Minu Maailmameri - Uku Randmaa

Скачать книгу

püüda mõista tema kavatsusi ning siis nende järgi oma plaane realiseerida. Küll aga on see huvitav!

      Hommikul oli korraks tuulevaikus. Siis tekkis vaikselt värske tuul, nii et kihutasin tundide viisi kuue sõlmega. Mis kõige tähtsam – õiges suunas.

      Ja siis… Fantastiline! Hip-hip-hurraa! Tehtud! Minu suur hüpe jõudis lõpule päeval kella kolme ajal, kui kinnitasin otsad Põhja-Iirimaal Rathlini saare sadamas. Sõidu lõpul tegi jaht 9 sõlme tunnis. Kiirus oli selline nagu kelguga Munamäelt alla lastes. Kaptenil suu kõrvuni!

      25. juuli: Otsustasin, tegin ja õnnestus!

      Võtan kursi lähedal asuvasse Carrickferguse sadamasse. Stardin hommikul kell kuus, et saada taganthoovust. Stardiaja valisin hoovuste tabeli järgi, kus on kirjas tõusu- ja mõõnaajad. Hoovused muutuvad seoses Kuu liikumisega. Kui Kuu on Maale lähemal, siis tõmbab ta vett rohkem enda poole, Kuu edasi liikudes läheb vesi temaga kaasa. Nii tõusu kui ka mõõna ajal liigub hoovus teatud suunas teatud kiirusega ja seda teadmist saab tark meremees enda huvides ära kasutada. Kuna hoovuste liikumised ajapikku veidi muutuvad, siis antakse igal aastal välja värskelt korrigeeritud hoovuste tabelid.

      Hommikune ilm pole suurem asi. Tihe sadu vaheldub veel tihedamaga. Sadamast välja sõites vaatan kiirust: oh sa poiss, 10–11 sõlme selle vähese tuulega! Hoovus on ikka võimas abiline! 59 miili Carrickferguse sadamani läheb nagu lennates.

      Aga nüüd tuleb mu ümbermaailmareisi väike paus.

      Olen otsustanud jätta jahi siia Põhja-Iirimaale ja lennata veidikeseks koju puhkama. See mõte tekkis mul paari nädala eest üsna spontaanselt, vesteldes Grímsey saarel iiri purjetajatega. Vanamoelise jahiga sõitsid koos kaks iirlastest sõpra, jässakas vanem mees ja tema noorem-kõhnem kaaslane. Nende meelest oli minu senine sõit kangelastegu, mille järel ma olen puhkust väärt. Nemad soovitasidki, kuhu ja kuidas on hea jahti jätta.

      Carrickferguse sadamas tuleb raha ette maksta: Temptationi kahekuise hoidmise eest kasseeritakse umbes 3000 eurot. Jaht jääb seisma kai äärde. Kindluse mõttes kinnitan purjeka kai külge lisaks tavalistele otstele veel lisakinnitusotstega, et mu kirglik kaunitar ikka paigal püsiks. Mul tekib linnakeses ka üks kohalikust jahiomanikust sõber, kes lubab aeg-ajalt mu Temptationile pilgu peale visata. Sadamatöötajad seal hoiule jäetud purjekaid ei valva: minult võetakse küll raha, aga ka allkiri, et kogu vastutus jahi eest on mu enda peal.

      Ümbermaailmareisi algusega olen igati rahul: viiepallisüsteemis hinne 6! Otsustasin, tegin ja õnnestus! Pean õigeks muhameedlaste vanasõna, et usu oma jumalat, aga kaamel seo ikka ka kinni. Ju mu kaamel oli siis kinni seotud, kui sõitsin võõrasse sadamasse kottpimedas ja ilma GPSi abita või kui tukkusin puruväsinult ja külmunult vastu udust hommikut ahtritekil laua all, et juhuslik laine mind kaasa ei tiriks.

      Öeldakse, et maailm on väike. Ei usu! Gloobusel tundub Island pisike nagu vahukooretordike, kuid selle ümber purjetamiseks kulus mul kiires tempos üheksa päeva.

      Arvude keeles jätkates: seiklus nimega „Viikingite jälgedes” kestis 53 päeva. Külastasin 27 sadamat. Jätsin kiilu alla 3642 vinget meremiili. Temptationi suurim püsikiirus oli 15,3 sõlme. Kulutasin 63 000 Eesti krooni, mis iga viimse kui sendini põles ereda, meeldejääva leegiga.

      Reisi jooksul õppisin, kuidas rasketes oludes edukalt hakkama saada… Tõsi, kui mõtlema hakata, siis keskeakriisile ma leevendust ei leidnud. Tuleb edasi seilata!

      TEINE RETK: ULTIMA THULE

      ULTIMA THULE

      Ultima Thule – nii kutsutakse müütilist saart maailma äärel. Seda nime hakkab kandma ka mu ümberilmareisi teine etapp. Retke väliseks eesmärgiks on jõuda karmist põhjamaisest kliimast troopilistele Roheneemesaartele, ent veel tähtsam on sisemine pürgimus: otsida iseennast.

      Ümbermaailmareisi esimesest retkest puhates veetsin vahepeal poolteist kuud Eestis. Põhja-Iirimaal Carrickferguse sadamas seisva Temptationi pärast oli mul küll väike mure, et ega ta ometi võimaliku tormi ajal kuskile vastu hõõrdu. Sealne uus tuttav, kes oli lubanud minugi jahil silma peal hoida, läks hoopistükkis teise riiki tööle. Nii et mu uue tuttava isa käis vaatamas nii välismaal töötava poja jahti kui ka – loodetavasti? – minu kirglikku kaunitari.

      Et lõpused liiga ära ei kuivaks, elasin ma Eestis kaasa noorima lapse, 13aastase Rasmuse veepealsetele askeldustele. Ta on ju jahtlaeva Optimist 147 kapten! Jälgisin Rasmuse võitlusi Lohusalus Eesti meistrivõistlustel, nädal hiljem Vigri regatil Tallinnas ja Pärnu sügisregatil. Vahva! Isana oli tore tõdeda, et poisil silm särab ja käsi roolil on kindel. Refleksid, mida vajab hea purjetaja, on juba välja kujunenud.

      Pole ime, kui muusikaõpetaja lapsed hakkavad klaverit mängima või näitleja laps läheb lavale, samamoodi tundub pärilikuna ka purjetamiskiiks. Ühel vanal mustvalgel fotol olen ma kahe-kolmeaastasena koos isaga purjetamas. Ka mu onu oli meremees. Mina õppisin merekoolis tüürimeheks, mu vend ja tädipoeg õppisid samas radistideks.

      Minu nelja lapse tee merele on olnud mõnel keerulisem, mõnel kergem. Vanemale tütrele Merilile meeldis purjetamine. Tänu sellele ta saavutaski nii palju: 17aastasena oli ta kahekordne Euroopa meister purjeklassis Zoom 8, lisaks oli tal hulganisti väiksemaid auhindu. Uusi väljakutseid otsides aitasin omal ajal ka ise Merilit võistluspurjetamises. Nii sain võimaluse piiluda professionaalse purjetamise köögipoolele. Ühes paadis sõitsid koos roolimees Merili Randmaa ja soodimees Agnes Lill, mina olin tüdrukute treener-mänedžer.

      20aastasena tuli Merili koos Agnesega 470-klassis juunioride maailmameistriks. Suurepärane! Meie eesmärk oli, et tüdrukud jõuaksid olümpiale. Pühendasime ettevalmistustele mitu aastat, kuid Pekingi olümpiale nad siiski ei pääsenud. See oli reaalsus, me ei olnud väga nukrad. Tüdrukud otsustasid, et järgmist nelja-aastast olümpiatsüklit nad enam kaasa ei tee.

      Noorema tütre Eleri jättis purjetamine külmaks. Vast ei tahtnud ta oma õde jäljendada? Ega ma teda ka sundinud. Eleri jõudis purjetamise juurde täiskasvanuna, kui leidis, et see on tore meelelahutus.

      Kõiki lapsi võtsin merele kaasa juba päris pisikesena. Vanem poeg Rando oli paari-kolmeaastane, kui hakkas mul purjetamas kaasas käima. Kui koos meeskonnaga sõitsime, siis kutsuti teda kaptenipojaks. Trennis saavutas Rando häid tulemusi, ta oli juunioride maailmameister jääpurjetamises.

      Noorem poeg Rasmus oli umbes nädalavanune, kui naine saatis mind koos temaga õue. Mis ma titega seal linna vahel ikka jalutan, igav ju! Võtsin beebi purjetama kaasa. Rasmus lesis rahulikult turvatoolis, ju talle siis meeldis. Tõsi, naise käest sain pärast sõimata, et mis mul arus on.

      Praegu purjetame nii mina kui ka kõik mu kolm täiskasvanud last lihtsalt oma lõbuks. Noorima, Rasmuse puhul veel ei tea, mis temast saab, eks tulevik näitab, hiljutised regatid läksid hästi.

      Igatahes on kindel, et purjetamine arendab isikuomadusi, mida saab elus edukalt kasutada. Näiteks vastutuult sõitmine – elus juhtub sageli nii, et otsetee asemel peab minema keerulisemaid radu.

      PÕHJAMAISEST KLIIMAST SOOJADESSE VETESSE

      Hommikul istusin Tallinnas lennukisse ja õhtupoolikul kell neli olingi juba Põhja-Iirimaal ja kõndisin Carrickferguse sadama poole, kuhu olin jahi puhkama jätnud. Temptationi mast paistis kaugele üle teiste. Kallis sõbranna, kuidas ma olen sinust puudust tundnud!

      15. september 2010: Uus algus.

      Taaskohtumine purjekaga oli magus: viimaks ometi oleme jälle koos, mu kiusatus, mu kirg, mu Temptation!

      Pärast nipet-näpet jahitöid läksin kohaliku jahtklubi restorani ja premeerisin ennast mereannivaagna ja hea Inglise õllega. Kõikjal üle maailma on nii, et kus on jahtklubi, on tavaliselt ka meremeeste baar, restoran või kõrts. Reeglina on need keskmisest paremad kohad. Kui tekib läbipõimunud kooslus, kus meremehed

Скачать книгу