Särk - Jevgeni Griškovets

Скачать книгу

mingile tõsisele, tundmatule elukogemusele. Valge särk on parim, mille võib valida. Muidugi ei mingit lipsu! Veel poleks paha selga tõmmata kortsunud, kuid hea ja ajakohane pintsak. Pükste osas ei oska midagi öelda. Võimalusi on piisavalt palju. Kuid jalatsid… peavad olema esmajärgulised. Klassikalised kingad, sellised inglaslikud, kantud, aga hoolitsetud, tõsi küll, ilma fanatismita. Tähendab, jalatsid peavad olema sellised, et võiks öelda: „See tähendab midagi, eks ole?!” Maksil olid kõige sellega alati probleemid.

      Ja veel: Hemingway-mängijatel ei ole ega saa olla muid nimesid kui Ernest… Ja mängu ajal ei tohi olla käepärast mingeid mobiilsidevahendeid. See rikub imago ära…

      Esimesel korral õnnestus mäng meil iseenesest, aga järk-järgult kinnistusid teatud reeglid ja kujunesid välja harjumused, täpsemalt tekkis mängu tehnika.

      Võib mängida üksi, kuid see pole eriti huvitav, vajalik on partner-pealtvaataja. Kolmekesi pole proovinud, aga arvatavasti on see võimatu. Ideaalne on mängida kahekesi. Muide, kui teil pole piisavalt vanust, ärge üritage Hemingwayd mängida.

      Niisiis, kaks Hemingwayd lähevad mängima. Mängimiseks tuleb välja valida mingi moodne kohvik või mitte eriti lärmakas klubi. Pole tähtis, kas kesklinnas või kaugemal. Isegi kui te ei sisene sinna esmakordselt, peate viibima seal justkui esimest korda. Tuleb põgusalt ringi vaadata, esitada baarmenile või ettekandjatele paar küsimust, et mis ja kus, tuleb olla pisut kohmakas, aga meeldiv ja naeratav. Mitte mingil juhul ei tohi teatud iseloomulikul ekslevalotsival pilgul lasta libiseda üle nägude ja figuuride… Selge, millisest pilgust on jutt. Ernesti silmad peavad olema kergelt mittenägevad, need peavad olema sellised, et nende vaatevälja tahaksid pääseda… kõik naised.

      Naiselikke ekslevaid ja otsivaid pilke on omakorda vaja ignoreerida. Need daamid ja näitsikud, kes on tulnud avalikult lantima või on professionaalid, ei kõlba üldse. Päris noori näitsikuid on samuti parem vältida, kuna nad ei suuda hinnata… Nad ei suuda midagi hinnata. Märgatavalt purjus naised?.. Ma ei soovitaks. Aga pole hullu, neid, keda vaja, võib leida igal ajal ja igal pool.

      Naiste arv ei ole takistuseks, naine võib olla üksi ja neid võib olla viis. See pole tähtis. Ainuke asi, nendega ei tohi kaasas olla mehi. Väga head on kahe Ernesti jaoks daamid, kes on otsustanud väikese naistekambaga pärast tööd pisut istuda ja napsitada. Ideaalsed on sõbrannad, kes on laste juurest minema pääsenud ja kelle mehed on jõukad, kuid täiesti hõivatud, umbes Ernesti vanused inimesed. Ent kõige ihaldusväärsem objekt on elegantne naine, kes istub üksi laua taga, näiteks pärast tüli mehega, või on lihtsalt mingis ebameeldivas olukorras.

      Tutvumine toimub iseenesest. Kuid tutvumiseks tuleb endale tähelepanu tõmmata. Näiteks tellida mingi väga peen jook, mida ettekandja ei tunne, ja saada äraütlemise osaliseks. Siis kutsuda keegi asutuse juhtkonnast ja mitte olla seejuures turtsakas ega sõjakas, vaid, vastupidi, armastusväärne ja osavõtlik. Pärast minna baarileti äärde ja õpetada baarmeni valmistama sedasama segu, mida te soovisite. Hea oleks seejuures baarmeni ja juhtkonna inimest kuidagi naerma ajada, ise aga kurvasilmseks jääda. Paarimees peab seejuures toimunut ainult tähelepanelikult ja naeratades jälgima.Ta peab oma paarimeest alati õrnusega vaatama, siin aga on oluline mitte üle pingutada ja kahemõttelisust vältida.

      Ja siis te tutvutegi. Pärast istute naise või naiste juurde… Mõne aja pärast tuleb juhtimine enda kätte võtta. Pean hoiatama, et Hemingway-mäng pole odav ettevõtmine. Tuleb tellida jooke… Tuleb olla teravmeelne, armastusväärne… Näiteks võivad Ernestid korraldada teineteisega sädemeid pilduva, kuid sõbraliku sõnavahetuse…

      Kuid peaasi, tuleb pidevalt vaimustuda naistest, kellega tutvusite. See vaimustus peab olema avatud ja puhas, ilma surveta ja kaldumiseta võrgutamisse. Aga selles peab olema magusust. Ehtsat magusust! Tuleb naistele otse silma vaadata ja mitte pilku kõrvale suunata, tuleb julgeid komplimente öelda, kõige vastu siirast huvi tunda… Ja seejuures mitte sehkendada, olla kergelt kurb ja justkui haavatud… Elu poolt haavatud.

      Tuleb luua turvalisuse, usaldusväärsuse ja ehtsa tõe õhkkond! Kui äkki tekib võrgutamissoov… Sellega tuleb võidelda… võitlust mitte varjates. Tähendab, kogu õhtu või osa ööst peavad mööduma nii õrnal piiril, et keegi isegi ei mõtleks telefoninumbreid vahetada. (Sellega on Maksil asi kõige halvem.) Tähendab, mida paremini kõik sujub, seda selgemaks peab saama, et me ei kohtu enam iial. Mitte iialgi! Aga õhku peab jääma rippuma õhkõrn lootusenoot. Ja selsamal hetkel, kui see õrn piir võib kaduda… tuleb hüvasti jätta! Mitte mingil juhul ei tohi ise naist või naisi koju sõidutada. Siis saaks teatavaks, kus ta elab. Ja siis muutub lootusenoot võltsiks või põhjendamatult tugevaks. (Lühidalt, Maksi eest vastutada ei saa.)

      Tuleb takso kas tellida või see kinni püüda, nemad või temake autosse istuma panna, viimast korda väga lähedalt silma vaadata… Ja jääda paigale. Kõige parem, kui sajaks öist vihma või lund. Lahkuvast autost peavad olema näha kahe Ernesti liikumatud siluetid. Tuleb liikumatult seista, järele vaadata. Kaua!!!

      Võib ka juba asutuses hüvasti jätta ja lahkuda või nukralt laua taha istuma jääda, vaadates talle (neile) järele… Oleme proovinud, aga see pole kuigi hea. Öö, lumi või vihm, või vihm ja lumi korraga on palju paremad.

      Neile, kes taksoga minema kihutasid, peab jääma mulje mingisugustest teostumata võimalustest ja mõte: „Näed siis, kuidas võib juhtuda! Näed sa, milliseid mehi… on olemas.” Nad peavad sõitma koju takso tagaistmel ja… naeratama.

      Kuid kaks Ernestit ei tohi pärast seda öelda „Jess!”, ei tohi teineteisel võidukalt kätt pigistada. Nad peavad aeglaselt ja kurvalt koju tagasi pöörduma, mõeldes: „Näed siis, milliseid naisi on olemas…”

      Mitte alati ei tule kõik nii välja. Nii pole lihtne mängida. Ent kui tuleb välja, siis uskuge – on väga meeldiv. Lihtsalt ütlemata meeldiv! Ja mitte häbi!..

      Liikusin paremasse ritta, et ringteelt lennujaama suunas pöörata. Vilksatas liiklusmärk noole ja valge lennukiga sinisel taustal. Lennujaama juhatav liiklusmärk. Süda võpatas tahtmatult rõõmust, kuid pärast rahunes niisama tahtmatult maha. „Ei, ei,” ütlesin talle, „me ei lenda kusagile…” Süda oli selle valge lennuki ja lennujaama viiva tee üle rõõmu tundnud, kuid eksis… Ma ei lennanud kuhugi… Ometi oleksin pidanud, ja pole tähtis, kuhu. Kahju, et Tema on siin, Moskvas… Muidu lendaksin kohe Tema juurde. Helistaksin ja ütleksin: „Ma lendasin just äsja Moskvast kohale. Lendasin Sinu juurde…” Kui keegi lendab kuhugi Moskvast, siis kutsub see miskipärast esile austuse ja arusaamise, et inimene ei lennanud kohale niisama. Aga kui ta lendab kuskilt Moskvasse – on see… Nojah, lendas ja lendas, siia lendab sihukesi iga päev.

      Maksi lennuk muidugi hilines. Mitte palju, kuid hilines. Loomulikult, Maks ei saanudki mitte hilineda. Läksin kohvi otsima.

      Kui palju on hommikuti lennujaamas inimesi! Hämmastav – lennukiga lendamine pole ju odav, aga nii paljud inimesed lendavad. Kui palju erinevat nodi müüakse lennujaama putkades ja poekestes. Kusjuures müüakse palju kallimalt kui tavalistes kohtades. Kuid kui müüakse, siis järelikult ka ostetakse. Ostetakse kõike.

      Jõin plasttopsist jälki lahustuvat kohvi, kuulasin kõmisevaid teadaandeid saabuvate ja lahkuvate lendude kohta ja nii edasi. Ja seejuures mõtlesin ainult ühte mõtet: „Kui väga ma teda küll armastan! Kui väga!”

      Nägin Teda esimest korda, kui oli veel suvi. Kokku sai seltskond kõige erinevamaid inimesi. See polnud piknik, vaid linnalähedase maja soolaleivapidu. Saabusid mingid majaperemehe sugulased, hulk tema sõpru, nende sõprade ja sugulaste lapsed. Kõik tundsid üksteist väga hästi, mina aga ei tundnud kedagi peale majaperemehe ja tema naise. Mina olin selle maja ehitanud. Ma olen arhitekt. Küll see kõlab uhkelt – arhitekt!!! Tegelikult… Aga arhitektuurist veidi hiljem… Ühesõnaga, mina olin selle maja ehitanud. Ma tegelen sellega.

      Maja oli suur, sammastega. Mulle maja eriti ei meeldinud, aga sugulased ja sõbrad olid vaimustuses. Kõik valgusid mööda veel väljaehitamata territooriumi ja maja laiali. Šašlõkid olid valmimas. Kavatsesin eralduda ja kaduda, sest olin oma visiitkaardid juba laiali jaganud neile peremehe sõpradele, kes tahtsid minult jalamaid tellida… täpselt sellist, ehkki natuke erinevat

Скачать книгу