ТОП просматриваемых книг сайта:
Minu Maailmameri. Uku Randmaa
Читать онлайн.Название Minu Maailmameri
Год выпуска 2012
isbn 9789949511037
Автор произведения Uku Randmaa
Жанр Книги о Путешествиях
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
Õhtul einestasin külakese baaris, mida pidas kõhn vana naine, juuksed krunni kistud. Tema keskealine poeg, jõuline mees, ehitas parasjagu baarile terrassi. Ümberringi sebisid poja viis last, kes ajasid üksteist taga ja tekitasid segadust. Mees seletas, et tal ei ole kindlat naist, ent elu jooksul erinevate naistega saadud lapsed tulevad kõik suviti tema juurde puhkama.
Tellisin rahvuspärase kala-kartulipudru juustuga, õlle ja kohaliku ürdinapsi. Sealsete traditsioonide järgi valmistatud puder maitses üllatavalt hästi. Kala oli pudru sees hulga rohkem kui kartulit. Teadagi: kala saab ju lahedalt veest välja tõmmata, aga katsu sa siin kivide vahel kartulit kasvatada!
16. juuli: Tasakaaluhäired.
Jõuan Islandi pealinna Reykjaviki sadamasse koos päikeseloojanguga. Siin käib vilgas tegevus, turistidele müüakse vaala- ja lunnivaatamise reise. Turist on siin harv lüpsilehm, tuleb ainult suvel. Seega on vaja ta ruttu rahast tühjaks pumbata.
Seisan sadamas külg külje kõrval jahiga, mis teeb turistidele tellimusreise. Naaber kostitab mind heast südamest tüki suitsutatud lõhega, mille ta on kodus valmistanud. Suitsumaitse on tugev ja natuke mõrkjas. Uurin, millega siin suitsutatakse. Ei kasva siin ju leppa ega kadakat. Selgub, et algul natuke männioksi, et leek üles saada, ja edasi… lambasitaga. Eksootika!
Reykjavikis uidates põikan sisse ühte baari, kus tellin korraliku prae ja selle juurde pitsi kohalikku viina. Tundub, et alkoholikultuuri siinmail ei ole: viin on toasoe.
Baaris tahavad istepukid mulle külge haakida ja kaasa tulla. Seinad liiguvad. Mida väiksem ruum, seda selgemalt avalduvad väikesed tasakaaluhäired. Tualetti minnes kipuvad seinad mulle päris peale kukkuma.
Sellised tasakaaluhäired on pika mereloleku hind, mida peavad maksma paljud meremehed. Kui jaht kõigub pidevalt kakskolm meetrit, siis kopsud-maksad käivad ju iga kord tiiru saapatalla juures. Inimesel asub kõrva taga tasakaaluorgan, mis merel saab häiritud. Algul oled merehaige, siis organism harjub. Ent kui taas maa peale satud, ei suuda tasakaaluorgan nii kiiresti ümber lülituda. Järgmisel päeval on juba kõik korras. Saad tasakaaluhäiretest üle, lähed merele – ja hakkad jälle ümber harjuma.
Kohanemist vajab ka hingamine: merel on hapnikku nii palju, et see trügib peaaegu ise kopsu. Maa peale jõudes tuleb vaeva näha, et õhust vajalikku hapnikukogust kätte saada – pean sügavamalt hingama, muidu tekib tunne, nagu oleksin umbses ruumis, kus õhku napib.
17. juuli: Käsitööharjutus.
Tegin just peedist pesumasinale trumli. Ma olen ju pärit nõukogude ajast, kui pidi ise kõigega hakkama saama. Leidlikkuse paneb proovile see, kui sul ei ole kõiki vastavaid tööriistu ja abivahendeid. Ma pole küll nii osav kui mu isa, kes parandas ise autot ja ehitas maja, ent olude sunnil tulen toime peaaegu kõigega.
Niisugusel pikal reisil on paratamatu, et pean ise tegema paljusid remonditöid. Avamerel ju ei kutsu tehnikut kohale. Samas olukorras on teisedki pikamaapurjetajad: nad peavad probleemid kas ise ära lahendama või siis raiskama sadamates aega tehnikut oodates. Ent minu meelest on ka sadamaoludes lihtsam ja odavam ise hakkama saada.
Täna oli mul vaja parandada kaks katkist purjeliistu. Selleks ostsin majatarvete poekesest pikendatava riidepuu, kontrollides eelnevalt magnetiga, kas see on ikka alumiiniumist. Mere peal ei saa kasutada muid metalle kui alumiiniumit või roostevaba terast, kui ei taha võitluses roostega kaotajaks jääda. Ka minu jahi mast ja poom on tehtud alumiiniumist. Jahi peale tagasi jõudes viilisin, saagisin, teipisin, keerasin mutreid ja… valmis! Preemiaks lubasin endale sadama baaris krevetisupi ja õlle.
660MIILINE VÄLJAKUTSE
20. juulil alustan Suurt Hüpet. Sõit Islandilt Põhja-Iirimaale, linnulennult 660 miili järjepanu Atlandi ookeanil, on minu jaoks suur väljakutse.
22. juuli 2010: Sõit mööda ortodroomi.
Pärast Islandilt lahkumist olen sõitnud kolm päeva Suurel Sinisel, nägemata ühtegi laeva. Olen tõesti justkui maailma äärel. Hämmastav, et nii kaugel vete peal lendavad kajakad! Huvitav, mida nemad oma kodukohaks peavad: kas Iirimaad, Šotimaad või Islandit?
Kajutis on temperatuur 14 kraadi. Foka rulli seest pudeneb välja kaks kruvi. Samuti on taas katki purjeliistud, mida ma mõne päeva eest parandasin. Masendus tuleb peale. Parim ravi selle vastu oleks suhtlemine kodustega – aga mobiililevi ju siin keset merd ei ole…
Ilm on hall ja pilves. Selja taga on pikk ja ruineeriv öö. Laine suur. Tuult vähe. Jooksin iga natukese aja tagant õue vaatama, kas kannatab purjetada. Tõmbasin lugematu arv kordi üles grootpurje ja pidin selle siis uuesti alla võtma. Täielik košmaar! Lained tulid mitmest ilmakaarest ja panid jahi kõikuma uskumatutes suundades. Olen väsinud ja pettunud. Järele on jäänud suur lage ookean ja lollide lohutus: lootus. Ehk ikkagi tuul keerab ja tugevneb?
Pärast järjekordset groodiheiskamist, erinevate kursside proovimist ja seejärel purje alla laskmist istun ahtrisse ja luban endale ühe Islandi pilsneri. Võimas vaalajurakas, peaaegu jahi pikkune, mulistab mööda ujudes. Respekt! Jätkame mõlemad oma teed, mina ikka vööri poole piiludes, et mõnele tema sõbrakesele mitte otsa põrutada.
Sõidan mööda ortodroomi, mis navigatsioonis tähendab lühimat teed kahe punkti vahel. Teine võimalus oleks sõita loksodroomil ehk mööda sellist joont, mis lõikab meridiaane ühe ja sama nurga all. Loksodroomil liikumise pluss on see, et kurss säilib kompassil õigena ja seda pole vaja parandada. Lühemate vahemaade puhul pole erilist vahet, kumba joont mööda sõita. Ent kuna minul on ees pikk teekond, siis on mõistlik liikuda mööda ortodroomi. Tõsi, sellel sõidul on ka üks miinus: ortodroomil püsimiseks pean tegema iga 60 miili tagant kursiparanduse, et otse liikuda.
24. juuli: Õuduste öö.
Eilne öö oli õuduste tipp! Tuult ei olnud teab kui palju, aga laine oli iseäranis järsk. Pimeduse saabudes olin ise roolis, et jaht ei prõmmiks lainete sees. Kuna kõikumine on avamerel paratamatu, siis olen püüdnud purjekal kinnitada võimalikult palju asju, et need ringi ei lendaks, veereks ega kukuks. Igal asjal on oma koht, kapiustel on ees riivisüsteemid, riided on kapis tihedalt üksteise vastas, ka toiduasjad on ühtekokku pakitud, et need omavahel ei hõõrduks.
Ühtäkki kostis kajutist hirmus kolin. Põranda külge kinnitatud suur laud, vaeseke, oli lepingu üles ütelnud ja end lahti rebinud!
Tuul surus mind vägisi sinnapoole, kus 40 miili kaugusel olid karid. Kartsin, et jään kogemata magama ja kriibin oma jahti karidel. Niisiis otsustasin võtta kuni hommikuni kursi tagasi ookeanile. See on sama jabur käitumine kui see, et kui hommikul on plaan tööle sõita, siis võtad kursi vastassuunas ja kukud uhama. Aga mis teha!
Üritasin suigatada, kuni kuulsin fokkpurje laperdamist. See hääl on alati õudne. Hetk hiljem andis automaatpiloot ärevalt piibitades märku, et ta ei jõua enam kurssi hoida. Ajasin ennast püsti, jope selga ja õue. Kohutav! Totaalselt pime. Ei ole näha silmapiiri, taevast ega merd. Tugev tuul ja vihm. Kuna jopelukk oli lahti, sain silmapilkselt märjaks. Temptation oli täiesti juhitamatu, tegi tiire ümber enda. Mõne pautimisega ehk vastutuult siksakitades sain temakese tagasi õigele kursile. Aga see tunne oli vastik – absoluutselt ei saa aru, mis toimub.
Hommikul vaatasin, et kogu ööga olin eesmärgi poole liikunud ainult vaevalised 24 miili. Ja seda niisuguse võitlemise ja pingutamise hinnaga! Hakkasin kajuti lauda kokku kruvima ja kleepima – see on täpsust nõudev töö, aga jaht rappus nõnda metsikult, et päris kokku ma lauda ei saanudki. Hädapärast siiski. Pingutusest läks süda pahaks, nii et vankusin vetsupotti kallistama. Kuna ma ei olnud söönud midagi peale pooliku sidruni,