Скачать книгу

aga seal, telefonitorus, ütleb rahulik naisehääl, et helistage hiljem. Millised kohutavad needused lipsavad suust või kõlavad tuhandete ja tuhandete inimeste peades, kes seda häält kuulevad. Ja see toimub pidevalt, igal sekundil. Päeval ja ööl lendavad selle vaese naise aadressil kohutavad needused, ja kui mitte just tema aadressil, siis ikkagi seoses sellega, et kuuldi tema häält. Arvatavasti pole ta elu kerge.

      Tõenäoliselt oli kõik väga lihtne. Ilmselt paluti tal mõned laused salvestada. Ta ütles need mikrofoni, sai veidi raha… Ja sellised tagajärjed! Küllap ka tema mehel või meestel on telefon. Alguses naersid nad koos selle üle, et ükskõik kellele mees ka ei helistaks, tuleb välja, nagu ta helistaks justkui temale. Aga aegamööda… kõik muutus. Naise hääl hakkas tema jaoks püsivalt seostuma millegi ebameeldivaga… Ja juba nad tülitsevad, ja mees lihtsalt ei suuda enam tema häält kuulda! Lõpuks jääb naine üksi. Ja kellega ta ka ei kohtuks, ütlevad kõik: „Vabandage, teie hääl tundub mulle väga tuttav…” Üldiselt, igavene häda…

      Ma sõitsin, mõtlesin millestki, mitte sellest vaesest naisest, vaid millestki, mida ma ei mäleta… Minu peas keerles midagi ärevat ja ebameeldivat. Kõik kokku: nii see mees, kes juuksuritöökoja aknast sisse vaatas, kui autotuled, mis mulle kuklasse paistsid, kui see, et Tema telefoni välja lülitas, kui veel miljon igasugust asja. Ma sõitsin normaalselt… pöörasin, kus vaja, näitasin suunatuld, manööverdasin, pidurdasin, aga ei suutnud meenutada, kuidas ma Sadovoje ringteeni jõudsin. Ja veel… miks ma sinna sõitsin? Ma olin justkui… Juhtub ju, et sa loed, loed raamatut, aga pärast taipad ühekorraga, et oled kõik tähed, sõnad ja kirjavahemärgid läbi lugenud, aga pole mõistnud ega loetut meelde jätnud, ja tuleb otsast peale hakata ning kõik uuesti üle lugeda. Ehkki sellisel hetkel on parem üldse raamat kõrvale panna, sest lugemisest pole kasu.

      Sellises seisundis ma sõitsin, ja äkki toodi mind tagasi… Toodi tagasi minu autosse Sadovoje ringil. Keegi, mingi naine, kes sõitis väikeses kollases autos minust ette, andis mulle valjusti signaali ja žestikuleeris ägedalt. Tundsin kohe, et autoga on midagi valesti… Vasak tagumine rattakumm oli tühjaks läinud ja mingi aja jooksul olin ma tühja kummiga sõitnud. See oli ribadeks rebenenud. Nii väga oleks tahtnud väga valjusti vanduda, ning veel autole jalaga virutada ja seda taguda… Ja ma tegingi seda kõike jalamaid… Kohe pärast seda tekkis tahtmine kõik sinnapaika jätta ja jooma minna, aga seda tuli juba aegamööda teha.

      Mul polnud varuratast… lihtsalt polnud! Iga jumala päev mõtlesin, et tuleb asjameeste juures ära käia ja varuratta asi korda ajada… Mõtlesin sellest iga kord, kui autosse istusin… juba kuu aega…

      Vandusin veel kord – üldse ei aidanud. Ratast polnud enam võimalik päästa. Istusin autosse ja venisin lähima parkimisplatsini. Umbes sada viiskümmend meetrit, mitte rohkem. Kuidas võisin ma sinnamaani nii sõita ja mitte midagi tunda?! Autoga oli tarvis midagi ette võtta. Ei saanud ju seda niimoodi maha jätta! Ja ma jätsin ta sealsamas maha. Võtsin tagaistmelt salli ja sõrmkindad, kahetsesin, et ei olnud hommikul soni pähe pannud, lõin autoukse kinni ja jätsin selle sinnapaika. Küll homme kuidagi asja korda ajan. „Ma ei suuda praegu sellega tegeleda! Ei suuda!!!”

      Võtsin pihuga pisut lund… Kõrval seisva auto katusel oli palju klompis lund… Seejärel ma kummardusin ja hakkasin lumega kaela nühkima. Kael tulitas krae vahele kukkunud juuksekarvakestest. Lumi tekitas väga meeldiva tunde! „Tuleb särk seljast võtta! Duši all käia ja särk ära vahetada.” Mõte oli selge ja väga konstruktiivne. „Tuleb koju sõita. Koju!”

      Kuid kodu asus täpselt teisel pool, ja kaugel. Ja veel, ma ei tahtnud näha seda kohta, mida pean silmas, kui ütlen: „Ma lähen koju.” Ei tahtnud seda päevavalguses näha… Kogu seda lõpetamata remonti, mida ma olin alustanud kaks aastat tagasi, nüüd aga ei näinud mõtet seda jätkata, sest minu ettekujutused sellest, millist kodu ma endale tahan, olid selle kahe aasta jooksul tugevasti muutunud. „Ma ei taha sinna. Praegu ei taha!” Mul tekkis tahtmine endal peast kinni võtta ja kohe ma tegingi seda. „Kui väike on mu pea, kui väike on see anum! Ja kui palju on selles paska?!” Ma seisin sedasi ühe minuti, siis helistas mulle Maks! „Aitäh! Aitäh, Maks!!!”

      „Tere! Kuidas sul läheb?” küsis ta rõõmsalt.

      „S…i!” vastasin ma väga kiiresti.

      „Miks nii?”

      „Kõik, Maks! Ma olen autost ilma! Ratas ütles üles. Kööga!”

      „Suurepärane!!! Tähendab, võime kohe jooma minna!!!”

      „Seda küll! Aga veidi hiljem… Sõidan ehituselt läbi, sina aga mõtle seni, kuhu me läheme. Aga Maks, sinuga ma eriti võistelda ei saa. Mul on õhtul veel üks kokkusaamine.”

      „Naine?”

      „Maks! Ma ei hakka seda siin praegu rääkima. Seisan tänaval, jään täiega hiljaks, üldiselt…”

      „Sanja, sõida metrooga – ja jõuad õigeks ajaks! Muide, kui sa saad kokku naisega, siis ma ei solvu, aga kui mitte, siis unusta ära, mis mu nimi on!”

      „Maks! Kas ajasid habeme maha?”

      „Sanja,” Maks läks üle sosinale, „sellega on jama! Tädi on habemest vaimustuses. Nägi seda ja oli väga rõõmus. Tema juures ei saa ma seda kuidagi maha ajada. Hiljem ajan, ära muretse! Küll saab.”

      „Habemega ära minu silme ette ilmu! Ära isegi mõtle! Helistame tunni aja pärast uuesti. Bye!”

      Miks ma ütlesin selle „bye”, mis mul viga on? Küll „OK”, küll mingi „bye”…

      Peab siit ära pääsema! Peab sõitma sellele kuradi ehitusele. Tõstsin käe, auto peatus. Vaatasin sisse. Auto oli täis suitsetatud, räpane ja palav. Pealegi istus seal rooli taga nokkmütsiga kutt. „Sitta kah,” mõtlesin mina.

      „Vernadski prospektile. Mul on kiire!”

      Ta noogutas vaikides. Istusin sebranahka imiteeriva kattega istmele. Valged triibud olid hallid nagu väga räpase madruse särgil. Nägin autos paari väikest ikooni. Kohe, kui sõitma hakkasime, lülitas kutt sisse muusika. Kohutava muusika.

      „Ütle, kuhu sõita!” küsis ta muusikast üle karjudes.

      „Pea kinni,” laususin kohe.

      „Mis sul viga on? Ma küsin ju inimese moodi,” ütles kutt väga rahulikult.

      „Pea kinni, ütlen ma!”

      „Hea küll!” ta peatus.

      Astusin kohe autost välja ja lõin ukse kõvasti kinni.

      „Peast oled soe või,” karjus ta mulle avatud õhuaknast.

      „Pese auto puhtaks ja iseennast ka! Said aru? Ja linnakaart…”

      „Mine õige…!” teatas ta lõpuni kuulamata. Tal oli tugev ja rahulik hääl. Ta rebis end kohalt minema ja sõitis ära. Klähvisin talle midagi järele… Ja jäin seisma, justkui täis sülitatud. Nagu täis sülitatud puhtusearmastaja. Hakkas mitu korda hullem!

      Läksin metroosse. Lumi oli viivuks värskendust pakkunud. Kael hakkas jälle endast märku andma.

      „Tuleb vähemalt särk seljast võtta ja kaelus karvadest puhastada. Ei tohi päeva alguses juuksuri juures käia. Või tuleb käia salongis, kus juba on õpitud juuksekarvu krae vahele mitte puistama. Aitab selliste asjade arvelt kokkuhoidmisest!!!” Oli selge, et midagi tuleb ette võtta. „Ehk peaks uue särgi ostma?”

      Kuid särgi ostmine on terve ettevõtmine. See on ainult näiliselt lihtne! Tegelikult on häid särke niisama vähe kui… kõike head. See on ju asi, mis on kehale väga lähedal!..

      Tuleb välja, et ma polnud ammu metroos käinud. Jah! Metroos… pole ei ilus ega kole. Seal on nagu metroos… Seal on nagu alati.

      Kuni ma eskalaatoril allapoole sõitsin, püüdsin mõtteid korrastada. Seda oli vaja teha. Enesetunne oli kuidagi päris kehv. Ärevus ja ärritus… olid lihtsalt tõusnud viimse piirini. Umbes viieteistkümne aastane poisike tõukas ekskavaatoril mööda joostes mind tugevasti

Скачать книгу