Särk - Jevgeni Griškovets

Скачать книгу

mitte kohe samal päeval, aga paari päeva pärast.

      Kohtusime kohvikus bulvaril… Tšistõje Prudõ lähistel. Saabusin varem ja nägin, kuidas ta kohvikule lähenes. Sel korral silmitsesin teda hoolega ja põhjalikult. Tuleb välja, et iga kord ma unustasin ja unustan ära tema näo. Mitte selles mõttes, et ma ei mäleta seda. Vaid selles mõttes, et ei suuda seda oma mälus hoida ja taastada. See on nii kaunis, et mul ei jätku selle silme ette manamiseks mälu! Kuid tema fotot ma kaasas kanda ei taha, ja ma ei tahagi tema fotot… Arusaamatu, milleks on fotot tarvis… Kuigi, ma tahaksin teda pidevalt pildistada.

      Tookord tuli ta peaaegu täpselt õigel ajal. Tal oli seljas kerge mantel… Tal on suurepärane maitse! Kuidas küll mulle meeldib, kuidas ta riides käib! Ta lõhnab nii hästi! Mulle meeldib kõik! Ma armastan teda nii väga!!! Liiga tugevasti! See on talumatu!

      Olime selles kohvikus vaid ühe korra, ja ma ei suuda nüüd sellest mööda sõita. Püüan seda mitte teha. Istusime tookord seal üle neljakümne minuti, jõime – tema teed, mina kaks kohvi. Rääkisime eimillestki, tema naeris, mina aga vaatasin teda – ja mõtlesin sellest, kuidas ma tahan tal praegu käest kinni võtta ja mitte kunagi lahti lasta. Istusime nelikümmend minutit, ja see kohvik muutus minu jaoks „meie kohvikuks”. Ma ei suuda enam sinna sisse astuda ja selle kohviku nägemine haavab mind. Ja bulvarid… kõik bulvarid haavavad. Ja kogu linn haavab mind vahetpidamata. Sest Tema on siin. Ja kõik need kohad, kus me kohtusime, said väljakannatamatu… erutuse, ärevuse keskpunktiks…

      Näiteks andis ta mulle oma telefoninumbri kosmeetikasalongi avamisel, ja nüüd tekitavad kõik kosmeetikasalongid mulle piina ja panevad võpatama. Vähe sellest, isegi sõna „kosmeetika”, isegi see teeb kuidagi ärevaks. Ja sõna „kosmos”… ei jäta sarnase kõla tõttu võimalust mõnigi kord rahu saada.

      Ja nii on kõigega! Sain teada, et Ta töötab turismifirmas ja tegeleb lennureisidega – nüüd said kõik turismifirmad minu jaoks kõige tugevamate südamekrampide allikaks… Ja kõigi lennufirmade kõik kontorid samuti. Kõik-kõik, mis oli kuidagiviisi Temaga seotud… Aga Temaga oli seotud KÕIK. Eriti see linn.

      Sõitsin ja mõtlesin: „Kell on juba üks päeval, mina aga ei suuda mitte kuidagi Talle helistada, pole mõjuvat põhjust, pealegi on Maks siin. Tuleb temaga tegeleda. Kuhu ta panna?!” Veel oli tarvis ühelt objektilt läbi sõita. Ma juhtisin „ehitust”. Noh, see tähendab, tegin järjekordset kauplust ja seal tekkisid mingid probleemid, oli vaja sealt läbi sõita ja sõimata. Tuli tööle sundida ehitajaid, kes olid nähtavasti end lõdvaks lasknud. Sinna oli vara sõita. Süüa ma ei tahtnud. Sellega olid viimasel ajal üldse kehvad lood. Ma ei söönud mitte kuraditki! Ei olnud tahtmist. Pascal isegi küsis minult: „Sachá! Mis sinuga on, et sa sööki ei tahvita?!” Ei läinud lihtsalt alla! Kuid mida võib veel Moskva linnas argipäeval lõunaajal teha? Ja äkki tuli õnnelik mõte. Rõõmustasin selle üle. „Lõikan juukseid,” otsustasin ma. „Tarvis on juukseid lõigata.”

      Kooli vanemates klassides tahtsin endale väga pikki juukseid, aga need ei kasvanud eriti. Juuksed pole mul üldse kuigi head. Mulle pole mu juuksed kunagi eriti meeldinud. Lõikan juukseid harva ega omista neile erilist tähtsust. Aga kui mul on halb olla, mitte selles mõttes, et olen haigeks jäänud või vihane, aga kui on pikalt halb olla… tahaksin ma pea paljaks ajada. Olen seda juba teinud. See aitab. Ma ei tea, kuidas, aga aitab. Kuidagi kergem hakkab, miski uueneb. Ja mõnda aega kutsub peegli ette astumine esile imestuse ning isegi naeratuse. Tähendab, pärast pea paljaks ajamist kutsus mu välimus minus esile naeratuse.

      Oleksin selgi korral rõõmuga pea paljaks ajanud. Kuid mida Tema sellest arvab, kuidas see Temale meeldib? Ja kui ta küsib: „Miks sa seda tegid?”, ei suuda ma talle öelda: „Saad aru, ma armastan sind liiga palju, ma ei suuda selle tundega toime tulla, ma lähen hulluks. Nii ma mõtlesingi, et võib-olla on mul ilma juusteta parem olla. Ehk hakkab kergem.”

      Ma ei või nii öelda! Kuid mida siis rääkida? Kõik muu poleks tõsi. Aga kuidas ma talle valetaksin?! Ja muide, ma pole talle veel kordagi otsesõnu öelnud, et armastan teda.

      Sõitsin Petrovkale. Seal, hoovides, on üks tuttav juuksuritöökoda, kus on lootust pääseda hea meistri juurde ilma end kirja panemata… lõunaajal, argipäeval. Olin ammu lõpetanud käimise sellistes juukslates, kus tuleb istuda ja oodata elavas järjekorras. Need juuksuritöökojad jäid sinna, Kodulinna. Seal istuvad järjekordades poisikesed ja pensionärid. Nende juukseid lõigatakse ühtemoodi. Seal mängib valjusti raadio. Paksud naisjuuksurid räägivad veelgi valjemini. Nad räägivad kõigest, justkui neid, kelle juukseid nad lõikavad, poleks üldse olemas. Nad räägivad, lõikavad juukseid, pärast karjuvad: „Järgmine!” võtavad luua või harja ja pühivad juttu katkestamata oma töökoha ümbruse kuidagimoodi puhtaks. „Kuidas lõikame?” ja hakkab jälle pihta. Kui mulle pandaks istumise alla plaat nagu lapsepõlves, et ma kõrgemal oleksin, käiksin sellistes juuksuritöökodades edasi. Seal mind pügati ja kiideti selle eest, et nii tubli olen. Ja ma paistsin endale eriti andeka ja imelise inimesena.

      Mul vedas. Leidus vaba meister. Ta nõustus mind kohe ette võtma. Väike, kleenuke, võib öelda kondine, väga väljendusrikka terava näoga naine. „Selline võib hulluks ajada,” mõtlesin. „Ja ongi arvatavasti juba kedagi hulluks ajanud.” Mul vedas temaga väga. Ta paistis olevat vähese jutuga, tähelepanelik, ja selline… ühesõnaga, kui ta mind lõikas, siis surus ta huuled keskendunult, vastutusest kokku nii, et need valgeks tõmbusid… lühidalt öeldes, kaks kuud tagasi oleksin kindlasti võtnud tema telefoninumbri, justkui selleks, et oleks võimalus ainult tema juures juukseid lõigata.

      „Kuidas lõikame?” küsis ta, vaadates minu peegelpilti.

      „Noh, nii… lühemaks. Võtke ülevalt pisut vähemaks, kõrvad jätke välja, eest nii… noh, üldiselt, et oleks sätitud, aga mitte ära lakutud, mõistate? Ja ärge tagant liiga selget ranti tehke, ega ma ohvitser pole.”

      Ta naeratas, libistas sõrmed mu juustesse, liigutas neid.

      „Selge. Lähme peseme pea ära,” ütles ta.

      „Lähme, kuigi ma pesin hommikul pead.”

      „Teil on juuksed korras, lihtsalt on kergem märgade juustega töötada.”

      Ta pesi mu pead, seda masseerides ja sooja veega üle valades. Miks ma niimoodi armusin? Kui hea mul oleks praegu ilma selleta olnud.

      Kohe, kui ta mu juukseid lõikama hakkas, tuli mulle uni peale. Ma nägin ennast peeglist, mähituna sellesse… kangasse, ma ei tea täpset sõna, üldiselt sellesse, millesse juuksuritöökodades mähitakse. Kaelusest tolknes välja pea. Pead pügas naine. Ta vaatas tähelepanelikult mu juukseid ja pügas neid. Ta teadis minust paremini, kuidas mulle parem on, kui pikaks juuksed kusagil jätta. Olin tulnud siia, sest tahtsin, et minu eest hoolitsetaks.

      Ta puudutas mu pead, pööras seda kergelt ja kallutas ilma pingutuseta. Olin uinumas. Nii meeldiv oli. Silmad sulgusid. Nägin mingeid valgeid laike keset pimedust. Mõtlesin, aga mõtlesin seda mõtet, mida mõtles mitte siinne mina, vaid see, kes viibis unenäos.

      Ei saa öelda, et nägin und. Ma ju ei maganud nii, nagu magatakse öösel voodis. See oli teistsugune uni. Uni, mis esineb ainult siis, kui su juukseid lõigatakse. Sest uni metroovagunis ja uni loengus on teistsugused. Üldiselt, ma mõtlesin… Ja mõte oli selline, mida lihtsalt niisama esile ei kutsu. See polnud isegi mõte, vaid idee, mis tuli naise, unistuse, nägemuse ja isegi ajaloo kujul. Ometi see tuli ja lahkus ühe hetkega… nagu leegipahvak. Nagu välgusähvatus öös. Kõike on hästi palju näha! Ja seda hetke võib kirjeldada hästi kaua. Nii on ka minuga. Idee tuli ühe hetkega, ja tervikuna, kõigis üksikasjades… Kohe ma räägin, mida nägin.

      Ma nägin…

      Läks ruttu pimedaks ja me süütasime lõkked. Meie räsitud pataljon – ärakurnatud ja verest tühjaks lastud ekspeditsioonikorpuse laskepataljon – valmistus laagrit maha jätma. Saime käsu kiiresti taganeda. Taganeda tuli öösel, salaja, vaenlase tähelepanu äratamata. Mul oli kästud paigale jääda. Minu rühma riismed pididki lõkked süütama, et vaenlane midagi ei kahtlustaks ja arvaks, et meie pataljon püsib paigal. Me kohtume vaenlasega hommikul

Скачать книгу