LITMIR.BIZ

Скачать книгу

stuudio koosolekul püsti ja palub endale vene keele õppimiseks appi šeffi ehk õppetöö eesrindlast. Lohutavalt mõjuvad talle lääne kirjanduse lektori Aleksander Polli sõnad: “Sa räägi või hiina keelt, aga kui sa materjali valdad, siis ma mõistan.” Õnneks ei pea eksameid kohe vene keeles andma, neid saab teha tõlgi vahendusel. Nutika nihverdajana valib Ervin tõlgiks targa inimese, kes valdab teemat ja räägib nii, nagu peab. “Kõige tähtsam kunst on teha tark nägu ette,” kõlab tema moto.

      Kursusevend Erich Jaansoo meenutab: “Minul oli eksami teemaks Gogol. Vene keelt ei osanud ma sõnagi, samuti ei teadnud ma midagi Gogolist, aga mul oli tõlk. Kuna meie ühiselamu juurest läks Gogoli tänav, siis ma rääkisin sellest tänavast, et kus ja mis… Tõlk rääkis ilusti kirjanik Gogolist. Ma pidin seda nime ju mainima! Siis nad said aru, et jaa, Gogolist räägib.”

      Ent olgu tõlk nii tark kui tahes, üks poliitõppejõud raiub nagu rauda: “Stalinist paremini pole võimalik öelda.”

      Seinaleht, seinaleht, kes on laisem kogu maal…

      Stuudiolastel on seinaleht, kus üksteist avameelselt ja mõnuga kritiseeritakse. Kriitika on Nõukogudemaal edasiviiv jõud.

      Kui Ervin Abel kirjutab seinalehte pika artikli “Otsustavalt kõrvaldada tõsised puudused stuudio kollektiivi töös”, siis ei anna ta armu ka endale: “Siiamaani ei ole tõsiselt tööle hakanud rida seltsimehi nagu näiteks J. Orgulas, O. Kitsas, H. Karro, E. Abel, S. Anniko, B. Drui jt. /–/ Distsipliin stuudios lonkab kahest jalast. Seminaridel, kus tuleb esitada konspektid ja anda aru iseseisvast kodusest tööst, “haigutavad” sageli tühjusest kohad, millel loengute ajal oleme näinud istumas Kitsast, Voltrit, Abelit, Karrot jt. /–/ Näiteks võeti vastu otsus konspektide kontrolli kohta meie stuudios, kuid seni pole sellest paberlikust otsusest veel suurt midagi praktiliselt läbi viidud.”

      Teise kursuse alguses kirjutab Endla Hermann seinalehes: “Pole kadunud formaalne suhtumine õppetöösse. Kuidas muidu seletada asjaolu, et marksismi seminaris vastatakse ainult väljavalitud küsimustele ja kui neile vastata ei saa, siis vaikitakse üldse (Orgulas, Erglis, Puudist). Väga harva – peaaegu üldse mitte – võtavad sõna Hermann, Anniko, Käsi, Sepre, Kitsas, Karro, Abel, Drui, Kromanov ja Voltri.”

      Tõnis Kask avaldab seinalehes: “Oli kunagi haigus, mida nimetati “lendvaks” ja mis võttis inimese paugupealt jalust maha. Ei tea, kas sama haigus tabab enne seminari niisugusi seltsimehi nagu Ülo, Olev, Ervin, nende ridade kirjutajat ja veel mõnda teist? Pealtvaatajale tundub, et siin ei ole tegemist “lendvaga”, vaid lihtsalt distsipliinirikkumisega.”

      Teise kursuse lõpus, 1950. aasta aprillis juhtub erialatunnis õnnetus. Ervin Abel ja Endla Hermann teevad laval katkendit Tammsaare romaanist “Tõde ja õigus”. Kui Mari rollis Endla meelitab “Jussike, Jussike, Vargamäe ussike”, kukub Ervinile pähe raske dekoratsioon. Ta saab tõsiselt viga, pea on üleni verine.

      Järgneb kriis: Ervin tahab instituudi pooleli jätta.

      Vale arm ja äädikas

      Suvel saab Ervin õpihimu siiski tagasi ning kolmanda kursuse alguses jahmatab ta Olev Kitsast uskumatu looga.

      “Ma olen sihikule võetud,” annab ta Olevile teada.

      “Mis mõttes sihikule?” küsib Olev.

      Ervin köhatab. Pikantne lugu. Nimelt käinud tal suvel külas kursusevend Edvin. Kuna ruumi ei jätkunud, kupatas ema Meta poisid ühte voodisse magama. Veidi aja pärast tundis Ervin, kuidas Edvini käsi teda kabistab… Ervin löönud Edvini majast välja, aga imelik on sellisega koos ühel kursusel õppida.

      Olev Kitsas ahmib õhku. Ta kutsub stuudiolased kokku ja korraldab välkkoosoleku, kus osalevad ka äsja instituuti saabunud tudengid. Teema on ootamatu kõigile.

      Kalju Karask: “Istume seal koosolekul ja mina, maalt tulnud, ei saa millestki aru. Mis pederastia?! Mina mõtlesin, et see on nali! Uustulnukatele tehakse ju alati naljanumber. Hakkasin seda juttu kuulates laialt naerma, minu meelest naeris ka Rein. Sellest naermisest tuli suur pahandus. Heideti ette, et mis asja me naerame, teised on surmtõsised…”

      Ehkki keegi ei taha Ervinit algul uskuda, tunnistab Edvin oma soojad tunded Ervini vastu üles. Tänuks aususe eest visatakse ta üksmeelel kursuselt välja.

      Erich Jaansoo: “Edvin oli selline peen poiss, elasime temaga ühes toas. Igal hommikul Edvin ennast lõhnastas: pritsis ja pihustas. Me tegime poistega nalja, võtsime lõhnaõli välja ja kusime sisse. Ja sättisime end hommikul vaatama, mis juhtuma hakkab. Tema siis laulis ja pihustas, laulis ja pihustas, järsku jättis järele… Et mis, poisid, kurat!”

      Peale Edvini armuavalduse on Ervinil muidki hädasid. Juba kolmas kursus käes, aga temal ikka veel poolik keskharidus. 13. septembril räägib ta sellest Eesti stuudio komsomoli algorganisatsiooni koosolekul. “Minu keskkooli küsimust on vähe arutatud ja tõstatatud. Muidugi, keegi ei saa mind selleks sundida. (Vahelehüüe: “Tõsteti!”) Paar korda tõsteti. (Naer: “Kas sellest oli vähe?”)”

      Kolmandale kursusele saabunud Erich Jaansoo elab Erviniga ühes toas ja avastab, et Ervin ei suhtu õppetöösse just kõige innukamalt: “Ervin oli kuradi laisk. Ta ei käinud ju loengutel, jäi meist ühiselamusse. Küsisime, miks ta ei tule. Tema kurtis, et ah, paha olla… Seljas oli tal selline pikk hall kampsun, sellega ta magas ka. Ühel päeval juba haises. Ütlesime, et nüüd, kallis sõber, läheme sauna, peseme su puhtaks ja selle kuradi kampsuni ka. Teised läksid sauna kaasa, mina ei läinud. Hakkasin koristama, tõmbasin voodi seina äärest välja ja mis ma nägin: äädikapudelid rivis, 30protsendilised. See oli kohutav! Ja seda ta jõi. Viina asemel jõi tema äädikat! Sinna nahka ta lõpus läkski, see ju põletas ta seest ära. Aga mingi vajadus tal oli. Äkki hapuvajadus? Ju see valmistas talle mingit naudingut. Aga ta naeris ise selle üle. Viskasime need äädikapudelid minema ega lasknud poest uusi tuua. Kui tõi, siis viskasime ära. Soovitasime minna arstile.”

      Sama vaatepilt on tänini silme ees Kalju Karaskil. “Püss oli nurgas ja ilmatu hunnik tühjasid äädikapudeleid. Imestasime, et ise nii kõhn, ja äädikas ka veel!”

      Ervin Abel ja Jaanus Orgulas soovivad esitada näitlejameisterlikkuse poolaasta tööna saunastseeni Oskar Lutsu “Kevadest”. Salamisi loodavad, et ehk annab selle isegi diplomitööks arendada. Paraku ei saa Sudakov stseenist aru: “Mis see on – purjus poisid saunas?” Ervin on pettunud ning leiab, et stuudio ei tööta nii, nagu peaks. Koosolekute protokollidest nähtub, et Ervini meelest on õppegruppide töö stiihiline. Kursusekaaslased jälle heidavad Abelile ette sihipuudust ja lausa laisklemist.

      Ühel päeval märkab sõber Olev Kitsas, et Ervin, uhked säärsaapad jalas, jahipüss õlal, sätib end Moskva taha jäneseid laskma. Ja mitte üksi! Ervin on kutsunud kaasa kursuseõe Asta Loti. Seda paneb Kitsas iseäranis täpselt tähele, sest eks temagi ole kutsunud Astat välja patseerima, aga Asta pole tulnud.

      Ja nüüd järsku läheb koos Astaga tema parim sõber Ervin.

      Asta saladus

      Asta ja Ervin varitsevad metsas teki all, et jänes ei näeks ja neil ei hakkaks külm…

      Ervin armub õrnahingelisse Astasse jäägitult. Ja vastupidi. Asta on üks kursuse paremaid üliõpilasi, kes saab Stalini-nimelist stipendiumi.

      Astal on uhke taust: algkooliõpetaja kutse Õpetajate Seminarist ning kolm aastat Estonia õpperühmas. Samuti on ta läbinud marksismi-leninismi õhtuülikooli kaheaastase kursuse. Esimesed lavarollid Estonias on temast teinud Ants Lauteri suure lemmiku. Asta toonitab alati: “Kõik, mida ma oskan, oskan tänu Lauterile.”

      Miks on jätnud Asta, kellel on Lauteri toetus ja näitlejakarjäär silme ees, Estonia ja põrutanud ühtäkki Moskvasse teatriinstituuti? Ta jõuab kohale ju alles 1950. aasta veebruaris.

      Nii küsivad kõik, kes tunnevad Astat vaid põgusalt, kelle silmis on ta lihtsalt andekas algaja. Ainult lähemad inimesed teavad, et kinnise loomuga, kuid lüürilise hingega Asta põgenes Moskvasse armastuse eest.

      Asta armus ühte meestantsijasse ja kuulutas

Скачать книгу