Särk - Jevgeni Griškovets

Скачать книгу

endale. Ja meeldib tõsiselt, ilma naljata. Ma ei kannata seda! Mida pühalikum ja tõsisem mingi tegelane on, seda hoolitsetumad on tema vuntsid ja habe. Aga need kipperihabemed… Vaata, kui intelligentne, aga ka romantiline ja vaba ma olen. Kõik need jubedad hispaania habemed… Kujutad ette, nad ju värvivad neid, Maks, värvivad… Konkistadoorid, raisk.” Ma rääkisin, läksin ägedaks ning lisasin kihutades järjest kiirust juurde. „Ja need kiilakad pikajuukselised mehed. Kasvatavad ühelt poolt pikad rasvased suled ja siis kammivad need üle kiilaspea. Oksele ajab! Ajab ju! Ja kiilaspea näeb seetõttu välja nagu mingi vastik puuderdatud vistrik. Lihtsalt ei suuda! Ei või siis kõike lihtsalt lühikeseks ajada ja asi ants… Kuid mis peaasi, nad vaatavad end ju peeglist, kujutad ette!!! Ja jäävad rahule. See on uskumatu!”

      „Ma ju ütlesin, et ajan selle maha, tähendab, ajangi. Ma ju ei vaidle. Kas arvad, et ma ei saa aru… Üks habe ees või taga – kurat temaga… Tahtsin ju nalja teha. Aga ma näen, et Moskvas sellised naljad läbi ei lähe.” Maks naeratas, ta ei solvunud, aga mina olin end üles kruvinud.

      Sel hetkel helises mu telefon. Hakkas pihta! Tööpäev andis endast esimest korda märku. Ent viimasel kuul võpatas süda iga telefonihelina peale lootusrikkalt… Äkki on see Tema! Kui kahju, et Ta minu telefoninumbrit teab… Täpsemalt, mitte see, et ta seda teab, vaid see, et see tal olemas on… Või oli. Igal juhul, ma olin selle Temale andnud. Miks ma seda tegin?! Kohe, kui olin Talle oma telefoninumbri andnud, hakkasin Tema kõnet ootama. See on kohutav!!! Ja veel selle tõttu, et ma olen kogu aeg tahtnud ise talle helistada. Tema telefoninumber helendas tulikirjas otse mu ajus…

      Kui ma teda uuesti kohtasin, seal, kosmeetikasalongi avamisel… märkas Tema mind esimesena. Vestlesin kellegagi, siis aga juhtisin pilgu kõrvale ja nägin tema naeratust. Ta juba vaatas mind ja naeratas. Kuid pärast… me lihtsalt tervitasime, meenutasime suvist kohtumist. See tähendab, lihtsalt ütlesime teineteisele midagi selle kohtumise kohta. Rääkisime veel millestki. Pärast mind katkestati ja tema läks kellegi juurde. Mina aga astusin pidevalt erinevail ettekäändeil ligi talle või neile inimestele, kes temaga vestlesid. Vaatasin tähelepanelikult, ent ei avastanud meest, kes temaga suvel kaasas oli olnud. Kui seda meest pole, tähendab, et tuleb välja selgitada, kellega ta tuli. Ei või olla, et ta oli üksi.

      Mäletan üksikasjalikult, et mul õnnestus justkui sundimatult ja isegi põhjendatult, noh, justkui mitte lihtsalt niisama, küsida temalt telefoninumber. Ta andis mulle kohe oma visiitkaardi, ulatas selle mulle, pärast vabandas, võttis pastaka ja kirjutas teisele poole mobiilinumbri. Mina tegin sedasama… Ja hakkasin kohe tema kõnet ootama.

      Ta oli sel õhtul üksi. Pärast helistas talle keegi, ta ütles: „Jah, kohe tulen välja.” Juhtus nii, et aitasin tal mantli selga panna ja saatsin ta väljapääsuni. Ta vaatas korraks minu poole, tegi poolpöörde, naeratas ja viipas kergelt käega. Tuli välja peaaegu tabamatu hüvastijätužest. Ta läks välja. Pisut tippival sammul jooksis ta väljapääsu vastas seisva auto juurde. Sellest väljus mees, mitte see, kes oli suvel. Mees istus rooli taga, tuli autost välja ning avas esiukse. Ta istus autosse, mees lõi ukse kinni, läks oma kohale tagasi, näis, et nad vist suudlesid seal sees põgusalt. Ja sõitsid ära. Mehel oli seljas midagi tumedat või lausa musta. Jope või lühike mantel. Auto oli hea ja mitte selline, millel oleks autojuht. Sellise auto roolis peab istuma selle auto… peremees. Muidugi, kuidas siis teisiti?! Selline naine!

      Minu kätte oli jäänud Tema visiitkaart. Tõstsin selle silmade juurde. Seal oli Tema nimi!!!

      Kartsin nii väga näha mingi modelliagentuuri visiitkaarti või teadmist, et ta on disainer. Niisama kohutav oli lugeda mingist dieettoitumisest või millestki, mis on seotud juuraga. Ajakirjanik ta olla ei saanud. See oli ilmne.

      Ei! Ta töötas turismifirmas. Suures ja soliidses. Ta tegeles seal lennureisidega. Rõõmustasin. Lennukid – see on kena. Suudlesin kaarti.

      Samuti võisin kiiresti välja selgitada, kes ta sellele üritusele kutsus… ja veel infot hankida…

      Kui ma koju sõitsin, teadsin tema kohta piisavalt. Ta tundis üht selle salongi perenaistest, ja üks mu sõber, üks nende hulgast, kes salongi sisustasid, tundis teda samuti veidi. Nad ütlesid, et ta on väga hea, et ta pole abielus ja et tal on kaheksa-üheksa aastane tütar. Ja veel ütlesid nad, et ta on tõesti väga hea.

      Kaheksa-üheksa aastane tütar!!! Vaat sulle kala. Mulle näis ta üheaegselt nii väga noor kui ka täiskasvanud. Täpsemalt, tundsin seda. Et ta on minust vanem. Kuigi see arvatavasti nii ei ole. Minu poeg on kümneaastane. Kuid ta näis mulle minust vanem. Sest ta on nii ilus. Kõik väga ilusad naised näivad mulle… minust vanemad. Aga tema oli imeilus…

      Helistasin talle kolme päeva pärast. Kuidas ma need üle elasin, pole päris selge. Varem helistada ei tohtinud. Niigi oli liiga vara. Kuid rohkem ma kannatada ei suutnud.

      3

      Sõitsime Maksiga linna. Hakkas juba valgeks minema. Algav päev oli selline valkjas. Talvine pilves ilm, tuhm ja ebakontrastne. Selle päeva esimene kõne ei olnud Temalt. Helistas Pascal, minu veider prantsuse sõber. Arhitekt Pariisist. Väga energiline ja tegus neljakümneaastane sell. Tema isa oli kunagi olnud Venemaa konsul. Pascal oskas suurepäraselt vene keelt. Tal polnud isegi mitte aktsent, vaid mingi veetlevalt vale, aga väljendusrikas vene keele variant. Omamoodi dialekt, mida valdas vaid tema üksi. Temaga suhelda oli väga naljakas. Ta tahtis väga midagi Moskvas korda saata, sõitis sel eesmärgil kahe kuu eest siia ja hakkas sebima… Sebis nii, et teda oli võimatu peatada. Talle meeldis Moskvas väga. Aga mingit tööd polnud ta veel leidnud. Lubasin teda aidata, kuigi millega aidata, ei teadnud kumbki meist – ei tema ega mina.

      Ta helistas mulle, et kokkusaamist meelde tuletada.

      „Sachá, tehe, ega ma ei ähatanud?” Ta esitas selle küsimuse alati, isegi siis, kui helistas õhtul.

      „Ei! Mis sa nüüd!”

      „Me leppisime tänaseks kohtumise kokku. Kas sa tahad veel kohtuda?”

      „Ma sõidan juba sinu juurde.”

      „Oo! Aga kuhu?” küsis Pascal.

      „Pascal, ära kontrolli mind, palun! Mäletan küll, mis kell ja kus me kokku saame.”

      „Hästi, vahsti näeme!” lõpetas ta kõne.

      „Tahad, ma tutvustan sind moodsa prantsuse arhitektiga?” küsisin Maksilt.

      „Tahan! Aga kuidas jääb habemega?”

      „Ta on prantslane, ta ei märka! Sõidame, mul on vaja temaga kokku saada. Korraks. Seal saab kohvi ja saia.”

      „Väga hea! Ega ma ei sega? Võin seni enda omade juurde sõita, ja pärast saame kusagil kokku. Tahaksin parem seni ümber riietuda ja dušši võtta.”

      „Maks! Mida see tähendab – sõidan enda omade juurde. Ma pole sulle mingi autojuht!”

      „Ma võtan takso, sa said valesti aru!”

      „Maks, pole vaja! Seda pole vaja! Muidugi viin ma sind kohale, kuhu tarvis. Aga sellest oleks võinud varem rääkida, eks? Mul on täna tööpäev. Tööpäev! Kuhu sind viia?”

      „Mis sa ajad?! Lolliks oled läinud või? Kui sul pole minu jaoks aega, pole vajagi. Probleemi ju pole. Lase mind välja, ma püüan auto.”

      „Maks!!! Kuhu sõita?”

      „Selge!” Maks pöördus kõrvale. „Kus sa prantslasega kokku saad? Sinna sõidagi. Pärast vaatame edasi.”

      Mõnda aega sõitsime vaikides.

      „Anna andeks, Maks!”

      Maks ei vastanud.

      „Mhmh.” Maks noogutas peaga, end minu poole pööramata.

      Läksin suunatuld sisse lülitamata üle parempoolsesse sõiduritta… Pärast pidurdasin, peaaegu vastu teeserva põrgates… Kohe, kui ma autost välja hüppasin ja enda järel ukse kinni lõin, hakkasin karjuma. Ma karjusin väga kõvasti. Paljud inimesed jäid mind vaatama. Karje jäi lühikeseks. See oli karje… väljapääsu viimases otsas. Siis nuuksatasin, kaldusin ettepoole

Скачать книгу