LITMIR.BIZ

Скачать книгу

nad äkkpuhanguis jõulistes kihuta taevasi pilvi.

      Ei niisiis teisiti tuuledki vooga kui lainetav vesi,

      loomult küll lauge ja leebe, ent ometi purustav-võimas,

      kui paduvihm äge on toitnud jõgede tulvavaid vooge,

      mägedelt pahinal alla keeb, kobrutab piiskade juga,

      tõugates tüvesid eest, puid endaga haarates kaasa.

      Tugevad silladki vastu siis voolule panna ei suuda,

      kui rõhub äkisti peale raevutsev suurvesi võimas,

      taltsutamatult mis tulvanud kallastest kaugele välja –

      raginal murduvad talad ja paiskuvad pikali sambad,

      armutult vetevoog eest pühib rahnud ja kõiksugu tõkked.

      Just nagu suurvesi võimas, nii tormitseb tuultegi tuhin

      otsekui ürgvägev vool, mis kaldudes sinna või tänna

      laiali pillutab eest kõik jõuliselt igasse kaarde

      või jälle tagasi pöörab ja keerleva hooga viib kaasa

      kõik, mis vaid ette tall’ puutub ta tujukal tuulispea-lennul.»

      Eutybis oli, nagu me juba ütlesime, kreeklanna, seejuures haritud kreeklanna, ja loomulikult tundis imetlust nende värsside jõulisuse ja ilu üle, seda enam, et ladina keel oli alles vaene ja peale Enniuse, Plautuse, Luciliuse ja Terentiuse polnud selles keeles kirjutavaid kuulsaid poeete.

      Seepärast väljendas ta Lucretiusele oma vaimustust siiralt tundeküllaste sõnadega, millele luuletaja tõustes ja temaga hüvasti jättes naeratusega vastas:

      «Sa tasud oma vaimustuse eest selle tahvlikesega, mille ma kaasa võtan…»

      «Kuid sa tood ta mulle ise tagasi, niipea kui oled värsid papüürusele ümber kirjutanud.»

      Kui Lucretius oli lahkunud, läks Eutybis Aspasia saatel oma magamistuppa, soovides veel kord läbi mõtelda kõik, mis ta oli teinud, ja nautida kogu kättemaksurõõmu. Kuid tema suureks hämmastuseks ei osutunud heameel, mida ta nii kirglikult oli oodanud, sedavõrd meeldivaks, nagu ta oli arvanud; talle näis isegi arusaamatu, miks ta tunneb nii nõrka rahuldust.

      Ta mõtiskles selle üle, mis ta oli teinud, ja tagajärgede üle, mis tema kiri välja kutsub; võib-olla püüab raevunud Sulla varjata oma viha kuni hilise ööni, varitseb armastajaid, tabab nad teineteise kaenlas ja tapab mõlemad.

      Ta mõtles sellele, et varsti saab ta kuulda Valeria, selle iseteadva ja kõrgi matrooni surmast ja häbist; ja mõte, et sureb see silmakirjalik ja uhke naine, kes ise paheline olles siiski vaatas temale ülalt alla, täitis tema rinda rõõmuga ja leevendas armukadeduspiinu, mida ta ikka veel tundis.

      Kuid Spartacuse suhtes valdasid Eutybist hoopis teistsugused tunded. Ta püüdis talle tema süütegu andestada ja talle näis, et õnnetu traaklane oli hoopis vähem süüdi kui Valeria.

      Lõpuks oli tema ju vaene rudiaarius: temale pidi Sulla naine, kas või isegi täiesti inetu, olema rohkem kui jumalanna; see rikutud naine arvatavasti erutas teda hellitustega, võlus ja kiusas, nii et vaesekesel polnud jõudu vastu panna… Just nii pidigi olema, sest kuidas muidu oleks mingisugune gladiaator julgenud tõsta häbematu pilgu Sulla naisele? Ja siis, võitnud kord niisuguse naise armastuse, oli vaene Spartacus loomulikult niivõrd kütkestatud temast, et ei suutnud enam mõtelda armastusele teise naise vastu. Seepärast hakkas Spartacuse surm nüüd näima Eutybisele ebaõiglasena ja ärateenimatuna.

      Ja ühelt küljelt teisele pöörates ei suutnud Eutybis uinuda, olles niivõrd erinevate ja vastukäivate tunnete võimuses. Kuid väsimusest ta nähtavasti siiski aeg-ajalt veidi suikus.

      Äkki aga hüppas ta hirmuoigega asemelt ja karjus katkeva, nutuse häälega:

      «Ei… Spartacus, mitte mina ei tapa sind!.. Tema teeb seda… Sina ei sure!»

      Eutybist, kes oli haaratud vaid ühest mõttest, oli selle lühikese uinaku kestel vapustanud mingi unenägu; arvatavasti kerkis tema kujutlusse sureva ja kaastunnet anuva Spartacuse kuju.

      Voodist üles hüpanud, tõmbas ta ümber laia valge mantli, kutsus Aspasia ja käskis otsekohe äratada Metrobiuse.

      Me ei hakka kirjeldama, missugust vaeva tal maksis, et veenda komödianti viivitamatult teele asuma, Demophylosele järele ruttama ja tegema kõik, et kiri, mille ta oli kolme tunni eest kirjutanud, Sulla kätte ei satuks.

      Metrobius oli eelmisest sõidust väsinud, ohtralt joodud veinist raskesti magama jäänud, sulgvaipadest mõnusat sooja saanud, ja läks vaja Eutybise kunsti ning võlusid, et teha teda suuteliseks kahe tunni pärast teele asuma.

      «Demophylos,» ütles neiu komödiandile, «on sinust nüüd viie tunni võrra ees, sa pead oma hobusel mitte sõitma, vaid lendama…»

      «Jah, kui ta oleks Pegasos, siis ma vahest paneksin ta lendama küll…»

      «Lõpuks on niiviisi parem ka sinule…»

      Mõni minut hiljem äratas metsikus galopis kihutava hobuse kabjaplagin mõned Quirinuse poegadest. Kuulatanud müdinat, mässisid nad end uuesti vaipadesse, nautides soojust, ja tundsid end hästi mõtte juures, et sel tunnil oli palju õnnetuid, kes viibisid väljas teel, lahtise taeva all, taludes läbitungivalt ulguva tuule raevuseid iile.

      VII peatükk

      KUIDAS SURM DEMOPHYLOSEST JA METROBIUSEST ETTE JÕUDIS

      See, kes sõitis Roomast välja Capena värava kaudu ja pöördus Capuas Appiuse teelt Cumae poole, võis näha vaadet, mis hämmastas oma iluga. Tema pilgule avanesid õitsvate oliivi- ja apelsinisaludega, viinapuuaedade ja viinamarjaväljadega kaetud kingud, viljarikkad kollendavad nurmed ja õrnrohelised aasad, kus sõid suured lamba-ja härjakarjad. Nende lõhnavate vainute taga aga kulges rannik, millel nagu nõiduse väel kerkisid väikeste vahemaadega üksteisest eraldatult Liternum, Misenum, Cumae, Baiae, Puteoli, Napoli, Herculaneum ja Pompeji, suurepärased templid ja villad, imeväärsed termid, veetlevad salud, rohkearvulised külad ja järved. Ja edasi – vaikne helesinine meri mõnulemas kallaste vahel, mis näisid teda armunult sülelevat. Ning lõpuks, eemal, meres, terve pärg veetlevaid saarekesi, kaetud termidega, paleedega ja lopsaka taimestikuga – Ischia, Prochyta, Nesis ja Capreae. Kogu seda imeilusat panoraami valgustas särav päike ja hellitasid pehme sooja tuule puhangud.

      Ja pole imeks panna, et see võluv vaatepilt kutsus tol ajal välja väite, nagu ootaks just siin oma paadiga Charon, kes vedas surnuid siit maailmast Elüüsiumi väljadele.

      Cumae, rikas rahvarohke linn, mis asetses osalt äkilisel, järsul mäel, osalt selle laugel nõlval ja mereäärsel tasandikul, oli üks kõige külastatavamaid kohti. Suplushooajal võis siin kohata rohkesti rooma patriitse. Kel oli rannas oma villa, need veetsid meeleldi siin osa sügist ja kevadet.

      Seepärast leidusid Cumaes kõik mugavused, mida võisid endale tol ajal lubada rikkad ja ülikud Roomas endas. Cumaes oli niihästi portikusi kui basiilikaid, nii foorumeid kui tsirkusi ja suurejooneline amfiteater (mille varemed on säilinud täninigi); mäe otsas akropolis aga seisis jumal Apollole pühendatud uhke tempel, üks kõige kaunimaid ja toredamaid Itaalias.

      Cumae läheduses ilusal kingul, millelt avanes vaade rannikule ja lahele, asetses Lucius Cornelius Sulla majesteetlik, uhke villa.

      Kõik, mis auahne, originaalne ja fantaasiarikas mõistus, nagu oli Sullal, võis välja mõtelda, oli koondatud sellesse villasse. Ta ulatus otse mereni, kus Sulla oli lasknud ehitada erilise basseini kodustatud kalade jaoks, kellede eest agarasti hoolitseti.

      Maja ennast oleks võinud pidada toredaks isegi Roomas.

      Temas oli üleni marmorist ehitatud saun viiekümne ruumiga kuumade, soojade ja külmade kümbluste jaoks. Villa juures oli kasvumaju lillede ja lindudega ning taraga ümbritsetud salusid. Neis elutses põtru, metskitsi, rebaseid ja iga laadi metslinde.

      Sellesse võluvasse kohta oligi kaks kuud enne kirjeldatavaid sündmusi eemaldunud Rooma hirmus ja kõikvõimas diktaator, soovides

Скачать книгу