LITMIR.BIZ

Скачать книгу

Ta nime meelde, ei fikseerinud, milline on ta soeng, ja nii edasi…

      Sõitsin sealt minema veel enne šašlõkke… kuid järgmisel hommikul mõtlesin temast, ja hiljem, päeval, mõtlesin: „Huvitav, mida Ta praegu teeb?”, hiljem õhtul aga: „Kes oli Tema jaoks see nõmeda habemega mees, ja mis värk Tal temaga on, see mees on ju tüütus, selge pilt.” Ma mõtlesin Temale terve suve ja sügise alguse.

      Ent pärastpoole, kuu aega tagasi, kohtusime uuesti, ja sellest ajast peale olen ma hommikuti ärganud, kui on õnnestunud uinuda, ning mõtelnud, et olen haigeks jäänud. Ja juba kuu aega elanud justkui ühtainsat lõputut päeva. Päev ei jõudnud lõpule. Sest et ma olen mõelnud vahetpidamata ühte ja sedasama mõtet: „Kui väga ma Teda küll armastan!!!”

      Lõpuks Maks maandus. Sellest andis teada vali naisehääl. Läksin ootesaali. Seal seisid inimesed, mõned lilledega, mõned sildikestega, ülejäänud lihtsalt niisama. Ühele sildile oli kirjutatud „Max Ludvigson”. Mõtlesin, et kui Maks seda näeb, astub ta kohe ligi ja ütleb, et tema see ongi. Aga härra Ludvigson saabus varem kui minu Maks. Selgus, et see oli pikka kasvu, suure ninaga härra, kes kandis rohelist mantlit. Temast õhkus tugevat võõrapärast igavust. Pärast voolasid ustest sisse naised ja mehed suurtes karusnahast mütsides. Meie reis, aimasin. Maks ilmus viimasena.

      Ta oli üleni lahti nööbitud, hoidis mütsi ja salli käes. Mantel, pintsak ja pool särki olid lahti nööbitud. Juuksed turritasid eri suunas, nägu oli loppis ja sellel oli tobe habe ja vurrukesed, mida varem polnud. Ta hakkas kohe naerma, kui mind nägi. Ta hakkas rõõmust naerma. Jumal küll, kuidas ma ilma Maksita elada saaksin!

      Embasime teineteist väga-väga kõvasti. Ta naeris. Ta haises tugevasti napsu järele. Maks muidugi jõi lennu ajal, ta kartis lennata.

      Me ei suutnud kaua autot leida. Löö või maha, mulle ei meenunud, kuidas ja kuhu olin selle parkinud. Muidugi olin ma lennujaama sõitnud ja auto kuhugi jätnud, kuidas ma muidu lennujaama sattusin. Kuid ma ei mäletanud seda. Olin liiga armunud… Kõndisime autoridade vahel ringi, Maks jäi pidevalt maha, pani käigu pealt nööpe kinni ja seletas midagi vahetpidamata…

      Kohtasin Teda uuesti kuu aega tagasi… Oli suure kosmeetikasalongi avamise pidu. Selle olid kujundanud minu sõbrad-kolleegid. Läksin sinna vaatama järjekordset tüüpilist salongi tüüpiliste moodsate elementidega. Tahtsin veenduda, et midagi huvitavat välja ei tulnud, sõpradele edu soovida ja neid teiste kolleegidega taga rääkida. Pealegi, sellistel üritusel on alati palju ilusaid naisi, kõigil on igav, ja see tähendab paljusid erinevaid võimalusi.

      Ma olen arhitekt… See tähendab, ma pole riiklik arhitekt, kes loob „tardunud muusikat” ja jäädvustab ajastut… Ma ei avalda mõju linna näo muutumisele… Olen ehitanud kümmekond linnaäärset maja. Neist nelja pärast pole mul üldse piinlik, ühe üle olen lausa uhke. Kuidagimoodi langesid minu vaated ja huvid tellija sooviga kokku… Ja see õnnestus. See maja oli paljudes arhitektuuriajakirjades. Teistel polnud ka viga, kuid need olid kompromislikud, seega ebahuvitavad.

      See-eest olen sisustanud ja ümber teinud palju erinevate hoonete esimesi korruseid. Ma olen projekteerinud ja ehitanud hulga poekesi, kohvikuid (kaks kohvikut), ja isegi ühe fitnessikeskuse. Ma ei armasta seda teha. Kõige ebameeldivam on selle töö juures mõistmine, täpsemalt kindel teadmine, et seda kauplust või kohvikut, mida ma praegu teen, varsti enam ei ole. Pean silmas, et mõne aja pärast hakkab mõni minu kolleeg sellele kohale, kuhu ma praegu kohvikut ehitan, planeerima mingit juuksuritöökoda või optikasalongi. Kindlasti hakkab. Olen juba pidanud nägema, kuidas lõhuti midagi, mille olin kõigest mõne aasta eest ehitanud. Ega ma selle pärast põe, lihtsalt ebameeldiv on.

      Kuigi, kui mina ja Maks autot otsisime, polnud mul arhitektuurist sooja ega külma. Ma ei suutnud isegi meenutada, kuhu ja kuidas olin auto parkinud, mis kuradi arhitektuur.

      Mul pole Ferrarit ega Porschet. Kõik miskipärast arvavad, et arhitektid on nii- ja naasugused. On ka selliseid – need on staarid, ja enam pole selge, mis kosmoses nemad viibivad. Mina selliseid ei tunne ja olen neid samuti vaid ajakirjades näinud. Kuid need on minu arvates juba inimesed, kes midagi ei ehita, ainult näitavad sõrmega teatud suundades. Nemad võivad seda teha ja neile ei ütle keegi: „Ära näita sõrmega, see pole kena!” Mina aga mitte! Tean hästi, millised uued ehitusmaterjalid turule tulevad, kus need odavamad on. Oskan suurepäraselt ropendada, sest ehitajad armastavad seda ja teisi sõnu mõista ei soovi. Mulle näib, et oskan rääkida lihtsalt kõigiga. Ja veel näib mulle, et olen hea inimene.

      Ma olin abielus… seal, Kodulinnas. Ent Moskvasse sõitsin juba vallalisena. Oleksin peaaegu öelnud, et olin õnnetus abielus. Lihtsalt öeldakse alati, kui inimesed lahutavad, et abielu oli õnnetu. Võib-olla elasid inimesed koos palju õnnelikke aastaid, siis aga läks midagi valesti ja nad läksidki lahku. Kus siin see ebaõnn on? Ja ega ma ütlegi oma abielu kohta midagi halba. Oli palju head, läksime lahku enam-vähem normaalselt, isegi suuremeelselt… mõlemalt poolt… kuid sellest ma ei taha… ei suuda sellest praegu rääkida.

      Jumal küll, kui väljakannatamatu see on! Miks ma niimoodi armusin?!!!

      „Miks sa nii äpu oled, armusid ära või?” Maks sörkis mul truult sabas. „Kas sa üldse kuuled mind?!”

      „Mulle ei meeldi su habe!”

      „Šikk habe, kolm nädalat – ja valmis!”

      „Aja see kähku maha… Kus ta küll ometi on, raisk!?”

      Lõpuks leidsime auto üles.

      „Kas sa seda üldse pesed?” Maks avas meelega peenutsevalt ukse.

      „Kas sa ise hambaid puhastad?”

      Kohe kattis ta lapselikult suu käega.

      „Ma kardan lennata! Kardan kohutavalt! Sanja, ma tahaks nii väga kohvi, saia ja duši alla!” Maks kergitas kulme nii, nagu ainult tema seda oskab.

      Minu nimi on Saša.

      Maksim pole paks, pigem selline… prink. Ta ei lähe paksuks, vaid kosub. Tähendab, muutub aina parajamaks ja parajamaks. Kui Maks alla võtaks, ei ütleks talle keegi, et ta on suurepärases vormis, kõik küsiksid, ega ta haigeks ole jäänud. Teda on võimatu kõhnana ette kujutada. Maks on sellist inimtõugu, kes ei muutu. Kõik leiavad Maksi kooli ja isegi lasteaia grupifotodelt kohe üles. Aga see habe… oli väga labane!

      Me sõitsime juba linna, kui Maks küsis:

      „Nii et habe on halb?”

      „Lausa ebainimlik!!! Hullemat olla ei saa!”

      „Mina aga mõtlesin, et on normaalne, kui Ernestil selline habe on.”

      „Mis Ernest?! Sa meenutad rohkem Siberi… toreadoori.” Ma vaatasin veel kord hoolega Maksi habet. „Jõle… tõeline õudus!”

      „Rahune maha, ma polnud lihtsalt kolm nädalat habet ajanud, siis aga seisin peegli ees ja mõtlesin, et millegi poolest sarnanen ma mingile kaupmehele või röövlile.”

      „Parem siis juba röövel või kaupmees. Siberi kullaotsija või röövmõrtsukas, kuid seejuures armastusväärne ja salapärane. Aga sa oled nagu mingi operetitegelane, pealegi veel joodik.”

      „Ma ju ainult niisama, natuke…”

      „Kuni sa seda maha ei aja, kardan ma sinuga isegi autot tankida.”

      „Tahtsin sulle nalja teha.” Maks pööras peegli enda poole ja hakkas lõuga ette sirutades oma habet uurima. „Mul ei tasu siis habet kanda?”

      „Tee mis tahad! Aga kas sa siis ei näe sedasama, mida mina? Sa ju vaatad peeglisse! Oled sa siis rahul? See on ju lihtsalt… Vaata, su nägu on kipperi ja musketäri vahepealne. Kuid kipperi ja musketäri vahepeal on – loll! Seejuures pretensiooniga loll.”

      „Sanja, ta kasvab mul mingite tuustidena, ma tahtsin proovida… Ja kõik. Kohe sõidame kuskile ja ma ajan ta maha. Ära põe nii palju.”

      „Kasvagu pealegi tuustidena, las kasvab nii nagu kasvab. Või aja täiesti maha, et poleks enam midagi järel. Kõik need vuntsid, need põskhabemed, bakenbardid on lihtsalt õudsed.

Скачать книгу