LITMIR.BIZ

      Naisevõtt ja hirm pisikese ees

      Ervin Abelil ja Garibaldi Kivisalul on pealtnäha palju ühist. Mõlemad on keskmist kasvu, peene kondiga ning kauni sirge ninaga. Pärast lähemat tutvumist Astaga võtab Ervin end käsile ja muutub silmanähtavalt: hakkab kandma parimaid kingi, kaabut, lipsu. Ta joob parimat konjakit, teeb Astale uhkeid ja lopsakaid kingitusi. Stipendium on 30 rubla, aga Ervin kingib Astale 20rublase kommikarbi. Kursusekaaslastel tekib küsimus, kuidas Ervin niimoodi priiskab, olles ise pidevalt rahahädas. Ühtäkki selgub, et rahahädas pole ainult Ervin, vaid ka kõik need, kellelt ta on laenanud. Neid on palju. Ervin ei taha tagasi maksta.

      Erich Jaansoo: “Ta laenas nii meie kui teiste rahvuste stuudiote poiste käest. Jäi võlgu. Mida ta tegi rahaga? Kõige paremaid asju. Härrasmehel kulub igale poole: ilusad riided, lipsud, kingad, jootrahad… Ervin ei sulandunud meiega, vähemalt minuga. Ta oli härra! Kui ta midagi tegi, siis oli see suure raha eest tehtud.

      Ta oli omaette elusuhtega inimene. Mõistatuslik. Eriline isiksus, nagu oli ka kunst, mida ta viljeles. Aju töötas tal huvitavalt, oma liini pidi. Ta ei olnud tavaline.”

      Koos Astaga saab Ervin tagasi innu õpinguid jätkata. Sel ajal võetakse näitlejameisterlikkuse tunnis käsile esimene näidend – Gorki “Barbarid”. Ervin mängib alalisest joomisest halliks tõmbunud värisevat vanameest, Dunka meest. Aastaid hiljem tunnistab Ervin: “See ühekülgsus, kui niisugust sõna siin tarvitada, sai oma otsad kätte stuudio päevilt, kus mind enamikus rakendati karakterosadele, peamiselt igat sorti vanamehi mängima.”

      Ervin süveneb õppetöösse, avastab, kuivõrd raske žanr on komöödia. Grotesk ja šarž saavad tema lavarelvadeks elu lõpuni.

      Asta utsitab teda tagant. Ervinil on raske, sest lõpetada tuleb ka keskkool. Rakveres on aga vanemad vaimustunud, neile meeldib, et poja elus valitseb distsipliin. Lõpuks ometi on kõik hästi. Ervini kõht on täis, sest Asta saab emalt ja vennalt toidupakke. See on aeg, mil teised kursusekaaslased võivad neli päeva järjest nälgida, kuna söögiks ei jätku raha. Paljud käivad turul toitu “maitsmas”: natuke siit ja natuke sealt, ja saabki kõht täis.

      Armastus paisub nii suureks, et Astal tekib kange kihk abielluda. Kolmandal kursusel, 1951. aasta kevadel registreerivad Ervin ja Asta kursuse esimese paarina Moskvas oma abielu. Ervin põhjendab sugulasele Ilmar Kangurile, et nii on kergem õppida ja majanduslikult lihtsam. Ainult et laps liiga ruttu ei tuleks. Ervin pihib Jaanus Orgulasele: “Peab pisikesega ettevaatlik olema…”

      Veebruaris võetakse näitlejameisterlikkuse tunnis repertuaari veel üks näidend, Simonovi “Noormees meie linnast”. Rolle jagub 19 õpilasele, kuid mitte Ervinile ega Astale. Kaks armunut ei tee sellest numbrit, vaid keskenduvad värskele abielule.

      “Küsimus minule – kas ma olen kõik teinud oma õppetöö kordaminekuks?” küsib Ervin 30. märtsi kursuse koosolekul. “Eksamisessioonil ma ei jõudnud anda eksameid, praegu olen andnud ühe eksami ja järjekorras annan teised kolm.”

      Asta on olnud seni tubli õppur, kuid ühtäkki süüdistavad kursusekaaslased teda õppimise teesklemises ja algatusvõime puudumises. Noor abielunaine püüab end õigustada: “Algatusvõimet mul ei ole, aga kohustused, mis on mulle antud, olen ma alati ära teinud.”

      Nüüd on Astale antud kohustus kogu eluks. Ta on lapseootel! Väike Abel peaks nägema ilmavalgust 1952. aasta alguses.

      Ervin saab uue innu. Ta võtab usinalt Felix Moori lavakõnetunde, kuid oskab olla nii silmapaistmatu, et Moor kirjutab Ervini nime taha märkuse: “Loti mees.”

      Asta ei luba endale ega Ervinile enam mingit looderdamist, lapseootuse tõttu ei taha ta üheski aines maha jääda. Kolmanda kursuse kevadel esitatakse näitlejameisterlikkuse eksamil katkendeid. Ervin teeb Robinsonina hiilgava rolli Ostrovski näidendis “Kaasavaratu”, mida kiidetakse isegi ajalehes Edasi. Seda loevad ka Ervini ema ja isa. Nad võivad rahulikumalt hingata – Ervin on end taas leidmas.

      Pisike sünnib

      25. detsembril 1951 on neljanda kursuse A-grupi lavakõne arvestus, kus esineb ka Asta, suur kõht ees. Ta ei tunne end kõige paremini, viimasel ajal häirivad pisted. Moor on kirjutanud oma märkmetesse: “Lott ja Kiisk. Esimene vaikne, sööb lausete lõppe, mõnikord liiga vaikne.”

      29. detsembril toimub B-rühma arvestus, kus Ervin kannab eesti keeles ette katkendi Elmar Grini romaanist “Tuul lõunast”. Kella üheksani õhtul kestvas arutelus norib Felix Moor “Loti mehega”: “See pala pole Abelile loomupärane. Miks Abel ütleb – üppas, aaras, akka? Kuhu kadus “h” sõna algul?” Moor pole rahul ning annab oma hinnangu: “Karaskile, Oravale, Abelile, Karrole ja Jaansoole oleks pidanud valima teistsuguse materjali.”

      Kui Ervin jõuab pärast tundi tujutuna ühiselamusse, leiab ta padjalt Asta kirja.

      Kallis Ervin,

      näed, juhtus nii, et sõidan haiglasse. Ei tea, ei usu, et on nii kiire sellega, aga eks näis. Siin nagu olid valud, ja nüüd jälle läksid. /–/

      Päev hiljem saab Ervin isaks – Asta sünnitab Moskvas kolmekilose tütre. Neli päeva hiljem kirjutab Ervin abikaasale sünnitusmajja kirja.

      3.1.1952

      Kallis!

      Kell on vist kui ma ei eksi ½ 3. Lõpetasime tänaseks õppimise. Tunnen, et ma ei olegi veel väga väsinud, tahan nii väga Sulle kirjutada. Isegi sel teel, Sulle kirjutades tunnen, et ma olen Sulle kuidagi lähemal, nagu seisaksin päris Sinu kõrval. Kuidagi ei taha haiglast lahkuda. Huvitav, istun seal all pakkide vastuvõtu ruumis ja tunnen, et oled minuga, tunnen, et oled mulle päris lähedal ja mul on kohutavalt hea. Kui tore see kõik on, Asta. Seda ei oska sõnadega väljendada, kuid usun, et seda pole vajagi, milleks praegu sõnad, kui Sa ise tunned kindlasti seda sama. Ma olen praegu valmis kõike tegema, et ainult kord vaadata pisikest ja silitada, kallis, Sinu pead. Ma ei tea isegi, mis minuga on, aga ausalt öeldes tundun endale praegu “kõrini” armunud poisikesena. Kuid see ei ole halb, see tuleb ju kõik heast südamest. Milles olen mina süüdi? Armastan? Armastan! Ja ongi kõik. Minu kogu olemus on praegu ühes sõnas – ootan.

      Uue aasta vastuvõtmisel olid Sa minu juures igal pool. Olin muidugi hajameelne, vait ja ainult laulus leidsin endale mingisugust rahuldust. Pühadest ei ole mul tõesti midagi huvitavat kirjeldada. Olin selleks liiga Sinuga seotud, et panna tähele ümbritsevat elu ja lõbu. Minu rõõm lämmatas kõik selle. Ja kui õnnelik ma olin, kui tulin oma väiksesse tuppa kell 12 ja suudlesin “Sind” ja laulsin väikesele padjale Une Matit! Ai, pagan, see väikene hiirekene jälle krabistab, on mulle praegu ainuke seltsimees.

      Muidu olen ikka tasase eluga. Õpin, õpin ja ootan seda tundi, millal saan endale jälle lubada üks väikene jalutuskäik Sinu juurde. Teil siin haiglas on tõesti toredad inimesed. Eriti aga see, kes eile oli pakke vastu võtmas, sihuke hallipäine ja soliidne. Küsis eile minu käest, et mis rahvusest Sa oled. Ehmatas mind päris ära, mõtlesin, et ei tea, kas oled haige või mis, et miks

Скачать книгу