ТОП просматриваемых книг сайта:
Spartacus. Rafaello Giovagnoli
Читать онлайн.Название Spartacus
Год выпуска 2013
isbn 9789949515288
Автор произведения Rafaello Giovagnoli
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
Ööd veetis Sulla oma villas kärarikkais ja siivutuis orgiais, päike leidis ta veel lamavana söömaasemel, joobnuna ja unisena, keset miimide, narride ja komödiantide salka – need olid tema harilikud kaaslased prassinguil.
Kolm päeva pärast eelmise peatüki lõpus kirjeldatud sündmusi laskis Sulla korraldada õhtusöögi Delphi Apollo trikliiniumis. See oli ruumikaim ja suurepäraseim selle tohutu marmorpalee neljast trikliiniumist.
Ja siin, igas nurgas loitvate tõrvikute säras, keset lillede aroomi, tantsijataride iharaid naeratusi ja erutavat pool-alastiolekut, flöötide, lüürade ja tsitrite lõbusate helide juures muutus õhtusöök varsti kõige ohjeldamatumaks orgiaks.
Üheksa söömaaset olid paigutatud sellesse suurde saali ja kakskümmend viis pidulist viibisid laua ümber. Üks koht oli vaba – Sulla eemalviibiva lemmiku Metrobiuse oma.
Lumivalged söögirõivad üll, roosipärg peas, oli eksdiktaator võtnud aset keskmise laua keskmisel asemel, oma parima sõbra, näitleja Quintus Rosciuse kõrval, kes oli selle peo kuningaks. Sulla lõbusa naeru, tema sagedaste kõnede ja veel sagedasema veinijoomise järgi otsustades oleks võinud arvata, et eksdiktaator lõbutseb täiesti siiralt ja et ükski mure ei rõhu tema hinge.
Kuid tähelepanelikumal vaatlemisel võis kergesti märgata, et ta oli nelja kuu jooksul vananenud, kõhnunud ja muutunud veel hirmsamaks. Veritsevad mädapaised tema näol olid laienenud; juuksed olid juba päris valgeks läinud; kogu tema välimuses avalduv nukruse, nõrkuse ja kannatuse ilme oli alalise unetuse tagajärg, mis käis kaasas teda piinava hirmsa tõvega.
Kõigest sellest hoolimata välkus tema läbitungivais sinakashallides silmades ikka veel jõud ja energia. Tahtepingutusega püüdis ta oma talumatuid piinu teiste eest varjata. Ja ta saavutas seda, et vahel, eriti orgiate ajal, unustas nähtavasti ka ise oma haiguse.
«Noh, räägi, räägi, Pontianus,» ütles Sulla ühe Cumaest pärineva patriitsi poole pöördudes, «räägi, mis ütles Granius.»
«Aga ma ei kuulnud tema sõnu,» ütles patriits äkki kähvatades ja vastusega segi minnes.
«Mul on terav kuulmine, sa tead, Pontianus,» ütles Sulla rahulikult, kuid ähvardavalt kulme kortsutades, «ja ma kuulsin, mis sa ütlesid Aelius Lupercusele.»
«Ah ei,» vastas Pontianus segaduses, «usu mind… õnnelik ja kõikvõimas diktaator.»
«Sa laususid järgmised sõnad: «Kui Cumae praeguselt ediililt Graniuselt nõuti Sulla poolt temale määratud trahvi maksmist, keeldus ta, öeldes…» Ja siis tõstsid sa silmad minu peale, ja märgates, et ma sinu sõnu kuulsin, katkestasid oma jutu. Nüüd soovitan ma sul mulle ütelda täpselt Graniuse sõnad üksteise järel, nii nagu ta nad lausus.»
«Aga luba mul, oo Sulla, suurim roomlaste hulgast…»
«Mul pole sinu kiitusi vaja,» hüüdis Sulla, kergitades end asemel ja tugevasti rusikaga lauale lüües. «Alatu meelitaja! Kiitused kirjutasin ma oma vägitegudega ja triumfidega endale ise konsuli-annaalidesse, ja mul pole vaja, et sina neid kordaksid, lobiseja harakas! Graniuse sõnad – vaat, mis ma teada tahan, ja sa pead nad mulle ütlema, või, vannun oma kaitsja, jumaliku Apollo harfi nimel, vannun Lucius Cornelius Sulla nimel, et sa väetad oma laibaga minu juurviljaaedu.»
Mainides Apollo nime, kelle Sulla juba palju aastaid tagasi oli valinud oma eriliseks kaitsjaks, puudutas ta parema käega selle jumala väikest kuldkujukest, mille ta oli kaasa toonud Delphi templist. Ta kandis seda kujukest peaaegu alati kaelas peenelt väljatöötatud kuldketi otsas.
Kõik juuresolijad, kes Sullat hästi tundsid, kahvatasid selle vande juures ja heitsid üksteisele nõutuid pilke; muusika ja tants lakkasid ning hauavaikus asendas seni valitsenud kära ja jutukõmina.
Õnnetu Pontianus ütles kohe, hirmu pärast kogeldes:
«Granius ütles: «Nüüd ma ei tasu maksu: Sulla sureb varsti ja mind vabastatakse maksmisest.»
«Aa!..» ütles Sulla, kelle erutatud ja punane nägu muutus viha pärast kahvatuks. «Aa!.. Granius ootab kannatamatusega minu surma?.. Braavo, Granius!.. Ta on välja arvestanud, välja arvestanud…» Sulla värises, varjates viha, mis välkus tema silmis… «Ta on ettenägelik!.. Ta näeb kõik ette!..»
Ja Sulla peatus hetkeks, siis aga hüüdis sõrmi nipsutades:
«Chrysogonus!»
Ja lisas kohutava häälega:
«Vaatame järele, kas ta ehk ei eksi oma arvestustes.»
Chrysogonus, Sulla vabakslastu ning usaldusalune, astus eksdiktaatori juurde ja see andis talle tasasel häälel mingi käsu.
Chrysogonus vastas peanoogutusega ja läks siis ukse poole. Sulla hüüdis talle järele:
«Homme!»
Seejärel pöördus ta lõbusa näoga külaliste poole ja hüüdis falerni veiniga täidetud peekrit tõstes:
«Noh!.. Mis teil on? Miks te nii tummaks ja uniseks olete jäänud?.. Kõigi Olümpose jumalate nimel, teie, pelglikud lambad, arvate vist, et viibite minu peietel?»
«Vabastagu sind jumalad sellest mõttest!»
«Saatku Jupiter sulle head õnne ja kaitsku sind Apollo!»
«Pikka iga võimsale Sullale!» hüüdsid kooris paljud külalised, tõstes vahutava falerni veiniga täidetud peekreid.
«Joogem kõik Lucius Cornelius Sulla Õnneliku terviseks ja kuulsuseks!» hüüdis peekrit tõstes oma selge ja kõlava häälega Quintus Roscius.
Kõik ühinesid selle hüüdega, kõik jõid, Sulla aga, kes oli pealtnäha jälle lõbusaks muutunud, kaelustas, suudles ja tänas Rosciust ning hüüdis tsitrimängijaile ja miimidele:
«Hei, käpardid, mis te seal teete?.. Te kõlbate ainult selleks, et juua minu falerni veini… Neetud lurjused, rabagu teid kohe igavene surmauni!»
Sulla polnud veel lõpetanud oma turusõimu – ta oli oma kõnes peaaegu alati vulgaarne ja jäme –, kui muusikandid juba mängima hakkasid ja ühes miimide ning tantsijataridega alustasid koomilist ning siivutut saatürite tantsu.
Tantsu lõppedes toodi keskmisele lauale, mille taga lebasid Sulla ja Roscius, sulgedega kotkas, just nagu elus. Nokas hoidis ta loorberipärga, mille ümber oli põimitud purpurne pael, ja sellel olid kuldtähtedega kirjutatud järgmised sõnad: «Sullae Felici, Epaphrodito», mis tähendas: «Sulla Õnnelikule, Aphrodite lemmikule». Hüüdnimi «Epaphroditus» oli üks kõige meeldivamaid Sulla kõrvale.
Külaliste käteplaksutuste saatel võttis Roscius pärja kotka noka vahelt ja ulatas selle Attilia Juventinale, Sulla ilusale vabakslastud orjatarile, kes istus tema kõrval; see vabakslastu ja mõned Cumae patriitslannad, kes lebasid meeste vahel söömaasemeil, moodustasid ühe selle võõruspeo peamistest ahvatistest.
Attilia Juventina pani loorberipärja roosidest pärja peale, mis juba ehtis Sulla pead, ja lausus õrna häälega:
«Sinule, jumalate lemmikule, sinule, võitmatule imperaatorile, määras need loorberid kogu maailma imetlus.»
Sulla avas noaga kotka kõhu ning kaela ja sealt kukkus välja suur hulk mune, mis jagati pidulistele. Igaüks leidis munast praetud tikutaja, mis oli maitsestatud kollase piprakastmega.
Veidi aega hiljem serveeriti määratu suur meekook mis välimuselt kujutas imetäpselt templi ümmargust sammastikku; niipea kui kooki lõikama hakati, lendas sealt välja piduliste arvule vastav parv varblasi. Igal varblasel oli kaelas paelake ja selle külge oli kinnitatud kingitus külalise nimega, kellele see oli määratud.
Käteplaksutused ja naer võtsid vastu selle uue üllatuse, mis oli valmistatud Sulla üliosava koka poolt; täiesti suletud saalist asjatult välja lennata püüdvat lindude tagaajamine, müra, hüüded ja kära kestsid kaua. Sulla tegi mürale lõpu. Kiskudes end hetkeks lahti Juventina kallistustest, hüüdis ta:
«Hei!..