LITMIR.BIZ

      Tuul on vaibunud. Kõik ümberringi on udus. Kahe viimase päeva jooksul ei ole ma teragi söönud. Organism ei taha seedimisega tegeleda, muud asjad on tähtsamad. Joonud olen vaid väheke vett. Lihtsam ongi: mul on jahi peal küll kaks tualetti, mille vahel valida, kuid hädal käimine on ikkagi nagu mustkunst. Esmalt sellepärast, et jalas on viis paari pükse, teiseks tuleb ennast kuidagi kinni hoida. Mäsleval merel pole see teab mis kerge.

      Ja olengi Islandil kohal! See oli mu võimete test. Peatun väikelinnas nimega Neskaupstaður. Randudes selgub, et linnakeses toimub rokkfestival. Noored jauravad vägevalt, nii et see kostab ka sadamasse jahile.

      Esimene asi, mis mäest alla mulle vastu veereb, on tühi Saku õlle purk, nagu kodune tervitus. Selgub, et meie Saku on oma kanna tugevasti saareriigi õlleturule kinnitanud.

      KÜLMKAPIS ON SOOJEM KUI KAJUTIS

      Liigun üha kaugemale põhja poole, olles asunud tegema tiiru ümber Islandi. Tuul on õigest suunast, nii et läbitud meremiile koguneb jõudsalt. Õhuniiskus on nii suur, et kuigi vihma ei saja, kukub aeg-ajalt taevast piisk alla. Külla on tulnud parv mustavalgeküljelisi delfiine, kes hullavad ümber jahi.

      Räägin telefonitsi vanema tütre Meriliga kodustest asjadest. Tubli tüdruk ei küsigi minu käest mingeid firma tegevusega seotud küsimusi, üritab mind neist säästa. Olen väga tänulik, et sain oma maised kohustused tema kaela veeretada.

      Mu firmal Morgander OÜ on ainult üks töötaja: mina. Seega ei olekski mul kellelegi teisele kohustusi delegeerida kui tütrele. Põhitegevusalana pakub mu firma peatöövõttu ja täislahendust viilhallide ehitamisel. Mul on tellijakeskne kontseptsioon – reeglina müüb igaüks seda, mida oskab, aga mina müün seda, mida tellija tahab. Vastavalt vajadusele kasutan alltöövõtjaid. Aga praegu… las need tööasjad olla. Praegu olen lihtsalt kodustega ühenduses, nii palju kui võimalik.

      Mobiiltelefoniarve eelmise kuu eest oli 3600 krooni. Kaugekõned ei ole just odavad. Samas hoian toidu pealt tublisti kokku, üksinda merel on tarvidus nii väike. Olen püüdnud suurematest sadamatest kaasa osta midagi just sellele maale omapärast. Näiteks Taanis varustasin ennast oivaliselt valmistatud suitsuheeringaga.

      Jahi pardal käib tore ennustusmäng. Nimelt on külmkapis, mida juba pikemat aega peaks nimetama soekapiks, kõigilt konservidelt sildid lahti tulnud ja need lebavad ühtlase kihina kapipõhjas. Iga kord, kui uue karbi avan, on üllatusmoment garanteeritud.

      11. juuli: Viikingite varandus.

      Loomade puudust siinkandis pole: just norsatas üks vaal tüürpoordis. Islandi loodenurgas vaatasin binokliga, kuidas jääkarude tillukesed täpid kõnnivad määrdunud igilumel mägede tipust algavate liustike jalamil. Liustikmäed on nii võimsad, nagu inimmõistus suudab ette kujutada – ja siis tuleks see veel korrutada kolmega.

      Nüüd hakkavad Islandi kaljud selja taha jääma ja varsti peaks nähtavale ilmuma Grímsey saar. Ootan huviga. Üldse on rändamise juures nii, et esmalt ootad teeleminekut, seejärel kohalejõudmist ja siis jälle, et saaks uuesti minema.

      Minu ümbermaailmareis ei ole katse populaarsust püüda või kedagi võita. See on rohkem sisemine rännak. Tahan leida iseend ja korrastada mõtteid. Leida vastuseid ja uusi küsimusi. Panna proovile oma oskused ja teadmised. Ning muidugi tahan iseenda silmis korda saata Midagi Erilist.

      Islandile kuuluv Grímsey saar on mu ümbermaailmareisi põhjapoolseim eesmärk. Seejärel on plaan asuda vaikselt taas allapoole sõitma. Vahepeal hellitasin mõtet põigata ka Gröönimaale, ent selle idee lõikasid läbi jäämäed. Meri oli küll lahti, aga ilm läks aina külmemaks ja kui nägin eemal jäämägesid, siis otsustasin tagasi pöörata. Inimvõimetel on ju piirid: ma ei saa kogu aeg vahis olla, millalgi peab ka magama.

      Radarite hoolde ma oma elu usaldada ei julge: mis siis, kui tehnika läheb rikki ja ma põrutan vastu jäämäge? Neid on mu teel tunduvalt rohkem kui näiteks lõuna pool Gröönimaad, kus uppus Titanic.

      Jõudsin Grímsey saarele! Õhtu oli fantastiline. Esmalt võtsin restoranis õlle ja maitsesin kohalikku rahvustoitu: lunnist valmistatud praadi. Lunn on punase nokaga mustvalge veelind, välimuselt natuke papagoi moodi. Praad oli igatahes super, meenutas veidike praetud maksa. Ajasin restoranis kohalikega juttu ja vaatasin jalgpalli.

      Hiljem kutsuti mind mere äärde suvepeole. Kaldanõlvakule poolsaare tipus oli kantud suur hunnik vanu kaste ja muud põletusmaterjali. Rahvas istus murul ja laulis vanu laule. Küll omas keeles, aga viisid olid tuttavad Kukerpillide plaadi pealt.

      Magama kobisin kell kaks öösel, kui väljas oli täiesti valge. Teadagi: polaarpäev. See ei seganud mu rahulikku uinumist. Purjekaga toimub liikumine ühest ajavööndist teise piisavalt aeglaselt, nii et organism jõuab kohaneda.

      Kui kunagi jooksevad lapselapsed mu põlvedele istuma ja küsivad: „Vanaisa, vanaisa, missugune see polaarpäev on?”, siis saan habet sügada, kaugusesse vaadata ja mõtlikult selgitada: „Vaata, lapsuke, see on sedasi, et kui sa jälgid keset suve ookeanikaldal päikeseloojangut, siis päike puudutab korra horisonti, et kohe sealtsamast veepinnalt uut tõusmist jätkata. Selleks, et seda näha, peaksid sa olema kõrgemal kui 66,32 kraadi põhjalaiust. Hea, kui oleksid Grímsey saarel. Legend pajatab, et sellele saarele on peidetud vanade viikingite varandus. Keegi ei tea, kus see on. Mõned arvavad, et need on teadmised ja oskused, mille abil vanad viikingid neis

Скачать книгу