Minu Maailmameri - Uku Randmaa

Скачать книгу

või mitte.

      16. september: Vabanemistunne.

      Hommikul hakkab mobiiltelefon plärisema. Ah jaa, unustasin eile suunamise peale panemata. Õigemini… tahtsin hoida kätt pulsil. Raske on ennast igapäevaaskeldustest lahti rebida, tahaks ju tunda ennast selles sebimises vajalikuna. Ent nüüd aitab. Suunan kõned vanemale tütrele ja las mereelu algab!

      Võtan kursi Põhja-Iirimaalt edasi soojade vete poole. Mu uue etapi esimeseks eesmärgiks on Kanaari saared, ent sinna jõudmiseni on ees ligi 2500 meremiili ja palju Euroopa sadamaid.

      Tuul tõuseb ja laine läheb suuremaks. Hoovus annab oma osa, mõne surfiga saan kätte 12 sõlme. Naudin fantastilist vabanemistunnet. Eestis kipub tihti siht silme eest kaduma, merel on võimalik leida aega iseendale. Kõik mured, probleemid ja argipäevased askeldused jäävad kaldale. Prioriteediks muutub üksainuke asi – võitlus enda elu eest. Romantika ja ilu on purjetamise juures boonus, aga tegelikult käib merel pidev võitlus loodusjõududega. Hetkekski ei saa ennast unustada.

      17. september: Ankur triivib.

      Öösel jään kalda lähedale ankrusse. Rusikareegel on see, et ankruketti peab väljas olema vähemalt kolm korda nii palju, kui on vee sügavus: siis jääb kett lisaraskusena põhja lohisema ja hoiab ankrukonksu õige nurga all paigal. Ent kuna ankrukett on täiendav raskus, ei saa seda ka piiramatult purjekale kuhjata. Minu 60meetrisest ketist üldiselt piisab. Mõnes pinnases püsib ankur paremini: mõnikord haakub see kivi taha ja on jõnksti! paigas, vahel vajub liiva. Aga sügavale merepõhja ju ei näe, nii et ettearvamatuse momenti ei saa välistada. Abiks on kogemused, aga ankrupaneku kogemusi on mul seni olnud vähe.

      Hommikul ärkan ankru triivimise heli peale. Torman üles tekile. Olengi juba lohisenud kaldale lähemale, aga midagi hullu pole, kiilu all sügavust veel jätkub. Otsustan minema sõita ja hakkan ankrut välja võtma, kuid tugeva tuule tõttu läheb see vaevaliselt. Lõpuks jääb ankur põhja kinni. Olen üsna nõutu, aga pole halba ilma heata: kui ankur on niikuinii kinni, siis pole ka vaja pabistada, et purjekas edasi liigub. Lähen kajutisse kohvi tegema…

      Järsku kuulen jälle ankru libisemist. Kargan tekile ja vajutan kaugjuhtimispulti, et käivitada vints, mis tõmbaks ankru üles. Minek!

      21. september: Kahe jope kuurort.

      Päev täis toredat rassimist. Hoovus andis kiirusele juurde lisasõlmi nagu lotos lisaväljade mängus. Kliima on muutunud inimlikumaks: nii vesi kui ka õhk on 16 kraadi ringis. Merel on mul seljas soe pesu ja kaks jopet. Lausa kuurort, võrreldes põhjapoolsemate vetega.

      22. september: Jaht kuival!

      Kinnitasin jahi Inglismaal Lyntoni väikelinna peatänava äärde kai külge, kui parajasti oli kõrgvee aeg. Mõõdikute järgi oli vee sügavus vaid neli meetrit. Kui tõusuajal on vett nii napilt, mis siis veel mõõna ajal juhtub?

      Peagi sain teada. Vesi hoovas sadamast minema, kuni merepõhi jäi täiesti kuivaks. Kohalikud mehed kõndisid mudasel põhjal, püüdes seal kooserdavaid krabisid. Kõigil olid käes või vöö küljes võrgud, kuhu saaki püüda, mõnel oli ka teravaotsaline kepp, et sellega krabisid noppida. Pärast päikeseloojangut patseerisid teiste vahel ka mõned armunud paarikesed.

      Kuivale jäädes seisis mu jaht oma kiilu peal, toetudes kaile. Seda hirmu mul ei olnud, et kiil ära murduks, kuna see on nii tugevalt kere küljes kinni. Küll aga oli oht, et puruneda võib roolileht, millele jaht samuti toetus. Õnneks seda siiski ei juhtunud!

      Kella kuue ajal hommikul ärkasin selle peale, et vesi hakkas taas kiilu limpsima. Jäin veel voodisse kuulatama, kõrv kikkis. Varsti tundsin, kuidas tõusulaine tõstis jahi ujuma. Tegin kohvivee soojaks ja asusin teele. Naljakas tunne oli sõita jahiga samas kohas, kus alles tund aega tagasi inimesed kõndisid!

      23. september: Mööda mõttelist merd.

      Võitlesin vastutuule ja pidevalt korduvate pagidega, millega kaasnesid vihmahood. Nii need pagid tavaliselt käituvadki: tuul tugevneb ühtäkki ja ülikiiresti, nii et paari minutiga võib purjeid räsida iil, mille kiirus on 25–30 m/s või rohkemgi. Sageli juhtub, et selline salakavalalt ründav tuul ei hiili ligi üksi, vaid võtab ka vihma kaasa. Õnneks ei kesta pagid kaua, tavaliselt vaibub tuuleiil mõne minutiga. Ent kui sel ajal kiirelt purjeid ei vähenda, võivad neist alles jääda ainult ribad.

      Sõitsin, kuni kaardi peal vesi otsa lõppes… ja siis sõitsin muudkui edasi mööda mõttelist merd. Kaartidele märgitakse sügavused mõõna ajal, et kirjeldada kõige raskemat olukorda, ent praegu on ju kõrgvee aeg! Kui GPSi kaart näitas null vett, siis tegelikult oli mul kiilu all varuks veel kaheksa meetrit.

      Mulle ei meeldi külastada suuri linnu. Eelistan väiksemaid ja omanäolisemaid, kus tuleb paremini välja selle paikkonna võlu. Sattusin mõnusasse miniatuursesse suvituslinna nimega Padstow. Sadamavaht, kellele ma kaikoha eest maksin, küsis, kui kauaks ma plaanin sinna jääda. Tegin kiire otsuse: kaheks päevaks. Pean ikka natuke maa peal ringi ka vaatama, ei saa kogu aeg ringi kihutada, hullunud pilk silmis.

      Kuigi tundub, et merel purjetades midagi eriti ei teegi, on see väga väsitav. Ma ei räägi ainult füüsilisest väsimusest, kus keha on kogu aeg töös, püüdes säilitada tasakaalu, vaid ka vaimsest väsimusest, mida tekitab pidev pingeseisund: kogu aeg pean olema valvel, valmis võitlema oma elu eest.

      26. september: Meremehe menüü merel.

      Kliima muutub Kanaari saarte poole liikudes üha soojemaks: päeval on umbes 20 kraadi ja öösel 14. Merel on mul vaja selga panna ainult kaks paari sooja pesu, üks jope ja soojad suusapüksid.

      Täna konsumeerisin Eestist kaasa ostetud suitsuvorste. Mereoludele kohaselt panin esmalt nuustikule nõudepesuvahendit, hõõrusin vorstidelt maha hallituse ja panin need kuivama pliidirestide vahele, et laine neid mööda põrandat laiali ei veeretaks. Põhja-Iirimaalt kaasa ostetud saiakestel näpistasin samuti hallituse maha ja viskasin pannile. Nii head, krõbedad praesaiad!

      Kõhuhädade üle ma igatahes kurta ei saa. Ainuke suurem mure on seljavalu. Ei kujuta ette, mis seda põhjustab. Kas kajutisse kogunenud niiskus, ülepinge või külm ilm? Või hoopis vanadus? Ma olen juba 47aastane ja kuskilt läheb ju ometi piir.

      28. september: Meremehe menüü sadamas

      Prantsusmaal Camaret-sur-Meri linna sadamas peatudes lubasin endale hellituste päeva. Hommikul helistasin kodustele, seejärel jalutasin linna ja otsisin kõige hubasema restorani. Istusin väliterrassile ja nautisin prantslaste kokakunsti. Valisin kõik kolm käiku. Hõrgutavad austrid. Liharoog. Desserdiks kohapeal tehtud jäätis, mis oli šokolaadiga üle valatud, täienduseks värsked maasikad ja vaarikad.

      Mu isa rääkis kunagi, et ammusel ajal läänerindel sõdides sai ta lahinguväljal prantslastega hästi läbi. Talle tundus naljakas, et kui saabus söögiaeg, siis prantslased unustasid sõjapidamise ja läksid toite nautima. Kui kõhud mõnusasti täis, siis võis sõda edasi pidada. Asjad käisid ikka tähtsuse järjekorras!

      1. oktoober: Meremeeste kirik.

      Olen Camaret-sur-Meris oodanud sobivat tuult juba mitu päeva. Täna süütasin meremeeste kirikus küünla, et selle leek aitaks viia mind nende juurde, kes on mulle väga kallid, kuid ei viibi enam meiega.

      Maa peal hoiab inimest usk, vee peal hoiavad usk ja purjekas. Mitmel pool sadamalinnades leidub meremeeste kirikuid: paljud neist on tehtud hukkunud meremeeste auks, paljud jällegi valmistatud merest väljauhutud materjalist. Tavaline kirik on võimas ja suur,

Скачать книгу