesta, vaid panin kraanikaussi. Õhtuks oli roostevaba kraanikausi põhjas taldrikukujuline kulumisjälg. Veelgi rohkem kulub taglas, kus on materjalid palju pehmemad. Märkasin, et üks vall, mida ma ei ole kunagi kasutanud, on poolenisti katki kulunud. Vastu mida? Ainult ta ise teab!

      11. oktoober: Meremeeste vendlus.

      Nägin merel enda ees üht Inglise lipu all seilavat purjekat ning võtsin raadio teel ühendust, et küsida, kuidas läheb. Selgus, et neil oli purjeka mootor üles öelnud. Pakkusin, et aitan neil sadamasse sisse sõita. Eks seda saab teha ka ainult purjedega, aga mootoriga on kindlam ja lihtsam. Purjekal seilav hallipäine paar oli rõõmuga nõus.

      Järgnesin neile. Mees seisis roolis, proua viskas mulle oma jahilt otsa, mille kinnitasin ahtrisse. Võdistasin vaikselt mootoriga ja vedasin 20meetrise köie otsas järel teist jahti, mis kuulekalt järgnes. Õnnelikult sadamasse jõudes olid härra-proua väga tänulikud.

      Eks nii see käibki: meremeeste vendlus on loomulik. Purjetajad on osavõtlikud ja ühtehoidvad. Mul ei ole kunagi nii juhtunud, et palun midagi teiselt purjetajalt, kuid ta keeldub mind aitamast. Ebareaalseid asju ma ju nagunii ei palu, aga reaalseid asju aidatakse alati teha. Peamiselt vajan abi siis, kui mul on vaja üles masti pääseda. Mastitipp, teadagi, on Temptationi veeliinist 21,5 meetri kõrgusel. Haaran purjevallist kinni, abiline vajutab nuppu ja automaatika hiivab mind üles masti nagu purje. Sätin mastis vajalikud asjad korda, abiline vajutab taas nuppu ja hiivab mind alla. Üksi ma seda teha ei saa.

      Samuti annavad purjetajad meelsasti head nõu. Ümbermaailmareisile asudes ei teadnud ma päris täpselt, kustkaudu sõidan, ma ei teinud internetis suurt eeltööd. Minu infoallikaks ongi saanud teised purjetajad.

      Reeglina on ümbermaailmapurjetajad üle 60aastased pensionäridest abielupaarid, kellel on teineteise seltskonnast kõrini. Omavahel neil enam jutuainet ei jätku – on nad ju terve elu ninapidi koos olnud ja purjetades ka veel hommikust õhtuni. Nii et nad kutsuvad rõõmuga külla – võtan veinipullu kaasa ja me veedame nende jahil mõnusa õhtu, rääkides… eks ikka purjetamisest!

      13. oktoober: Käsitööjaht.

      Sadamasse jõudis Rootsi lipu all seilav kahemastiline purjekas. Mehed olid kuus päeva merel tormi käes vaevelnud ja nüüd läbi nagu Läti rahad. Pakkusin õlut ja rääkisime juttu. Omanik tegi jahti kaheksa aastat. Ise. Puidust. See oli nüüd esimene pikem reis, madruseks kaasas poolakas. Viskasin silma peale, milline see ise tehtud jaht välja näeb. Suur jaht, ligi 50jalane, ja väga korralikult viimistletud!

      13. oktoober: Sadamasuu või kivisein?

      Õhtu eel tuul vaibus. Mootori käivitamine reisi jätkamiseks tundus vastumeelne. Liiatigi kütusetuli juba põles, mis tähendab, et pool paaki on tühi.

      Ümbermaailmareisi alguses avastasin, et kütusepaagi maht on tegelikult 150 liitrit, mitte 230, nagu lubas klantsiv reklaambrošüür. Mootoriga 2000 pöördega sõites on kiirus 5,5 sõlme ja tunnis kulub umbes kolm liitrit kütust, nii et paagitäiega saab sõita kaks ööpäeva.

      Seega oli mul praegu alles ühe ööpäeva varu.

      Mõtlesin nii ja naa: kas jätkata teekonda mootori jõul või oodata mõnes sadamas sobivat tuult? Lõpuks lasin kaldasireenidel ennast ära meelitada. Videvikus keerasin 12 miili kaugusel oleva sadama poole. Pimedaks läheb siin kiiresti, päike otsekui kukub vette. Sadama sissesõidu juurde jõudsin kottpimedas, ainult värvilised linnatuled sillerdasid. Hoidsin kiirust kuue sõlme peal, et võimalikult kiiresti kohale jõuda. Kontrollisin kaarti, vaatasin muulide otstes olevaid tulesid: kõik nagu klappis. Paremal on roheline muulituli, vasakul punane. Aga ees laine murrab! Puurisin binokliga põrgupimedusse.

      Mida?!

      Sadamasuu asemel on kivisein? Stopp!

      Keerasin kiiresti seinast kõrvale ja sõitsin merele tagasi. Hakkasin otsima loogilist seletust ja taipasin, et paar kehva asja oli kokku sattunud. Tavaliselt nii just õnnetused juhtuvadki. Nimelt olid portugallased hiljuti muuli pikendanud, aga kaart seda veel ei näidanud. Muuli otsas olev majakas ei põlenud, kuid muuli tagant paistis punase tulega meremärk: madalikutooder, mida ma pidasin sissesõidutuleks. Seekord pääsesin ehmatusega.

      14. oktoober: Üle laevatee.

      Mõista, mõista, mis see on – suur sinine, mille keskel on väike kollane? Õige vastus: minu kollane suksu keset ookeani, tüürimas Madeira poole.

      Öösel madistasin laevatee ületamisega. Vastusuunas tuli järjest kolm laeva, mis ma pidin mööda laskma. Sõitsin laevatee kõrval, oodates läbilipsamise võimalust ja kaotades niimoodi purjeka jaoks nii vajalikku kõrgust tuule suhtes. Vastu hommikut läks rahulikumaks, nõnda et julgesin isegi 20 minuti kaupa tukastada.

      19. oktoober: Esimene käskkiri.

      Tänasest päevast kujunes superpurjetamine: sobiv külgtuul ja parajal määral lainet. Automaatrool hoidis kurssi ja mul oli vaba aeg. Et igav ei hakkaks, tegelesin jahi korrastamisega. Näiteks poleerisin üle purjekateki kõik plastosad. Milleks seda vaja oli? Ah, ei olnudki. Aga kui tahad saada, siis tuleb ka anda – ja kellega veel merereisil sõprust pidada, kui mitte oma jahiga.

      Madeira saarele jõudes ostsin värsket söögikraami nii palju, kui vähegi jõudsin tassida. Ühtlasi andis Temptationi kapten välja esimese ametliku käskkirja: minna üle troopilise kliimavöötme vajadustele. Ehk siis lülitada jahil sisse külmkapp, et toit säiliks ja õlu oleks külm.

      Usutavasti võiksin pälvida kõige kehvemini ettevalmistatud reisi auhinna, kui keegi peaks sellise asja eest premeerima. Tänaseks on mul kõik otsas. Eestikeelsed juturaamatud on läbi loetud, nii et hädaga hakkasin pähe õppima laevaseadmete kasutusjuhendeid. Vähesed eesti lauludega plaadid on pähe kulunud. Vajalikke merekaarte pole ostetud. Eelinfo sadamate kohta on korralikult kogumata, panen seda kokku teistelt purjetajatelt

Скачать книгу