LITMIR.BIZ

      1949–1953. Moskva. Armastus ja äädikas

      Ehkki 19aastasel Ervinil pole keskkooli lõputunnistust, saab temast kohe teise kursuse üliõpilane. Ta on 184 sentimeetrit pikk, kannab jalatseid number 42.

      Vanaaegsel põiktänaval Sobinovski 4 asuvas teatriinstituudis õpivad teatriteadlased, lavastajad, ooperirežissöörid ja näitlejad – kokku 500 tudengit ja rohkem kui 40 keelt. Eesti stuudio üldjuht on professor Ilja Sudakov. Nii tema kui ka õpetajad Ossip Abdulov, Aleksander Anders ja Jossif Rajevski on Stanislavski õpilased.

      Kool asub ühiselamust pooletunnise trammisõidu kaugusel.

      Mootorratas ja rahajanu

      Õppeaasta algab kohustusliku täisaunaga, ilma selleta ei anta ühiselamus voodipesugi. Ühes toas elab 13 noormeest. Vaheldumisi raudsäng, öökapp, raudsäng… Toad on köetud nii palavaks, et aknad on kogu aeg lahti.

      Kehtib reegel, et sihvkakoori ei tohi maha loopida. Ervin ei mõista Vene kombeid: miks peaks keegi nii käituma? Miks ülepea peaks sööma päevalilleseemneid, kui need ei täida kõhtu?

      Vaatamata stipendiumile valmistab talle muret pidev rahapuudus. Sellest pääsemiseks mõtleb Ervin välja mitmesuguseid skeeme. Teatriteadust õppiv Hans Luik on autohuviline noormees.

      “Mul on DKW müüa, odavalt annan ära,” pakub Ervin.

      Hans kuulab suure huviga. See on Saksa auto, vineerkerega. “Millal kätte saan?” küsib ta.

      “Näärivaheajal toon ära,” lubab Ervin.

      Hans on nõus ja hakkab igakuisest stipendiumist jao kaupa maksma. Auto nimel tasub kõhu kõrvalt kokku hoida. Nääride ajal ootab ta Tartu lähedal kodus pikisilmi Ervinit ja eelkõige autot. Ei saabu kumbagi.

      Hans Luik: “Moskvas tagasi, küsisin Ervinilt, miks ta ei toonud autot. Ta vastas, et ah, läks rikki. Et kevadel toob. Kaljo Kiisk kuulis seda juttu pealt ja imestas, mis autost käib jutt. Ervinil polnud elu sees jalgratastki olnud.

      Küsisin raha tagasi. Selgus, et Ervin oli ostnud jahipüssi, käis sellega Moskva taga vareseid laskmas. Õnneks Kiisk, kes oli komsorg, tuli mulle appi. Varitsesime Ervinit stipipäeval kassa juures ja nii saime raha kätte.”

      Abeli parimaks sõbraks Moskvas saab Olev Kitsas, kes tundub olevat tehnikahuviline noormees. Ervin pakub talle müüa… mootorratast. Ja pakub kohe välja, et maksta võib ka jao kaupa. “Kevadel saad ratta kätte,” lubab Ervin. Olev hakkabki kõvasti maksma: korraga neljandiku stipendiumist! Mõne aja pärast kuuleb sõber, et Ervin müüb Hans Luigele ka autot. Kuidas tal nii palju tehnikat olla saab?

      Olev Kitsas: “Hakkasin asja uurima ja küsisin, kas see mootorratas on 350- või 125kuubikuline. Ervin vastas, et jah… Lihtsalt nii ütleski: jah. Kui ma edasi uurisin, kas on Moskva või Iž, siis ta ütles, et on Iž 350, aga see ei klapi ju – just Iž oli 125kuubikuline. Jätsin osamaksu maksmata. Mõtlesin, et lähen suvel Rakverre vaatama ja eks siis maksan edasi. Ervinil hakkas vist süda valutama. Kutsus, et lähme teeme väiksed tropid. Ühiselamu õuel oli baar. Tegime seal poti õlut. Järgmisel hommikul oli minu kord välja teha. Ülejärgmisel hommikul oli jälle Ervini kord… Nii me jõime pool aastat, kuni avastasime ühel päeval, et vaja õppima hakata, eksamid tulekul. Jätsime joomise maha. Mina läksin piima peale ja Ervin läks äädika peale.”

      Ükskord hiljem tahab Ervin Oleviga veel äri teha: pakub julgeolekuagendi kohta, et sealt saab raha. Olev ei tea tänini, kas Ervin tegi nalja või mitte. Sama jutuga läheneb Ervin ka Hans Luigele, kes samuti ei oska arvata, mis asju Ervin õigupoolest ajab. Kas ta käis tõesti Virumaa julgeolekumajas, kui hilines matemaatikatundi?

      Need naljad on ohtlikud. Kursusevend Arvo Kruusement peetakse Moskvas spiooni pähe kinni, kuna ta kannab läikivaid musti ohvitserisäärikuid. Pärast pikka seletamist lastakse ta küll vabaks, kuid saapad kästakse ära visata.

      Arvo Kruusement: “Kuidas ma sellised väärt jalavarjud ära viskan, kui sõbral jalad alatasa külmetavad? Andsin saapad Ervinile. Et mitte silma torgata, tõmbas ta püksisääred saabaste peale ja kandis säärikud kevadeks nõnda läbi, et tallad olid täitsa lahti. Ervini isa lasi need suvel nii hästi ära parandada, et sain tagasi korralike taldadega jalavarjud.”

      Käimist on palju. Üliõpilased on igapäevased külalised Suures Teatris, Kunstiteatris ja Väikeses Teatris. Õhatakse Tretjakovi galeriis, üle vaadatakse Punase väljaku pidupäevad ja isegi tribüünil seisev Stalin.

      Stuudiokaaslastega Moskvas, vasakult: Erich Jaansoo, Ervin Abel, leedulane Laimonas Noreika, Karin Sepre, Virve Aruoja, Kaljo Kiisk, Leili Bluumer.

      Matemaatikat ei olegi!

      Asi on naljast kaugel, avastab Ervin Abel, kui vaatab õppeplaani. Kõik ained peale erialatunni on vene keeles. Paraku on Ervini vene keel nii kehv, et teinekord ei saa ta täpselt arugi, mida temalt nõutakse. Ta naerab kursuseõe üle, kes tuubib kogu materjali pähe. Kui segamini läheb, siis alustab uuesti. Ervin ei näe sellisel mehaanilisel õppimisel mõtet.

      Õppeprogramm on raske. Ervinil pole õppimisharjumust ega keskkooli lõputunnistustki. See tähendab topeltkoormust, kuna siniste kaantega diplomi saavad vaid need, kes omandavad ka keskhariduse. Et teistele järele jõuda, on vaja kõvasti pingutada. Kui kursusekaaslased patseerivad mööda linna ja elavad seltsielu, istub Ervin Moskva Eesti esinduse raamatukogus, mis on lubatud stuudiolaste käsutusse. Vene keelt oskamata peab ta viima end kurssi selliste ainetega nagu marksistlik kunstiteooria, kujutava kunsti ajalugu, marksismi-leninismi põhialused ja esteetika. Lisaks kuuluvad õppekavasse lavaline liikumine, vehklemine, grimm, dekoratsioon, ballett, noodilugemine jne. Kas ja kuidas läbib Ervin kohustusliku ujumiskursuse Stalini-nimelise autotööstuse suures basseinis, on teadmata, sest ujuda ei oska ta elu lõpuni.

      Eelkõige pakuvad pinget näitlejameisterlikkuse tunnid, mida ta võtab himu ja hoolega. See on ka ainus aine, mille eksamit saab sooritada eesti keeles. Ervin Abel on öelnud: “Etüüdide periood oli kõige huvitavam. Sai neid ööd läbi mõeldud. Üks etüüd meeldis eriti, kujutasin õngitsejat. Olen ise kalamees,

Скачать книгу