LITMIR.BIZ

      1953–1966. Draamateater. Kiire tõus

      Kodu Tina tänaval

      Ervin ja Asta kolivad pooleteiseaastase tütre ja lapsehoidjaga Kadriorgu, Asta onu korterisse Tina tänavale eestiaegsesse korrusmajja. Samas korteris elas Asta ka enne Moskvasse sõitu, kuid vahepeal on kõrgete lagede ning parkettpõrandatega avar korter muutunud nõukogude ajale tüüpiliseks ühiskorteriks. Suuremad toad on hõivanud kaks perekonda, Astale on jäetud korteri kõige pisem tuba – 13,5ruutmeetrine põhjapoolne toakene, kuhu kunagi päike ei paista. Köök ja vannituba on kõigi naabrite kasutada, alatasa kuivavad lagede all pesutükid. WC-s ripub suur kunstikalender, mis tekitab sõnasõda lõbusate külaliste ja korterinaabrite vahel. Kunstiteotus kästakse maha võtta, Ervin ja Asta ei võta. “Kultuur algab tualetist,” põhjendab Ervin.

      Kõrvalkorteris elab sportlase Reginald Uba pere, kus sirgub tulevane spordireporter Toomas Uba. 1. jaanuaril minnakse alati Ubade juurde head uut aastat soovima. Eelkõige seetõttu, et naabritel on teler, kust uue aasta esimesel päeval näidatakse nelja mäe hüppevõistlust. Usina tugitoolisportlasena tahab Ervin seda kindlasti näha. Ehkki pilt on halb, kuulab väike Toomas Uba, kõrv vastu telerit, tulemusi. Kui täiskasvanute jutt muutub liiga valjuks, sekkub põlvpükstes poiss: “Härrased, palun vaiksemalt!”

      Ervini ja Asta tilluke kodu tõmbab ligi külalisi. Pärast õhtust etendust maandutakse alatihti just siin. Väike Tiina magab diivanil ega lase end hoogsast peovadast häirida.

      Sama tänava vastaspoolel elab teinegi näitlejapaar: Inna Taarna ja Jüri Järvet. “Peod olid stiihilised, liikus suur seltskond, keegi tuli ja keegi läks. See oli põhiliselt öine aeg, millal me vabad olime, restoranid olid ju öösel kinni,” mäletab Inna Taarna.

      Jaanus Orgulasel on meeles Asta 30. sünnipäev. Märtsikuus kõrguvad akna taga veel suured hanged. Napsised sünnipäevalised võtavad end alasti ning hüppavad esimese korruse aknast lumme. Veidi aja pärast helistab teise korruse elanik ja uurib, kas “Luikede järve” teine vaatus ka tuleb…

      Asta vend, raadio- ja teleajakirjanik Jüri Lott meenutab: “Kohtusime Erviniga esimest korda vist alles 1953. aastal. Sobisime hästi, jäime lõpuni sõpradeks. Tähistasime vastastikku sünnipäevi ja aastavahetusi. Erviniga oli alati lõbus. Tipsutasime, rääkisime anekdoote ja mõnus laul käis asja juurde. Sageli olid külalised kolleegid teatrist. Mitte kunagi ei klatšitud, ei punutud intriige. Ervin oli alati heatahtlik ja abivalmis. Teatritööst ei räägitud. Lihtsalt lõõgastumine. Mitte kunagi ei vesteldud poliitikast – see oli välistatud. Ervin oli mõnus mees, võttis elult, mis võtta andis, elas lustakalt. Oli töömees, aga oskas lõbutseda ka.”

      Lõbus võib ju olla, kuid ruumikitsikus annab tunda. Nad ei mahu enam kolmekesi pisikesse tuppa. Lisaks on lapsehoidja, kes magab kööginurgas kardina taga. Et olmemuredele tähelepanu pöörata, avaldab Ervin 5. oktoobril 1954 ajalehes Rahva Hääl oma päevikumärkmed.

      20. detsembril

      Äkitselt suri meie naabrinaine ja vaevalt olid möödas tema matused, kui majavalitseja saatis majahoidja toavõtmete järele. Huvitav, kelle eest küll majavalitseja nii hoolitseb, teades, et minu perekond koosneb neljast inimesest, aga elab toas, mille suurus on 13,5 ruutmeetrit. Tuleb anda avaldus ja paluda tuba endale.

      21. detsembril

      Avalduse kirjutasin küll valmis, aga ei julge Mererajooni täitevkomitee esimehe asetäitjale sm. Kassile ära anda. Inimesed kõnelevad, et ta käituvat külastajatega jämedalt, vaatavat nende palveid läbi bürokraatlikult. Seepärast pöördusin EKP Tallinna Mererajooni komitee sekretäri sm. Lettensi poole. Vastuvõtt oli sõbralik. Lubati avaldus täitevkomiteele edasi anda ja soovitati pöörduda sm. Kassi poole 23. detsembril, s.o koosoleku eelõhtul, kus korteriasju pidi arutama.

      22. detsembril

      Ootan ärevusega homset päeva. Majavalitseja nõudis jälle võtit. Rajoonikomitee sekretär sm. Lettens kinnitas, et ta toetab minu palvet, kuid räägitakse, et sm. Kass olevat sellest toast huvitatud. Miks nii?

      23. detsembril

      Otsustasin ära käia ELKNÜ Keskkomitees oma muredest rääkimas. Keskkomitee sekretär sm. Tolbast jättis väga sõbraliku mulje, kuulas asjaolud ära ja helistas sm. Lettensile, kes kinnitas sm. Tolbastile, et ta võtab isiklikult koosolekust osa ja toetab minu palvet. Hüvastijätul sõnas sm. Tolbast, et kui veel on tarvis mingisugust abi, astugu ma aga sisse. Tema igas sõnas tundus hoolitsust, tähelepanu ja siirust, mida ei saa ütelda sm. Kassist. See nõukogude töötaja keeldus mind täna vastu võtmast, karjus jõhkralt minu ja abikaasa peale. Koridoris toimuva kõneluse lühikestel hetkedel tegi ta ettepaneku anda laps lastesõime ja siis olevat toas ruumi küll. See tähelepanuvääriv bürokraadikuju kõlbaks hästi lavale tuua. Pärast seda vastuvõttu koridoris läksin veel kord sm. Lettensi poole. Ta ütles, et koosolek on kell 3, tema võtab sellest osa ja kinnitas veel kord, et võin loota häid tulemusi.

      Õhtul kell 5 sain teada, et koosolek toimus, aga seal tehti otsus anda toa order sm. Plotkinile, kelle perekond koosneb neljast inimesest. Ja need asuvad tuppa, mille pind on 17 ruutmeetrit. Nii hoolitseb täitevkomitee selle eest, et igal kodanikul oleks normaalne elamispind! Kõnelesin telefoni teel sm. Kassiga, kes teatas, et minu avaldust ei arutatudki, kuna ta ei saanud sellega tutvuda, “ei olnud aega”. Teatri direktsiooni, partei- ja ametiühinguorganisatsiooni kiri, mis oli saadetud minu avalduse toetuseks, lebas rahulikult sm. Lettensi taskus, tema ise aga andis ainult lubadusi ega olnudki koosolekul.