ТОП просматриваемых книг сайта:
Spartacus. Rafaello Giovagnoli
Читать онлайн.Название Spartacus
Год выпуска 2013
isbn 9789949515288
Автор произведения Rafaello Giovagnoli
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
«Mis puutub minusse,» ütles üks gladiaator, päritolult samniit, «siis mina ei jõua ära oodata tundi, millal ülestõus puhkeb; mitte sellepärast, et ma väga usuksin tema õnnelikku lõppu, vaid sellepärast, et ma ei läbe oodata, millal saaks roomlastega kokku minna ja kätte maksta samniitide ja marside eest, kes pühas kodusõjas otsa said.»
«Noh, kui ma ei usuks meie õiglase ettevõtte võidusse, siis ma poleks tõesti mitte astunud Rõhutute Liitu.»
«Mina aga astusin Liitu sellepärast, et olen määratud surema ja tahan ennem langeda võitlusväljal kui tsirkuses otsa saada.»
Sel silmapilgul pillas üks gladiaatoreist oma mõõga maha. Ta kummardus, et seda üles tõsta, ja äkki hüüdis: «Keegi on aseme all!»
Talle näis, et ta oli silmanud seal kellegi jalga ja rohelise tooga äärt.
Gladiaatori hüüde juures kargasid kõik ärevuses püsti. Crixus hüüdis kohe:
«Vaata aeru! Bresovirus ja Torquatus kihutagu putukad minema, meie aga praeme kala ära.»
Käsku täites asusid kaks gladiaatorit ukse juurde muretult omavahel lobisedes; ülejäänud tõstsid silmapilkselt aseme üles ja avastasid selle all kössitõmbunud umbes kolmekümneaastase noormehe. Neljast tugevast käest haaratuna hakkas ta kohe armu paluma.
«Vaiki,» käskis teda Crixus tasase ja ähvardava häälega, «ja ära liiguta ennast, või sa sured!»
Ja kümne mõõga välkumine hoiatas spiooni, et niipea kui ta vähegi häält teeb, saadetakse ta silmapilkselt teise ilma.
«Aa!.. Sina oled see sabiini viljakaupmees, kes jätab lauale lugematu hulga sestertse?» küsis Crixus, kelle silmad muutusid vihast veripunaseks ja välkusid süngelt.
«Uskuge mind, tublid mehed, ma ei…» hakkas noormees venitama, hirmu pärast külmaks tõmbudes.
«Vait, argpüks!» katkestas teda üks gladiaatoreist ja lõi teda tugevasti jalaga.
«Eumacles,» ütles Crixus etteheitvalt, «oota… On tarvis, et ta hakkaks kõnelema ja ütleks meile, mis tõi ta siia ja kes teda saatis.»
Ja otsekohe pöördus ta arvatava viljakaupmehe poole:
«Niisiis, mitte viljaga spekuleerimiseks, vaid spioneerimiseks ja reetmiseks…»
«Vannun kõrgete jumalate nimel… mulle tegi ülesandeks…» ütles õnnetu katkeva ja väriseva häälega.
«Kes sa oled? Kes saatis su siia?..»
«Jätke mind ellu… ja ma ütlen teile kõik… kuid halastuse nimel… kaastunde pärast jätke mind ellu!»
«Seda me otsustame hiljem… esialgu aga kõnele.»
«Minu nimi on Silvius Gordenius Verres… ma olen kreeklane… endine Gaius Verrese ori… nüüd tema vabakslastu.»
«Aa! Sa tulid siis tema käsul siia?»
«Jah, tema käsul.»
«Aga mis me oleme teinud Gaius Verresele? Ja mis sunnib teda meie järele spioneerima ning meid üles andma?.. Sest kui ta tahtis teada meie salajaste kogunemiste eesmärki, siis nähtavasti kavatses ta meid hiljem senatile üles anda.»
«Ma ei tea… seda ma ei tea,» ütles Gaius Verrese vabakslastu ikka veel värisedes.
«Ära vigurda… Ära tee end lolliks… Kui Verres võis usaldada sulle niisuguse peene ja ohtliku ülesande, siis, tähendab, arvas ta, et sa suudad sellega hakkama saada. Niisiis, ütle meile kõik, mis sul teada on – salgamist me sulle andeks ei anna.»
Silvius Gordenius mõistis, et nende meestega ei saa naljatada, et surm on temast ainult mõne sammu kaugusel; nagu uppuja haarab kinni õlekõrrest, nii otsustas ta katsuda avameelsuse abil päästa oma elu.
Ja ta jutustas kõik, mis teadis.
Gaius Verres, kes oli Catilina trikliiniumis teada saanud, et oli olemas gladiaatorite liit ülestõusu organiseerimiseks Rooma vastu, ei saanud uskuma jääda, et need vaprad, surma põlgavad mehed nii kergesti oleksid loobunud ettevõttest, milles neil polnud midagi kaotada, aga oli võita kõik. Ta ei jäänud uskuma Spartacuse sõnu, kes tol õhtul Catilina trikliiniumis avaldas otsuse maha jätta igasugune ülestõusu mõte. Vastupidi, Gaius Verres oli veendunud, et vandenõu salajas tugevnes ja laienes ja et ühel ilusal päeval gladiaatorid ise, ilma patriitside abita, tõstavad ülestõusulipu.
Pärast kestvaid mõtisklusi selle üle, kuidas oleks antud juhtumil kõige parem talitada, tegi Gaius Verres, kes oli väga rahaahne ja kelle arvates kõik abinõud olid head ja lubatavad, kui ainult saaks teenida, otsuseks korraldada luure gladiaatorite järele, saada kätte kõik nende vandenõu niidid ja vandenõu senatile üles anda. Ta lootis saada selle eest tasuks suure summa raha või provintsi valitsemise, kus ta võis saada rikkaks, seaduslikult riisudes elanikke, nagu tavaliselt tegid kvestorid, preetorid ja prokonsulid: polnud juhtumit, et rõhutute kaebed oleksid kunagi erutanud müüdavat ja altkäemaksuvõtmiseks alati valmis olevat Rooma senatit.
Et oma eesmärki saavutada, tegi Verres umbes kuu aega tagasi oma truule vabakslastule ning ustavale teenrile Silvius Gordeniusele ülesandeks jälgida gladiaatoreid ja kõik nende plaanid välja uurida.
Kuu aja jooksul külastas Gordenius kannatlikult kõiki urkaid ja lõbumaju, kõrtse ja trahtereid Rooma vaesemais rajoonides, kus gladiaatorid kõige sagedamini kogunesid; alatasa gladiaatorite juttu salaja pealt kuulates kogus ta mõned süütõendid ja jõudis lõpuks järeldusele, et Spartacuse äraolekul juhtis vandenõu, kui niisugune tõesti olemas oli, Crixus. Seepärast hakkas ta jälgima Crixust, ja et gallialane sageli külastas Venus Libitina trahterit, siis käis Silvius Gordenius kuus või seitse päeva järjest seal, mõnikord isegi kaks korda päevas. Kui ta teada sai, et sel õhtul toimub grupijuhtide koosolek, millest võtab osa Crixus, mõtles ta välja kavaluse – peita end söömaaseme alla sel hetkel, kui gladiaatorite tulek Lutatia Ühesilmalise tähelepanu kõrvale juhib.
Kui Silvius Gordenius oma katkendliku ja seosetu jutu lõpetas, vaikis Crixus, kes teda tähelepanelikult vaadelnud oli, tükk aega, seejärel aga ütles pikkamisi ja väga rahulikult:
«Sa oled küll haruldane lurjus!»
«Ära arva minust rohkem, kui ma väärt olen, kõrgemeelne Crixus, ja…»
«Ei, ei, sa oled rohkem väärt, kui esimesel pilgul paista võib. Ehk sa küll lamba moodi välja näed, on sul terane mõistus ja tublisti kavalust.»
«Aga ma pole ju teile midagi halba teinud… ma täitsin oma patrooni käske… Mulle näib, et arvestades minu avameelsust ja seda, et ma pühalikult vannun kõigi Olümpose ja põrgu jumalate nimel, et ei teata mitte kellelegi, isegi mitte Verresele sõnagi sellest, mis ma teada sain, võite teie minu peale halastada ja lasta mul vabalt ära minna.»
«Ära rutta, mu hea Silvius, meie räägime sellest veel,» vastas Crixus irooniliselt.
Kutsunud enda juurde mõned gladiaatorid, ütles ta neile:
«Lähme silmapilguks välja.» Ta väljus esimesena, hüüdes neile, kes sisse jäid: «Valvake teda!.. Ja ärge tehke talle midagi halba.» Gladiaatorid väljusid trahterist.
«Kuidas talitada selle lurjusega?» küsis Crixus oma seltsimeestelt, kui põiktänavas kõik peatusid ja tema ümber asusid.
«Missugune küsimus!» vastas Bresovirus. «Tappa ta nagu hull koer.»
«Lasta tal ära minna,» ütles teine, «oleks niisama hea kui iseenda peale kaevata.»
«Jätta ta ellu ja hoida teda kuskil vangina oleks hädaohtlik,» tähendas kolmas.
«Ja kuhu võiksime ta peita?» küsis neljas.
«Niisiis, surm?» küsis