LITMIR.BIZ

Скачать книгу

kinni ning hakkavad tagasi liikuma.

      Arvo Kruusement: “Küsisin Ervinilt, kas teeme sõitu ka, ohjad olid tema käes. Ervin oli kohe nõus! Hakkasime minema, ja korraga viskas meie heinakoorma lumme laiali – puujuurikas jäi ette. Ajasime ree püsti, sumasime sügavas lumes ja Ervin ütles: “Ei see põllumehe amet ole ikka midagi…” Natukese aja pärast istusime jälle heinakoorma otsa. Ma siis küsisin, kelleks ta tahab saada. Ervin vaatas päikesesse, see oli ikka väga ere, kissitas silmi ja ütles: “Ma tahaks näitlejaks!””

      1944. aasta sügisel jätkab Ervin õppetööd Rakvere keskkoolis. Kõigest mõni kuu hiljem kutsub Rakvere teatri kunstiline juht Jullo Talpsepp 15aastase koolipoisi oma jutule. Kas Ervin oleks nõus mängima Marcel Pagnoli komöödias “Eluaabits” härra Topaze’i üht õpilast? Muidugi on! Seni on Ervin saanud näidata oma annet pidudel ja kooli isetegevusringides. Kohalik ajaleht Viru Sõna kirjutab 6. veebruaril 1945: “Humoorikate riimidega lõbustas õpilane Abel teadustajana.”

      3. märtsil esietendubki “Eluaabits” Rakvere teatris. Ervin Abel on jõudnud kutselise teatri lavale.

      Teda kisub aga ikka sekelduste poole. Pärast sõda on Rakveres kaks poistekampa: ajalehe- ja jaamapoisid. Ehkki Ervin pole üks ega teine, hangib ta ühelt kambajõmmilt püstoli FN 635 ja proovib selle kohe ära, tabades kogemata koera. Asja hakkab uurima miilits, kuid isa Aleksander paneb tutvused mängu ning päästab poja naha.

      Ervin, mis sinust saab?

      1946. aasta 1. septembril astub Rakvere Eesti Keskkooli 9.a klassi uus õpilane Rein Trummar, kes valib istumiseks keskmise rea viimase pingi. Uustulnukat seiratakse altkulmu. Koos koolikella helinaga paiskub lahti klassiuks ja sisse silkab vibalik noorsand.

      “Näe, Sibul tuli, Sibul…” hõiguvad õpilased läbisegi ning Sibulaks hüütu potsatab Reinu kõrvale. “Abel,” tutvustab kiitsakas end. Rein aga ei kuule kordagi, et keegi hüüaks tema pinginaabrit õige nimega. Ikka ja ainult Sibul.

      “Haruharva juhtus, kui Ervin jõudis klassi enne kella. Ta jõudis kooli kas vahetult enne kellahelinat või selle ajal. Ta portfell oli pungil täis raamatuid ja vihikuid. Ega ta kodus seda kotti avanud… Kui ta kooli jõudis ja istuma potsatas, küsis kohe: “Näita matemaatikavihikut!” Kirjutas ruttu maha ja kui oli tehtud, siis ega ta vakka jäänud. Kogu aeg oli vaja millegagi tegeleda. Juttu ajada või torkida või näpistada!” meenutab Rein.

      Ehkki Rein on pigem tagasihoidlik, juhtub üsna tihti, et pinginaabrid satuvad koos nurka. Ajalootundi kuulavad nad enamasti püsti seistes, teine teisel pool tahvlit, nägu klassi poole.

      “Ervin oli üle kooli poiss, väga populaarne, tegi marudaid tükke. Ja kui sa oskad veel näidelda, siis sa kujunedki populaarseks,” leiab koolivend Nikolai Kristoffel.

      Vaatamata õpiraskustele astub Ervin samal aastal kommunistlikuks nooreks ning ta valitakse kooli algorganisatsiooni sekretäriks. See ametikoht annab võimaluse veel rohkem viilida. Pahatihti jõuab ta kohale kas suure hilinemisega või alles tunni lõpus. Eriti puudutab see matemaatikatunde, mida ta ei salli.

      “Kus te olite?” paugub matemaatikaõpetaja.

      “Ma ei saa rääkida…” ütleb Ervin.

      “Mis tähendab – ei saa rääkida?”

      “No ma… ei saa.”

      “Mis see tähendab?”

      “Ma pidin käima valges majas,” poetab Ervin.

      Rakveres kutsutakse nii Virumaa julgeolekukomiteed. Valge maja naljad on laialt käibel. Hiljuti on ilmunud ajalehes artikkel Felix Moorist, kes andis ebamugavale küsimusele samasuguse vastuse. Kas Ervin on seda lugu lugenud?

      Ent õpetaja pahameel kaob ja ta kohmab oma valulapsele vaikselt: “Siis oleks pidanud sellest varem rääkima!”

      Samal ajal õpib Rein järele tegema Ervini ema allkirja, mida ta oskab kirjutada tänase päevani, kas või une pealt.

      Ervin saab suureks sõbraks paralleelklassivennaga, kes on äsja kolinud Rakverre. See on tulevane helilooja Hans Hindpere. Koos hakkavad nad pidudel esitama sketše: Hans mängib klaverit ja Ervin teeb stseenikesi.

      “Ta ütles ikka: vaata, Hans, siin mängi õrnalt, aga siin, ma olen tige, põruta nii, et…” meenutab Hans Hindpere. Sõbrad teevad proove öösiti, sest siis on koolimaja vaikne. Kui Ervin hommikuti kooli ei jõua, noogutavad õpetajad üksteisele: “Ju on koolipidu tulemas!”

      Koomilise tegelasena jääb Ervin silma ka Rakvere hinnatud muusikaõpetajale Jaan Pakule, kelle soovitusel võtab Rakvere teatri näitleja ning Narva teatri kunagine alustaja August Lääne lavastada opereti “Geiša”. Tükis on hiinlase roll ning Pakk usub, et seda võiks mängida Ervin.

      Ladina keele õpetaja Kristoffel on hoopis teist meelt. “Kes selles tsirkuses kaasa teeb, saab ladina keele hindeks kahe,” hoiatab ta. See jutt paneb Ervini mõtlema. Kaaslaste naerutamises on ta jõudnud meistriklassi, õppimises aga mitte. 9. klassi tunnistusel on matemaatika hinne kaks. Kas veel üks kaks tähendaks suvetööd?

      Jaan Pakk ei soovi riskida. Jõutakse kavala kokkuleppeni, et tükk tuuakse välja suvel, pärast kooli. See innustab Ervinit, kuna ta saab kooliasjad korda ega pea järeleksamit tegema.

      “Geiša” esietendub Rakvere teatris 1947. aasta 11. juunil ning 17aastane Ervin mängib nii, et koolivend Arvo Kruusement imetleb isegi 62 aastat hiljem: “Ervin lahendas rolli lummavalt: ise kõhn ja kõrendik, kuid tegi sügavat bassihäält!”

      “Seda etendust ma nägin ja see oli tõesti suurepärane. Ervin Abel vana teemajapidajana oli väljapaistvalt hea esitus,” meenutab kooliõde Odette Kirss.

      Kohalik ajaleht kirjutab: “Mitte lõppedatahtev aplaus ja rohked lilled andsid parima tunnustuse publiku hinnangust tehtud tööle. Üksikesinejatest suutis suurepäraselt elava kuju anda Ervin Abeli hiina teemaja pidaja.”

      10. klassi alguses laulab kogu kool: “Tšong hiina, tšong hiina nagassaki.” Ervini suvine menu on kõigil meeles, kuid pahandus ei lase end kaua oodata. Ervin on hakanud suitsetama, jääb ka kohe vahele ning õppenõukogu koosolek teeb talle hoiatuse. Ta võõrdub koolist üha rohkem. Kui õpetaja on tahvli poole näoga, siis hiilivad poisid salaja klassist välja, Ervin muidugi mõista ka. “Viilija vend oli. Teda vedas ikka teatri ja viguri poole,” meenutab Arvo Kruusement.

      Ühel päeval ilmub Ervin pinginaaber Reinu juurde ja küsib, ega see tahaks osta kahasse külgkorviga mootorratast Zündapp. “Kord on ratas sinu käes, siis jälle mõnda aega minu käes…” selgitab Ervin õhinal.

      Reinule mõte meeldib – küll sellega oleks mõnus kartulikotte põllult ära tuua…

      “Mis see maksab?” uurib ta ääri-veeri.

      “Pool siga ja puud võid,” teatab Ervin.

      Toiduga on sel ajal raske, kuid Rein läheb koju ja räägib asjast ka emale. Niisugune idee ajab ema endast välja: “Kui sa pole siiamaani vitsu saanud, siis nüüd sellise jutu peale peaksid küll saama!” Rattaplaan jääb katki.

      Ervinil kuhjuvad võlgnevused, ta hoiab koolitööst kõrvale ning puudub palju. Kas kehva tervise või olematu õppeedukuse tõttu teeb Ervin kooliga ootamatult lõpparve. 28. detsembril 1947. aastal toimuv õppenõukogu koosolek vabastab Ervini edasisest koolitööst arstitõendi alusel. Kümnendat klassi 18aastaseks saanud Ervin ei lõpeta.

      Pinginaaber Rein Trummar ei mäleta, et Ervinil oleks tervisega midagi lahti olnud.

      “See oli vanematele kaunis kurb fakt. Oli pärastsõjaaegne olukord, elu oli raske, sissetulekud väiksed, igal õhtul olid elektrikatkestused, tattnina valgusel käis elu. Juttu oli õhtukoolist, aga kas ta sinna läks või ei, seda ma ei tea. Samuti ei tea ma, kas need kopsud tal ikka haiged olid,” räägib vend Hillar Abel.

      Ehkki Rakveres tegutsevad nii õhtukool kui ka töölisnoorte keskkool, läheb Ervin hoopis tööle. Esimeseks töökohaks saab kangapood. Hoogsa juuksetukaga särav poesell jääb silma ka tüdrukutele ning ema ja isa vaatavad

Скачать книгу