LITMIR.BIZ

      Eilne vihmapaus oli ajutine. Merel sain vett kaela veel läbi igas suuruses sõelade. Täna purjetan edasi tihedas tihttuules. Ka vihm on lõpetanud katsed mind üles sulatada: nagunii ei õnnestu! Meremees on ju pigem veeloom kui inimene. Hülgest eristab mind peamiselt meremeheriietus.

      Panen tööle oma vana sõbra automaatrooli, mida purjetajate hulgas kutsutakse Toomaseks. Umbes nii, et: „Kes on roolis?” – „Ah, Toomas on.”

      Tõepoolest, automaatrool on mulle nagu teine meeskonnaliige. Väga vajalik ja tähtis. Ilma temata mul pikka pidu ei oleks.

      Minu jahil on kaks rooliratast, mis toimivad paralleelselt. Kas ühest roolist ei aitaks? Aitaks ikka, aga nii on mugavam. Esiteks on niimoodi parem vaade: ma ei pea roolides seisma jahi keskel, vaid võin olla kord ühes poordis, kord teises. Teiseks on kahe rooliratta vahelt mugav läbi kõndida, ei pea ümberringi minema. Kolmandaks – noh, eks ka jahiehituses ole oma moed ja suunad ning kaks rooli on parajasti moevärk.

      Igatahes: ükskõik kumba rooli ma keeran, mõjutavad need ühte roolilehte, mis on jahi eesotsas põhja all. Umbes 30 cm laiune roolileht küünib 150 cm sügavusele ning kui muuta selle asendit, siis muutub ka jahi kurss.

      Mõlemal roolil on pidurid, millega saan rooli fikseerida soovitud asendisse. Lisaks on mul tänapäevane automaatrool, mida saab panna sõitma kas soovitud kursile, teepunktile või vastavalt tuule nurgale. Passis on öeldud, et see süsteem on intelligentne ehk iseõppiv. Seda juttu ma ei usu! Arvuti on arvuti. Ikka inimene annab talle käsu, nii targa või lolli, kui oskab. Automaatrool on lihtsalt elektriline seade, mida juhib arvuti, mis omakorda võtab andmed kas kompassilt, GPSilt või tuuleandurilt.

      Automaatroolil on ka omad nõrkused: teatud tuultes ei suuda ta kurssi hoida, näiteks taganttuules on ta üsna võimetu. Eks siis pean ise roolima või kurssi muutma. Mõnes teises tuules tuleb jälgida, et jaht läheks mõnusalt lainesse, ei prõmmiks ega lengerdaks. Mõnikord on selleks vaja ainult natuke purjestust muuta, mõnikord katsetan-üritan, aga kuidagi ei leia jahile sobivat asendit mässava mere peal.

      Olen nii-öelda vana kooli mees, kes üritab jahi purjestuse nii trimmida, et jaht seisaks kaua kursil isegi ilma automaatpiloodita. Paljud võistluspurjetajad eelistavad kiirust taga ajades kasutada ülepurjestust, mille puhul on purjepind suurem, kui jaht jõuab taluda. Tõsi, nõnda liigub jaht kiiremini, kui vaid suudetakse temake jõuga tagasi kallutada. Näiteks võistlustel pannakse paksud mehed reelingule istuma, et kaldenurk oleks parem. Minul on sellise ülepurjestatud jahi pardal piin olla, kõik on vaevas ja valus.

      Automaatrooli kasutamisel tuleb arvestada, et see kurinahk on jahil suurim voolutarbija. Selleks, et tema veenidesse ikka elektrone jätkuks, on mul pardal neli elektritootjat: päikesepatarei, tuulegeneraator, mootorigeneraator ja EFOYgeneraator, mis valmistab elektrit metanoolist. Mingi asi peab ikka elektronipoisse tagant lükkama.

      Pidevate elektrikulutajate poolel on mul veel navigatsiooniseade GPS ja külmik. Kui elektrit talletavad akud tühjenema hakkavad, siis on esimene lahendus noppida külmik vooluvõrgust välja. Vorstikesed las loodavad siis säilitusainetele!

      23. oktoober: Õhtune laulmistund.

      Kogu päeva meelitasin vaiksevõitu taganttuult suure gennakerpurjega. Selle hinnana pidin ise kogu aeg roolis olema. Taganttuules jaht nimelt ei kuula automaatpilooti. Roolisin rõõmuga – kena purjetamise ilm ju, päike paistis ja tuuleke puhus. Keskmine kiirus tõusis ilusa kuue sõlmeni ja lihtsalt nautisin… Mitte et merel roolihoidmine lihtsam oleks kui näiteks autos maanteel – aga eks kõik ole suhteline. Maa peal tuleb jälgida teisi autosid ja tee kulgu. Merel tuleb jälgida laineid, pilvi, tuule muutusi, teisi laevu.

      Õhtu eel jõudsin Kanaari saartele ja randusin Gran Canarial, Las Palmase linna sadamas. Esimene öö sadamas möödus rahulikult. Laine loksus vaikselt vastu vööri. Üks tädi pistis õhtu eel kitarri saatel laulma. Ilus see just ei olnud, aga vähemalt tuli hingest. Sama arvas ühe teise jahi neljajalgne meeskonnaliige, suur must koer, kes väljendas oma tundeid kaasaulumise teel.

      See õhtuseid laulmistunde harrastav tädi kaalub vähemalt sama palju kui ta abikaasa, üle sajakilone mehemürakas. Paarike elab jahil, mis on otsekui tehasest tulnud, külgedel ei ole ühtegi kriimu. Kuidas on see võimalik? Aga nõnda, et paar ostis jahi siitsamast, nad asusid kohe ankrusse ja on niimoodi elanud juba kolm aastat.

      Sarnaseid jahtidel elavaid paare olen kohanud ka mujal maailmas, igaühel oma eripärad. Kes peab jahil koera, kes üritab elatise teenimiseks pakkuda mingeid tooteid-teenuseid, näiteks purjede õmblemist või elektritöid. Issanda loomaaed on ikka mõnusalt kirju.

      SUNNITUD PUHKUS KANAARIDEL

      Kanaari saartele jõudes vaatasin, milline on teiste pikamaapurjetajate ettevalmistus, ning mõistsin, et mu jahi varustus ei ole piisav üle ookeani purjetamiseks. Tellitud lisavarustust oodates läksid päevad üksteise järel vett vedama või, nagu purjetajad ütlevad: tuult vedama. Tundsin, et mulle kasvab sammal selga nagu vanale vaalajurakale Põhja-Jäämeres.

      27. oktoober 2010: Külmkappi asendab…

      valge sokk!

      Jahi varustust täiustades oli mu kõige pakilisem küsimus: mis saab siis, kui rooliga peaks Suurel Sinisel midagi juhtuma? Mõtlen siin just roolilehte, mis on vee all. Piisab sellest, kui mõni vaal ebaõnnestunult sukeldub, viies rooli kaasa, ning mu Temptation muutuks juhitamatuks. Kui siis tuleks veel ootamatu halss, võiks see lõppeda poomi või masti murdumisega.

      Tuttava purjetaja soovitusel tellisin tuulerooli. See abimees hoiab kurssi vastavalt tuule suunale: vee kohal on väike puri ning vee all omaette roolileht. Seega toimiks see vajadusel avariirooli eest, kui teise rooliga peaks midagi juhtuma. Voolu ta ei vaja, töötab puhtalt tuule jõul, kandes jahi ahtris asuvalt purjelt jõu üle roolilehele.

      Samuti tellisin uue spinnakeri, sest jahi purjed näitavad väsimuse märke. Oodates tellitud kaupade saabumist, uudistasin Gran Canarial niisama ringi. Külastasin näiteks maadeavastaja Christopher Kolumbuse majamuuseumi. Kolumbus oli nagu trammijuht, käis neli korda üle Suure Lombi Kariibidel. Küllap polnud tal sõites häda midagi: esimene kord ta ei teadnud, mis teda ees ootab, aga pärast jätkus puhas rutiin.

      Tagasi

Скачать книгу