Särk - Jevgeni Griškovets

Скачать книгу

tähelepanelikult, võttis minu käest ajakirja ja hakkas lappama. Kui Pascal tagasi tuli, surus Tsükkel sõrme foto vastu ja ütles valjusti, justkui räägiks kurdiga:

      „Sinu tehtud?”

      „Jah!!! Aga see oli ammu!”

      „Tubli!” Tsükkel vahetas minuga pilke ja näitas sõrmega Pascali suunas, justkui too oleks mingi töötav loomake, umbes nagu kobras või pesukaru.

      Ja oligi kõik, rohkem nad ei rääkinud. Pascal pistis vaid Tsüklile lahkudes pihku oma visiitkaardi. Tsükkel aga omakorda küsis hüvasti jättes minult valju sosinaga: „Tähendab, moodne?” Ma ütlesin, et täitsa moodne…

      Ja siis – säh sulle!

      Pascali silmad kiirgasid, kusjuures näis, et vasak kiirgab eredamalt kui parem.

      „Aljoša otsustas, et Katehina otsustab, kuidas kõik olema hakkab. Me mõtleme, kuidas teha mansahdi, vaata.”

      Ta hakkas mulle näitama mingeid hoogsalt teostatud eskiise. Seal olid tema armastatud metallkonstruktsioonid. See, mida ta mulle näitas, oli peaaegu metsik… Metsik, isegi Pascali kohta, aga leopardipükstes Katerinat, seda enam Aljošat-Tsüklit kõige selle keskel ei suutnud ma lihtsalt ette kujutada…

      Pascal rääkis, mina aga mõtlesin samal ajal, kas see, mis minuga praegu toimub, on väärt, et ma Talle helistaksin ja sellest räägiksin. Ja kui sellest tasub rääkida, siis kuidas tuleks seda lugu esitada: nagu naljakat ja kurioosset episoodi või nagu truudusemurdmise ja reetmise lugu?

      „Katehina,” pöördus Pascal meie vaikiva daami poole, „vabandage meid, palun. Me eemaldume korraks.”

      Katja kergitas kergelt kulme… ja kõik. Pascal viis mu kõrvale.

      „Sachá, ma saan kõigest väga hästi aru!” ütles ta rahuliku ja selge häälega, juhtides mind õige pisut lauast eemale. Näis, et ta rääkis täitsa ilma aktsendita. „Mis sa arvad, kui palju ma sulle sinu abi eest võlgnen?”

      „Pascal???!” Minu nägu väljendas ilmselt täielikku segadust ja arusaamatust.

      „Sachá! Ma olen sulle sinu abi eest võlgu. Kindlasti olen. Kui palju? See on ju normaalne! Sina aitasid mul leida head tellimust ja mina maksan sulle. Kas tahad protsenti või mingit kindlast summat?”

      „Pascal, kallis!!!” laususin täiesti rahulikult. „Kus sa seda õppinud oled? Kas siin või kodumaal?”

      „Sachá! Palun äha häägi nagu mu esimene naine.” Ta sõnas seda mingi jäljendamatu „meie” intonatsiooniga.

      „Õnnitlen, sõbrake! Sa alustasid suurepäraselt! Nägemiseni! Mul on su üle siiralt hea meel!!” Naeratasin võimalikult ausalt, seejärel kummardusin Pascali kõrva juurde ja ütlesin valju sosinaga: „Käitu Katerinaga korralikult, Aljoša võib üles puua ja põlema pista…”

      Ulatasin talle käe, ta pigistas seda masinlikult. Pöördusin ümber ja väljusin kohvikust. Läksin kähku auto juurde, istusin rooli ja mõtlesin viis minutit juhtunu üle järele.

      Selles oli vaja kiiresti selgust saada. Ja ma üritasin seda, kuidas suutsin. Esiteks, Pascal võitis vähemalt vaidluse! Teiseks, kas ma tahtsin Tsüklile seda remonti teha? Ei tahtnud! Kas mulle oli tarvis seda jama koos kõige sellega, mida Aljoša-Tsükkel lõpuks meie koostööst saada soovis? Ei olnud! Kas Pascal kavaldas kõiki üle? Jah! Kas ma olen praegu armunud või mitte? Olen küll!!! Kas Pascalil on praegu õigus? Ei ole! Kas ma väljendasin solvumist õigesti? Õigesti! Tähendab, kõik on hästi!!! Võib rahus Maksiga jooma minna! Küll on hea, et mul õnnestus säilitada õilsa solvumise ilme. See on suurepärane.

      Küll Pascal on ikka tubli, mis!? Vaatad neid välismaalasi, kes kõnnivad mööda Tverskajat, jalge ette vaatamata ja üldist liikumist aeglustades. Kõnnivad, suud veidi paokil, naeratavad. Näib, et kõik nad on nii naiivsed, armsad, eluvõõrad. Ent vaata, kuidas, nagu selgub, on lood! Tubli!

      Käivitasin auto ja sõitsin, lihtsalt sõitsin edasi. Oli vaja välja mõelda põhjus, mõelda välja ettekääne Talle helistamiseks. Kuna kohtumine Pascaliga lühenes praktiliselt miinimumini, oli mul tekkinud vaba aeg… Ja oli võimalik midagi teha… Näiteks… Talle helistada.

      5

      Tean suurepäraselt, et muidugi pole vaja helistada. Sellel pole absoluutselt mitte mingit mõtet! Pärast selliseid kõnesid hakkab ainult halvem. Kusjuures igal juhul. Näiteks, sa ei pidanud vastu ja helistasid. Mõtlesid eelnevalt välja põhjuse, imesid näpust välja mingi ettekäände ja valisid selle püha numbri… Ja sulle ei vastatud! Kuni selle kõneni polnud just hea olla, aga pärast… muutus kõik lausa talumatuks! Miks ta ei vastanud? Ei tahtnud vastata? Ei kuulnud helinat? Jällegi – miks? Ta võib-olla nägi, kes talle helistab, see tähendab, nägi minu numbrit, ega soovinud vastata? Miks? Kas ma tüütasin ta ära? Või on ta hõivatud? Või pole ta üksi? Miks ta ei vasta? Tuleb helistada teiselt, talle tundmatult numbrilt…

      Või siis ta vastas, kuid ütles lühidalt: „Anna andeks, ma ei saa praegu rääkida, helistan sulle tagasi”, – ja katkestas kõne. Miks ei saa? Pole enam tööaeg, aga isegi kui on, siis milleks ometi nii! Ta helistab tagasi! Millal? Oodata on talumatu! Kuid ta juba ütles, et helistab ise, ja tähendab, mina enam helistada ei saa. Ta ju ütles!.. Äkki on ta kellegi juures haiglas või matustel, paljugi mis. Aga kui ta niipea ei helista, kuidas siis elada? Ja kui ta täna üleüldse ei helista, kuidas siis magada? Kuidas homseni elada? Tuleb välja mõelda väga kaalukas põhjus, et mitte mingi hinna eest uuesti helistada.

      Või ma helistasin, ja tema rõõmustas, me rääkisime, isegi leppisime milleski kokku… Ja hüvasti jättes ütlesin talle: „Tšau, suudlen!”, – aga tema: „Tšau-tšau.” Ja ei öelnud „suudlen”. Miks? Miks ta ei öelnud? Ja ma hakkasin mõtlema, mõtlema… Ja selge see, et on kähku vaja välja mõelda ettekääne, et uuesti helistada ja see pinge maha võtta, muidu võib lihtsalt hulluks minna.

      Või helistasid… ja kõik on hästi! Rääkisime kenasti, leppisime kõiges kokku, ja tema „suudles” kõne lõpus, ning jätsime kenasti hüvasti. Viisteist minutit pärast sellist kõnet on õnn ja rahu. Aga varsti, väga varsti rahu haihtub. Lihtsalt pärast sellist kaunist kõnet meenutad sa iga tema sõna… Sul pole enam midagi peale nende sõnade. Sa võtad mõttes uuesti kogu vestluse läbi, kõik selle osad on nagu kalliskivid ja rõõmustad alguses… Aga pärast kalliskivid tuhmuvad, neid POLE ENAM PIISAVALT! Ja on vaja veel, veel… Ja helistamissoov muutub veelgi tugevamaks ja talumatumaks kui enne seda viimast kõnet… Ning on vaja jalamaid leida põhjus, et uuesti tema number valida.

      Või on tema number kinni, ta räägib kellegagi…

      See tähendab, Talle pole vaja helistada. Mitte mingil juhul. Seda ma mõistsin. Mõistsin algusest peale.

      Mäletan, kuidas ta rõõmustas, kui ma talle esimest korda helistasin…

      Pascal helistas mulle kümme minutit pärast mu ärasõitu. Tema hääl oli väga… kuidas seda öeldagi… paljuütlev.

      „Sachá! Andesta mulle, palun! Sa pead mind kuulama. Ma saan aru, kui halvasti sa minust mõtlesid. Anna andeks, ma pole selline luhjus, nagu sa arvad. Ma selgitan sulle kõik!!!”

      „Pascal, ma…”

      „Ma tahan sulle öelda,” ei lasknud ta end katkestada, „et kui sulle nii ei meeldi ja sa ei taha minuga enam hääkida, siis ütlen ma sellest tellimusest lahti. Ütlen lahti ja kõik!”

      „Aaa!!” mõtlesin mina.

      „Pascal! Ma ei saa praegu rääkida. Anna andeks. Räägime hiljem. Ma helistan sulle.”

      „Sachá, ma tahan kiihesti…”

      „Pärast räägime! Ma helistan sulle veidi hiljem. Okei? Tšau!” Ma katkestasin kõne. Või veel! Las piinleb. Väga hea! Ainult miks ma ütlesin selle „okei”? Kukkus ebaviisakalt ja kuidagi lollisti välja… Helistan talle õhtul või homme.

      Jah! Niisiis… Kui ma talle esimest korda helistasin, ta rõõmustas.

Скачать книгу