LITMIR.BIZ

Скачать книгу

õnnestus läbi liiva roomata ja meieni pisut nii vajalikku lahingumoona, toitu ja vett toimetada. Veest oli suur puudus. Mõned viimased päevad ei õnnestunud mõelda millestki muust peale vee. Ja nüüd kästi meil kiiresti taganeda.

      Ma olin nördinud. Meie luurajad olid kahe päeva eest lahkunud ega olnud siiani tagasi. Neilt ei saanud võtta võimalust omade juurde tagasi tulla, ehkki lootust nende naasmisele enam peaaegu polnud. Nõudsin, et keegi jääks kas või hommikuni paigale. Ja mind koos mu rühmaga jäetigi maha. Olin rõõmus.

      Tundsin end suurepäraselt. Selles maailmas polnud naisi. Nad olid kusagil kaugel. Aga siin oli neid raske endale isegi ette kujutada. Pataljon lahkus hõredas rivis ja kadus kohe pimedusse. Jätsime kiiresti ja vaikides hüvasti. Kellelgi surusin kätt, kellegagi embasime. Ei olnud jõudu mõelda sellele, et me enam iialgi ei kohtu. Kindlasti ei kohtu! Kõik olid nii väsinud, et sellisteks mõteteks polnud jaksu. Keegi kirjutas rutakalt kirja, et see lahkujatele kaasa anda. Viimased kirjad! Aga kellele?! Ma tahtsin kirjutada ainult Temale! Aga mida ma suudan Talle kirjutada? Et ma mõtlen ainult Temast. Ja mõtlen kuni surmani välja… Ei! Ma ei tohi Talle nii kirjutada… Aga kui ma kirjutan talle midagi armsat ja naljakat, saab Ta nagunii teada, mis minuga juhtus. Ta mõistab, et ma kirjutasin Talle selle armsa ja naljaka kirja, olles juba surmale määratud. Ta hakkab nutma. Aga mina ei taha, et ta nutaks. Nii ei hakanudki ma midagi kirjutama.

      Puhus tugev tuul, tõstis liiva õhku ja kandis tühjaks jäänud laagrisse mingisugust rämpsu. Kohutav leitsak vahetus külmaga. Tuul puhus lõketelt leegi peaaegu minema. Tuli hakkas ulguma. Pikas lipumastis plagises valjusti meie lipp. Kuni me elus oleme, jääb see sinna.

      Mul oli hea olla. Olin nii väsinud, kannatasin nii suure janu käes ja seisin magamatusest nii vaevu jalul, et ma lihtsalt ei tundnud midagi peale suus kuivava keele ja raskete laugude, mis pilkusid järjest aeglasemalt ega tõusnud silmade keskpaigast kõrgemale. See kõik nüristas mõtet sellest, kui tugevasti ja väljakannatamatult ma teda armastan. Homme, õigemini juba täna, lõpeb kõik. Ma tundsin end suurepäraselt!

      Käisin läbi kõik lõkked, kontrollisin ja korrastasin neid. Siis hüppasin madalasse kaevikusse ja liikusin seda mööda kuulipildujani. Kuulipilduja oli kaetud kottide ja liivaga. Ma silitasin kuulipildujat ja patsutasin seda paar korda kergelt peopesaga. Siis võtsin taskust välja lapiku teraspudeli, raputasin seda. Selles oli veidi viskit. Laksutasin keelega suud, liigutasin huuli ja isegi puudutasin sõrmedega lõhenenud huuli. Aga jooma ei hakanud.

      Vaatasin üles. Tähti oli palju-palju. Seejärel vaatasin sinna, kuhu oli suunatud kuulipilduja. Seal, pimeduses, kaugel, oli näha vaenlase laagri lõkkeid. Kahe päeva eest oli sinna läinud Maks ega olnud veel tagasi tulnud. Olin talle lubanud, et joome viski koos ära. Maks ei unusta selliseid lubadusi. Surusin plasku tagasi. Ma jäin ju siia teda ootama. Ma ei saanud lahkuda, kuidas ma muidu edasi elan? Mis elu see on, kui ma lahkun?!

      Istusin kaeviku põhja, otse kuulipilduja kõrvale. Mõned viimased ööpäevad ma ei maganud. Unega võidelda oli juba võimatu. „Magan pisut,” mõtlesin ma. „Natuke võib magada.” Uni lõdvestas kõigepealt mu alumise lõualuu, seejärel kaelalülid, silmad hakkasid sulguma ja alumine huul vajus ripakile. Aga mõte liikus mu peas edasi. Selline selge ja rõõmus mõte: „Hea, et pole mingeid kannatusi! Ja veel on hea, et Talle ei saa helistada. Võimatu! Muidu mõtleksin praegu, kuidas Talle helistada, mida Talle rääkida, kas peab helistama või mitte?!!! Mul on hea olla! Hea!”

      Kael ja lõug lõdvestusid lõplikult ja pea hakkas rinnale vajuma…

      Mu pea kukkus rinnale ja ma ärkasin. Juuksur naeratas.

      „Käärid on väga teravad. Ettevaatlikumalt, palun.”

      „Öelge, kas paljud jäävad magama, kui nende juukseid lõikate?”

      „Peaaegu kõik,” vastas ta mulle läbi peegli silma vaadates. „Te võite magada, ainult ärge ennast liigutage. Oma kümme minutit saab veel magada.”

      Või veel! Olin nähtust pahviks löödud. Seal oli kõik nii hästi! Seal oli suurepärane! Oh jumal! Mis minuga küll lahti on?! Pean sinna tagasi pääsema.

      Kui ma vaid tunneks tagasimineku tehnoloogiat!!! Et minna sinna, kus on minu pataljoni riismed… noh, üldiselt, sinna… Ma läheksin tagasi… Nagu poleks ära käinudki.

      „Huvitav, kus te äsja olite? Te naeratasite nii mõnusasti,” ütles juuksur väga meeldiva häälega.

      „Naeratasin?”

      „Jah! Ja liigutasite huuli. Väga armsalt. Lendasite vist äsja päris kaugele?”

      „Väga kaugele. Väga!”

      „Nii külm on! Olen talvest nii väsinud. Tahaksin praegu kuhugi soojale maale.” Ta ei naeratanud, lihtsalt rääkis ja jätkas lõikamist.

      „Aga kuidas te aru saite, et ma olin soojal maal?”

      „Ma ei saanud millestki aru! Lihtsalt tahan rutem suve või soojale maale. Aga teie siis soojendasite end äsja päikese käes?” Ta jätkas lõikamist.

      „Täpselt! Soojendasin.” Noogutasin pead.

      „Pole vaja pead väristada. Käärid on väga teravad…”

      Sel hetkel nägin peeglist inimest… Nägin, kuidas minu selja taga mingi mees tänavalt juuksuritöökoja suurele aknale lähenes ja selle sisemusse kiikama hakkas. Aken oli jääs, seetõttu surus ta näo päris klaasi ligi. Ma ei jõudnud teda õieti silmitseda. Mantel seljas, mütsi pole. Ta vaatas juuksuritöökoja kiirelt üle ja eemaldus, kadus mu vaateväljalt.

      Minu meister lõpetas juuste lõikamise. Ta loputas mu pea ära, seejärel kuivatas juuksed fööniga. Kuum tuul räsis juukseid ja kõrvetas peanahka. „Nagu kõrbes,” mõtlesin. Tore, et ma juukseid lõikasin. Tore!

      Ainult et pisikesed mahalõigatud juuksekarvad olid kukkunud krae vahele. Üks vale liigutus selle kuradi peleriini lahtivõtmisel… ja kõditavad juuksekarvad sattusidki krae vahele. Tuleb sõita särki vahetama ja kael puhtaks pesta. Enne õhtut see vaevalt õnnestub. Olen kogu ülejäänud päeva sunnitud kannatama kaelal piinavat kihelust ja ärritust. Kuid see-eest käisin ma Seal! Sellise asja pärast võib kannatada.

      Lahkudes surusin selle naise kätt, kes oli minu eest peaaegu tund aega hoolitsenud ja minu kõrval päris-päris lähedal hinganud. Peaaegu tund! Olin talle siiralt tänulik! Väga!

      Väljusin juuksuritöökojast ja seisin mõne sekundi ukse ees. Nägin silmanurgast pika tumeda mantliga meest, kes kiiruga autosse istus. Vaatasin otsekohe sinna, aga ta oli juba toonitud autoklaasi taha peitu pugenud. Mulle näis, et see oli sama mees, kes aknast sisse vaatas. Korraga meenus autolaternate valgus kuklas… Mis jamps see on? Mis mõttega? Kes ma olen, et mind jälitada? Lollus!

      Auto, milles see inimene istus, sõitis ära, pööras varsti kõrvale ja kadus silmist. See oli tume ja igav suur Mercedes. Harilik Mercedes, milliseid on Moskvas palju. Ma jätsin numbri meelde.

      „On alles jamps!” mõtlesin ma. Ükskord oli mul ebameeldivusi olnud. Mind süüdistati rahavarguses. Tellijad, päris noored poisid kusagilt Uurali kandist olid kuskilt raha saanud ja otsustasid piljardiklubi asutada. Mina olin täiesti kogenematu. Nad andsid mulle suure summa ja palusid teha kõik „nagu inimestel”. Veel ütlesid nad, et ma neid väga ei tülitaks, aga kui raha otsas, annavad nad juurde.

      Raha sai üpris ruttu otsa. Neil nähtavasti ka. Nad süüdistasid mind varguses. Olid mingid venivad ja tobedad jutuajamised, nad ähvardasid, hirmutasid. Põdesin väga. Siis ma alles alustasin Moskvas töötamist ja olin rahaasjades pedantsem, veetsin ehitusel järjest ööpäevi… Ja nüüd selline lugu.

      Nad hirmutasid mind, ja mina uskusin neid. Muidugi püüdsin hirmu mitte välja näidata, ometi oli ebameeldiv. Nad korraldasid isegi minu jälitamise. Ühesõnaga, sain kasuliku õppetunni. Aga viimasel ajal mul selliseid olukordi polnud, nii et… „Jamps,” mõtlesin ma.

      6

      Kui kell oli viisteist minutit kaks läbi, ei pidanud ma vastu ja valisin Tema numbri. Lihtsalt valisin numbri ja kõik. Ettekäänet ma välja

Скачать книгу