LITMIR.BIZ

      Kooljaluu ja klaveripomm

      Kooliteed alustab Ervin Rakvere 3. algkoolis. Sirge tukaga poiss ei torka silma. “Ta oli väga tagasihoidlik,” meenutab klassivend Toomas Lepiksaar.

      Kui vanem vend Hillar teeb koolitükid heameelega ära, siis Ervinit peab tagant sundima. Hiilgava naljasoonega orkestrant Aleksander Abel näitab poegade koolitamisel üles karmust ja järjekindlust. Isa käsib mõlemal pojal harjutada ilukirja ning pisimagi tindipleki puhul tuleb ümber kirjutada kogu leht. Rahulikuma olemisega Hillar kuulab sõna, Ervin mitte. Ta on rahutu, kiikab aina õue poole ja eelistab õppimise asemel poistekambas ringi liduda.

      Selles peres maksab isa sõna. Ka karistamine on tema õlul. Kui vaja, annab ta rihma, põhiliselt saab koosa vanem vend. “Sina oled vanem, pead ka targem olema!” põhjendab isa, kellel on aega poistega tegeleda. Hommikul käib ta diviisis ametis, keskpäevast on juba kodus ja alustab klarneti harjutamist.

      “Hulluks võib minna!” hädaldab Meta teinekord, sest kahetoalises korteris on raske leida muusikavaba aega või kohta. Pühendunud koduperenaisena ei luba ta endale kunagi kõrgendatud hääletooni, vähemalt poiste kuuldes mitte. Meta ei talu suuri seltskondi ning eelistab kodu ja vaikust.

      Eelkõige valmistab emale meelehärmi, et Ervin on niru söömaga. “Natuke veel,” anub ta poega, kui see laua taga niheleb. Ervini söögiajad venivad mitmekümne minuti pikkuseks ja lõpevad peaaegu alati poisi pisaratega. Kui ema palvetest jääb väheks, siis jätkab isa. Tema ei luba enne lauast lahkuda, kui taldrik tühi.

      Kaheksa-aastase Ervini kätte satub Oskar Lutsu romaan “Kevade”. Esimese klassi õpilane vaimustub raamatust nii, et pöörab kogu elu Paunvereks. Piiramatu fantaasiaga poiss samastab end Tootsiga: isegi supikontide seast otsib ta kooljaluud. Kardinapuust valmistab ta ahjuroobi, lambikuplist maakera. Et värvilise jeekimimaski mõju teada saada, eputab ta ühel õhtul õues majanaabrite ees seni, kuni isa selle ära võtab. “Ma sulle teen kirjut maski!” noomib isa.

      Ervini Tootsi-ajastu jätkub hoolimata kõigest. Ta püüab kinni naabri kassi Norri ning ristib ta ajutiselt koerapoeg Pitsuks. Kahjuks ei püsi hirmunud kass põues, küünistab ja sipleb. Ervin nimetab ta suure vihaga ümber hoopis Raja Teeleks – kass on niisama isekas ja turtsakas!

      Kui Tootsi elu saab hekseldatud, näitleb Ervin läbi kogu raamatu: kord on ta Arno, siis Kuslap, siis Tõnisson. Viimase juures häirib teda söömine, sellest Ervin loobub.

      Saatuse irooniana on punapäine keelekandja Kiir ainus, keda Ervin ei salli. Kui ta läheb hoovis mõne sõbraga tülli, siis nimetab ta kaaslast pahameeles Kiireks, kelle kallal võib keelt teritada ja tootsilikku teravmeelsust tarvitada.

      “Mina ei sallinud Jorh Aadnieli silmaotsaski,” meenutab Ervin Abel hiljem. “Meil oli kodus üks punase varrega põrandahari, andsin sellele harjale Kiire osa ja tegin temaga kõik tembud läbi, isegi rohkem, kui autoril oli ette nähtud. Tollal ma muidugi Kiirt ei sallinud, kuid hiljem pidin seda punapead armastama hakkama. /–/ Kannatasin tükk aega suure pettumuse all, et Aadniel jutustuse lõpul terve nahaga pääses!”

      Spordist vaimustudes alustab Ervin poksitreeninguid. Kui ta oma pinginaabri ringis pikali lööb, hakkab aga sõbrast nii hale, et ta otsustab asja edaspidi kaugelt vaadata.

      Kui Ervin saab kümneseks, avastab isa, et poisil on absoluutne kuulmine.

      “Sellist poissi peab arendama!” Isa laseb tuua koju kergelt pruugitud tiibklaveri. Pähklikarva pill võtab enda alla enamiku elutoast. Naiskoduõpetaja peab noodid selgeks tegema mõlemale vennale, kes liiguvad pilli poole venides ja vastutahtsi. Lõputu piin!

      1941. aastal kukub nende Seminari tänava maja nurka mürsk, tabades täpselt pilli. Koivad püsti, lebab klaver lõhkisena seina ääres. Sellega lõpevad Abeli-poiste klaveriõpingud. Pere kolib Võidu tänavale kolmekordsesse kivitrepikojaga majja. Avaras korteris on vannituba ning kõik mugavused. Ootamatult haigestub 38aastane ema kollatõppe. See omakorda toob kaasa teisi tõbesid, mis nõrgestavad organismi. Napilt 40aastasena saab Meta insuldi, mis tähendab osalist halvatust elu lõpuni.

      Eesti Draamateatris säilinud elulookirjelduses on Ervin 1953. aastal oma käega kirjutanud: “Isa töötas kohvikus Moela, 1943. aastal vend läks metsa, kus varjas ennast kuni nõukogude vägede vabastamiseni. Ema on arstide poolt tunnistatud invaliidiks.”

      Kui Hillar kuuleb, mida Ervin on tema kohta kirjutanud, puhkeb ta naerma: “Püha taevas! Ma pole iialgi metsa läinud, olin ju hoopis Saksa sõjaväes. Küllap ta kirjutas seda sellepärast, et näidata: peres on kõik puhtad poisid.”

      Ervin Abel keskkooli päevil koolikaaslastega.

      Ervin Abel 1. klassi pildil Rakvere 3. algkoolis (istub esireas, vasakult teine).

      Kruusemendi Arvo ja sada muna

      1944. aasta alguses on rindejoon Narva taga ning Saksa sõjaväe haiglad hõivavad Rakveres kõik koolimajad. Ervin on lõpetanud 1943. aastal 4. algkooli ning asunud õppima Rakvere 1. gümnaasiumi. Õppimisest ei tule midagi välja. Kõik Rakvere koolid koondatakse ühte, Tartu tänava koolimajja.

      Alguses õpivad lapsed neli tundi, siis toimuvad koolitunnid üle päeva ja lõpuks jäetakse kõik koolist koju. Linnapoiss Ervinile on see eriliselt meelt mööda! Sõja ajal keedab ta külapoistega koos sõjaväelastele puskarit. Selle eest saab vastutasuks šokolaadi. Kambakesi käiakse vähke püüdmas. Vähid on rammusad, sõdurite laibad hulbivad vees.

      Pomme visatakse ka Rakverre ning Abelite pere pageb talve hakul sõja eest Laanemõisa tallu, seitse kilomeetrit Kadrina poole. Maali Embergi talu ühte otsa asuvad elama teismeline Ervin koos ema, isa ja vanaisaga, vend Hillar on juba Saksa sõjaväes.

      Mõne kilomeetri kaugusel elab tulevase filmimehe Arvo Kruusemendi pere. Arvo isa on teeninud nii tsaariarmees kui ka Saksa sõjaväes. Nad leiavad Abelite perepeaga kohe ühise keele. Lisaks on Kruusementidel raadio, mida Aleksander kuulamas käib. Kui ta end üle põllu minema sätib, siis võtab ta mõnikord Ervini kaasa.

      “Ervini isa oli nii suure koomikuandega, et poeg jäi talle kõvasti alla. Kõige rohkem meeldis Aleksandrile aasida oma kaasat Metat. Naine tuli talle alati mõne aja pärast järele, vaatas, et mees liiga kauaks ei jääks. Meta tegi küll veidi solvunud nägu, kuid Aleksander oskas pöörata iga asja naljaks. Nalju tuli tal nagu käisest, mina naersin alati, silmad märjad,” räägib Arvo Kruusement.

      Aleksander mängib Rakvere omakaitse orkestris klarnetit ja kutsub Arvo sinna pillimeheks. Ta müüb poisile saja kanamuna eest klarneti. Pill on küll pisut pruugitud ning klapid kipuvad kriuksuma. “Sa sülita natuke vahele,” õpetab Aleksander. Arvo võtab nippi kuulda. Koos käiakse Rakvere sõjaväekalmistul Saksa ohvitsere matmas. Ikka Aleksander Abel ees ja orkester järel.

      Ervin on 14 ja Arvo aasta vanem, kui Embergi Maali palub poistel heinu vedada.

Скачать книгу