Minu Maailmameri - Uku Randmaa

Скачать книгу

et peaksin ka hakkama paremini oma etappe planeerima. Muidu sõidan, hambad ristis, ennast pika etapiga laipväsinuks ja järgmisel päeval koen kuskil sadamas. Parem teha mõõdukaid otsi. Aga eks see on lihtne ainult teoorias, tegelikkuses sõltub kõik ilmast.

      23. juuni: Suur nõelumistöö.

      Kui jahi ninas oleks suur nõel ja ahtris asuks lõngakera, siis oleksin tänaste sõitudega Rootsi ja Taani omavahel kinni nõelunud. Tuul oli otse silmaauku, aga täpselt vastutuult ju sõita ei saa. Seetõttu pidin krüssama ehk vastutuules siksakitama. Kord hoidsin kurssi tuule suunast veidi ühele poole, siis pautisin ehk muutsin kurssi veidi teise nurga alla, veidike sõitsin, siis tuli teha järgmine paut… Iga natukese aja tagant sain mobiilioperaatorilt sõnumi, et olen jõudnud Rootsi või siis Taani. Kesköö paiku maabusin Taanile kuuluva Anholti väikesaare sadamas ning sain sõnumitest lõpuks ometi rahu.

      24. juuni: Kuidas Vanaga suhelda?

      Sõitsin Anholti saarelt edasi veel 78 meremiili… ja nüüd olengi kohal! Mina, Uku Randmaa, olen ihuüksinda purjetanud üle 1000 meremiili ning jõudnud Tallinna sadamast Skageni sadamasse, Taani põhjapoolsesse tippu! Sellega olen edukalt toime tulnud vaimse proovikiviga, mille seadsin endale enne teeleasumist. Järelikult olen piisavalt küps, et hakata edasi Islandile purjetama.

      Teeleasumisega pean küll veidi ootama. Esialgu olen Skageni sadamas tormivarjus. Sadamast väljumiseks peaks olema ikka õige ilm. Iseasi, kui juba merel olles möura peale tuleb: siis peab selle tänuga vastu võtma.

      Mere valitsejasse saab meremees suhtuda ainult austusega. Traditsiooniliselt palutakse vetevanal olla armuline ja heatahtlik, et merereis läheks hästi ning jätkuks soodsaid tuuli ja hoovusi.

      Ent selleks, et merel õnn naerataks, peab vastavalt käituma. Suhtlus Vanaga eeldab teatud traditsioonide järgimist. Näiteks: austa merd. Ära ole ülbe – loodusjõudude kõrval oled sa imetilluke kübe. Ära kunagi vilista merel. Ära kunagi soovi tugevamat tuult. Ära kunagi mine jahi peale vihmavarjuga. Neptun ei taha õlut ega veini – pole mõtet talle lahjat kallata, tema joob ikka kangemaid marke. Neid käibetõdesid teab iga meremees ja olen katsunud neid mitte eirata. Kui olen rääkinud Vanast teiste maade purjetajatega, siis jääb kõlama ikka sama põhiidee: austa loodust!

      26. juuni: Paadiga otse restorani.

      Ilm paranes veidi, nii et hommikul asusin taas teele. Tuul puhus kord ühest suunast, siis jälle keeras kõrvale, kuni lõpuks joonistus minu kurss kaardile eriti kõvera banaani kujulisena. Öösel vaatasin, kuhu tuul mind kannab, ja otsisin kaljude vahelt tee sisevetesse. Maabusin sellises kohas, kus Eesti lipu all seilajad varem pole tõenäoliselt käinud, kui just mitte Kihnu Jõnn purjus peaga. Väike Norra sadam nimega Nygaard. Kell on tund pärast südaööd. Kuu kumab taevas nagu lummutis.

      Hommikul tegin tiiru kaldal väikeses külas, kus parasjagu toimus laste jalgpalliturniir. Põhjamaiselt kalbed isademad tõid kaasa oma adopteeritud võsukesed, laitmatult ülesmukitud mustanahalised lapsed. Heaoluühiskonna probleem, et järelkasvu tuuakse mujalt sisse.

      Peagi ronisin jahile ja andsin otsad1. Saarte vahel olid nagu merepäevad, vee peal liikus kõiksugu sõidukeid. Kui Eestis sõidetakse kuskile sööma autoga, siis siin paadiga. Pargitakse paat restorani parklasse ja mõnuletakse terrassil juttu ajades.

      Fjordide vahel sõites märkasin eemal hullamas kolme pisikest kummipaati. Lähemale jõudes selgus, et nendega ajasid üksteist taga umbes kümneaastased poisikesed. Tüdrukud sõitsid veidi kaugemal vesijalgratastega. Nii nad õpivadki lapsest peale merd tundma ja armastama!

      30. juuni: Sisemine alarm.

      Olen jõudnud Šotimaale. Randusin öösel sadamas Shetlandi saarestikus Lerwicki väikelinna juures. Hommikul ärkasin mingi kummalise nagina peale. Olen juba jahiga kokku kasvanud, nii et alateadvus annab häiret iga muutuse puhul. Unesegasena tundsin, et jaht on kaldus. Kuidas see on võimalik, kui ta ujub vees?

      Hüppasin pükstesse ja ruttasin tekile. Selge pilt! Kinnitasin jahi kai külge tõusu ajal, kuid nüüd oli käes mõõn. Vesi taandus sadamast, nii et Temptation jäi rippuma viimse piirini pingul kaldaotste külge. Andsin otsi järele ja vabastasin jahi pingest. Nii need kogemused tulevad!

      3. juuli: Sipelga tunne.

      Olen ookeanilainete lummuses. Need on nii SUURED! Kuni päike paistab, pole hullu. Aga kui mustad pilved kogunevad ja punnis põskedega tuulepoisid teevad vallatusi, siis tunnen ennast madalamana kui muru ja väiksemana kui sipelgas.

      Südaööl jätan automaatrooli valvesse ja lähen korraks kajutisse suigatama: esimest korda selle reisi jooksul söandan seda teha sõidu ajal. Ühtki laeva ei paista ümberringi ja tekil on nii kuradi külm.

      Ärkan selle peale, et jaht lausa lendab lainetel. Seda kutsutakse glisseerimiseks, kui paat sõidab laine pealt alla kiiremini kui tuul. Sel juhul ähvardab oht, et jaht sõidab sisse mõnda järgmisse lainesse ja muutub juhitamatuks… Kargan püsti nagu nõelatult ja kajutist väljudes annan tagantkätt järele grootpurje soodi, et purjest liigne õhk välja lasta. Järgmise hüppega olen ise roolis.

      Tuul on vahepeal kõvasti tõusnud. Lained on hiiglaslikud nagu Lõuna-Eesti kuppelmaastik, kohati ei julge neid vaadatagi. Kiirus on hea, aga roolimine võtab päris läbi, kuna pean hoidma ühe käega ennast püsti, samal ajal jalgadega kaasa mängides. Paar tundi vahis, siis pool tundi vaba, nii ma seal võitlen.

      Viimaks jõuan Fääri saarteni, mis kuuluvad Taani koosseisu. Pargin ennast kenasti sadamasoppi saarte pealinna Tórshavni juures. Oh, kurat! See viski läheb Vanale ja minule küll päris õigesse kohta! On ikka hea olla, kui kõik su ümber ei mölla!

      7. juuli: Purjetamine ilma purjedeta.

      Sõidan läbi madalrõhkkonna keskme Islandi poole. Vihma kallab vahetpidamata. Ilmataat vahetab ainult sõelu, nii et kord sajab peenemaid piisku, kord jämedamaid. Olen läbimärg ja külmunud. Vihm valgub mütsilt krae vahele, kuid mul pole mahti kapuutsi pähe panna, sest mõlemad käed klammerduvad rooli külge.

      Taganttuul on 20 m/s, puhanguti kuni 25 m/s. Jahi kiirus 10–14 sõlme. Paljuvõitu! Peaksin sõitu aeglustama, aga kuidas? Mul on üleval ainult grootpuri kolmandas rehvis, nii et purjepinda enam vähendada ei saa. Kas võtta groot päris alla? Ent siis peaksin minema eestekile purjevalle siduma ja laine võib mind sel ajal lihtsalt merre pühkida. Kõige rohkem kardan iseeneslikku halssi: kui äkilise tuulemuutuse tõttu viskub neljameetrine poom üle jahi ühelt pardalt teisele, siis halvimal juhul võib poom või mast puruneda.

      Ühel hetkel sõidab jaht ise külgtuulde ja jääb ootama. Selge märk, et on vaja suksul koormust vähemaks võtta. Käivitan mootorit, et keerata jaht korraks vastutuult. Lained pühivad üle jahi. Tuul on maru. Olen väga väsinud, aga sunnin end erksaks. Kõlgun nagu kärbes masti küljes, püüdes grooti alla võtta. Käed on nii külmunud, et ei kuula sõna. Viimaks saan hakkama!

      Keeran jahi uuesti õigele kursile ja lülitan mootori välja. Uskumatu vaatepilt: jaht sõidab kiirelt edasi, 7–8 sõlme, ilma ühegi purjeta! Ei, põhjuseks ei ole lained – need ei anna kunagi jahile kiirust, kõigutavad niisama ühel kohal. Lihtsalt tuul oli nii tugev, et annab jahile hea hoo sisse, lükates paljast masti.

      Märkan, et vali tuul on purje pealt maha kiskunud osa numbreid ja tähti. Järelikult on viimane aeg viskit valada!

      Purjede valik sõltub ilmast. Rusikareegel on selline, et mida tuulisem ilm, seda vähem purjepinda. Stabiilse ilma korral, kui ei ole karta tormi, kasutan

Скачать книгу

<p>1</p>

Mis maa peal nöörid, need on mere peal otsad: kogu see ämblikuvõrk, mis hoiab purjesid üleval, kinnitab jahti kai külge ja täidab muidki ülesandeid. Merendustermineid saab kontrollida raamatu lõpus olevast väikesest sõnastikust.