Ervin Abel. Siin ma olen - Kirsti Vainküla

Скачать книгу

on, siis Ta on küll minusse. Jah, päris kindlasti. Sinu nooruse faktid kisuvad rohkem “Piripilli Liisu” poole.

      Aga see pidada hea olema, kui tütar isa moodi on – olevat alati õnnelik.

      Muuseas Sinu kirjad on täiesti kulunud ja viimase kui ühe sisu tean peast, nii palju on nõudmisi Sinu kirjade lugemisele.

      Oled ikka tore mul! Miks siis Sinu nina kole on? Ise oled ju nii soliidse nosbliga, hoian kogu aeg pöialt, et tütrekese nina ei meenutaks kuidagi moodi minu kõverat “toigast”. Jumal tänatud, kui kõik oleks Sinu moodi (muidugi välja arvatud see ülaltähendatu – noh, tead isegi – nutmine). Kõige rohkem peab Tal olema aga Sinu suurt ja head südant, see on aare.

      /-/ Tervis on mul praegu väga hea ja tunnen ennast väga hästi. Ja ootan, ootan, ootan!!!!!

      Millal Sa umbes välja saad? Seda välja saamise asja tuleb täpselt välja uurida, siis on kohe süda rahul ja jõudugi nagu veidi rohkem selleks ootamiseks. Tuba korraldan ikka igal hommikul ja õhtul, nii et ära selle pärast muretse, kõik on korras. Ühtki musta riista pole. Söön muudkui kisselli ja sepikut. Muud nagu kohe ei tahakski, aga selleks ajaks on mul valmis mõeldud terve toitude retsept, kui tuled. Sina puhka, mina aga keedan. Ma veel näitan Sulle oma tõelist kokakunsti. Tõsine talent ei jää ju kunagi vaka alla!

      Noh, kallim, lõpetan seekord. Kõikidelt Teile mõlemaile sületäied tervitusi. Minult aga veel rohkem. Ole tubli, varsti oleme kõik koos!

      Suudlen, suudlen ja kallistan (õrnalt, mitte nii nagu vahest).

      Õnnelik noor papa

      Ervin

      Kui Ervin Abel mõne päeva pärast oma vastsündinud tütart näeb, avastab ta tütre lõua vasakul pool vaevumärgatava sünnimärgi. Nagu Ervinil endal… Ervin paneb tütrele oma lemmiknime – Tiina.

      Jaanus Orgulas: “Jah, siis nende pisike sündiski. Olen näinud, kui rasketes tingimustes ta kasvas. Me küll eriti kokku ei puutunud, nad elasid ühiselamu teises otsas, aga seda ma mäletan küll, kuidas Ervin vahetult enne kooli jooksis ühiselamu lähedal asuvasse piimakööki, et beebile piimapudeleid tuua.”

      Ervin otsib lapsehoidjat ja leiab noorukese tütarlapse Naima. Sünnitamisest nõrk Asta ei jäta endale nurgavoodiaega, vaid jätkab kohe õpinguid. Puudumised ei tule kummalgi enam kõne alla, sest stuudiolastel on käsil neli näidendit, neist kolmes on rollid ka Ervinil. Lisaks “Barbaritele” on võetud töösse “Kaks kaptenit” ja “Figaro pulm”.

      27. mail laulab Ervin arvestusel Zereki venekeelset laulu “Vastu tuult”. Lauluõpetaja hinnang: “Bariton. Häält on, esialgu veel veidi kõri peal.”

      Koos Endla Hermanniga esitavad nad eesti keeles dueti ooperist “Vikerlased”. Õpetaja: “See on ju duett tenorile ja kõrgele sopranile! See valik pole vist õige. Pole helge!”

      Viiekuuse tütre ema Asta on samuti vormis. Ta laulab kaks laulu vene keeles ning Felix Moori hinnang kõlab: “Materjali on, tahab tööd.”

      Näitlejameisterlikkuse eksam läheb neljanda kursuse lõpus nii hästi, et Ilja Sudakovi meelest oleks kursuse baasil mõttekas luua Eestis uus draamateater. Kuna Eesti on jagatud oblastiteks, siis pakutakse teatrit Pärnusse või Rakverre. Ent kursuse unistus on suurem: nemad tahaksid luua uuesti noorsooteatri, mis 1948. aastal Tallinnas kaotati.

      Kursusega sõidab tutvuma Kaarel Ird, kes veedab kuu aega Moskvas. Lepitakse kokku, et Irdist saab Pärnu oblasti teatri peanäitejuht. Suvel hakatakse noortele otsima ametikortereid.

      Noored lapsevanemad Asta ja Ervin koos pisitütre Tiinaga 1952. aastal.

      Kas me oleme tõesti kiskjad?

      Viienda ehk viimase kursuse alguses 1952. aasta septembris toimub vahejuhtum, millest gitislased pole kunagi kõva häälega rääkinud. Ometi tõmbab just see nende unistusele kriipsu peale. Nad ei saa oma teatrit!

      Õppetöö algab 1. septembril. Rein Aren ei jõua õigel ajal kooli. Kursuse õppetöö on häiritud, sest Arenil on peaosa Shakespeare’i näidendis “Mida soovite?”.

      Kui Rein Aren kuu aega hiljem saabub, siis naerdakse välja ta põhjendus, et ta ravis Tartus haigeid kopse. Komsomolisekretär Kaljo Kiisk kutsub Eesti stuudio kokku. Peetakse erakordselt vihaseid kõnesid ning otsus on karm: Aren välja visata! Selle otsuse poolt on ka Ervin Abel. Vastu on Ita Ever, Aksel Orav, Kalju Karask, Jaanus Orgulas, Endel Simmermann ja Erich Jaansoo.

      Järgmisel päeval tuleb professor Sudakov tundi, heatujuline nagu alati. Tal on kombeks alustada tundi küsimustega “Kuidas elate? Mis uudist?”. Vastuse asemel tõuseb Vello Rummo püsti ja teatab pikema sissejuhatuseta, et Rein Aren on kursuselt välja visatud. Sudakov ei saa aru. “Kuidas? Kõige andekam, ja välja visatud?” küsib ta segaduses. Küünarnukkidega nõjatub õppejõud lauale ja vaatab üksisilmi Rummole otsa. Ta ei saa aru. Rein Aren ravis ennast, mille pärast teda kohe välja visata? Kui püüaks Arenit hoopis aidata? “Väljaviskamine oleks viimane, mõelge hästi järele,” soovitab professor. Ta annab kolm päeva, et kursus asja veel kord läbi arutaks.

      Kolme päeva pärast küsib Sudakov heatujuliselt: “Ja kuidas te otsustasite?”

      Vello Rummo vastus on sama: “Aren välja visata!”

      See on professorile niivõrd ootamatu, et ta vaikib tükk aega. Kui ta end kogub, siis ütleb ta: “Kallid lapsed, ärge tehke seda! Ma palun teid. Rein on andekas, ta on kõige andekam teie hulgas, ja teie olete talle kadedad, et teie nii andekad ei ole… Te tahate asutada noorsooteatrit, aga kuidas, kui te kõige andekama välja viskate? Nii käituvad kiskjad.”

      Kivistunud südametega otsustajad ei tee Sudakovi palvest väljagi. Usaldussild õpilaste ja õpetaja vahel murdub.

      Kuu aega hiljem, 7. novembril lõhkeb professor Sudakovil peas veresoon, tal tekib vasaku kehapoole osaline halvatus. Tema töö Eesti stuudio juhina on lõppenud. Pooleli jäävad diplomilavastuste “Figaro” ja “Kaks kaptenit” proovid. Ervinil on mõlemas rollid. Viimased õpetussõnad lausub Sudakov Ervinile oktoobris: “Selleks, et oleks komöödia, on tarvis, et kõik oleks selge. Et vaatajal poleks tarvis midagi ära arvata, et kõik oleks silmanähtav. Selleks peab aga näitlejail endil kõik äärmiselt selge olema.”

      Sudakovi ajurabandus võtab kursuselt võimaluse rajada Eestis oma teater. Just professor on seisnud nende unistuse eest.

      Et päästa, mis päästa annab, kirjutab Eesti stuudio 22leheküljelise ahastava artikli Komsomolskaja Pravdale, kus kurdetakse, kuidas nad on jäämas ilma oma kursuse baasil loodavast noorsooteatrist. Kirjast ilmneb, kuidas Eesti püüab vastutusest põigelda põhjendusega, et uue teatri jaoks pole maja, samuti ei mahuks Tallinna kaks draamateatrit ning kahe jaoks ei jaguks vaatajaid.

      Sudakovi asemele määratakse Eesti stuudio lavameisterlikkuse kateedri juhatajaks professor Jossif Rajevski.

      Mõni kuu enne kooli lõppu sureb riigijuht Stalin. Ervinil ja Olevil on kindel plaan vanamees enne matmist ära näha. Kuidas seda korraldada? Linn on nutvast inimmassist tiine. Nad otsustavad teha väikese näitemängu: panevad kaela kirjud sallid ja pähe suusamütsid, mis sarnanevad kangesti Saksa vormimütsidega. Nad hangivad metallmärgid, kinnitavad need mütsi külge, võtavad lilled näppu ja hakkavad sammuma leinapaiga poole. Et rahvasummast läbi saada, karjuvad nad kordamööda: “Rossija, Vietnam, druga, druga, Stalin, Stalin, delegaatsia, delegaatsia…”

      Rahvas vaatab: “Oo, välismaalased!”, ja laseb tudengid vahele. Noormehed näevad Stalini ära. On tõesti surnud.

      1. juulil 1953 tehakse teatavaks riigieksamite tulemused. Ervinil on kõrgeimad hinded marksismi-leninismi alustes, näitlejameisterlikkuses ja vene teatri ajaloos.

      Pärast seda, üle pika aja, kohtub kursus haige Ilja Sudakoviga, kes ütleb: “Olge väärikad ja uhked.”

      Diplomid saadakse kätte 3. juulil. Pidu ENSV esinduses Sobinovski põiktänaval algab kell 20.30 ja kestab hommikuni.

      Stuudio

Скачать книгу