ТОП просматриваемых книг сайта:
Spartacus. Rafaello Giovagnoli
Читать онлайн.Название Spartacus
Год выпуска 2013
isbn 9789949515288
Автор произведения Rafaello Giovagnoli
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
See prassinguisse uppunud tütarlaps, kes sai vabaduse tänu vana kõlvatu patriitsi armastusele, andus lühikese ajaga täielikult häbielule ja omandas mõju, võimu ning rikkuse. Peale haruldase ilu oli loodus helde käega kinkinud sellele naisele avara mõistuse, mida ta hoolega teritas igasuguste intriigide ja salakavalate riugaste väljamõtlemisega. Kui kõik pahe saladused olid talle juba tuttavaks saanud, kui ta oli küllastunud naudinguist ja kogenud kõiki kirgi, hakkas kõlvatu elu temas jälkust tekitama. Just sel ajal nägi ta esmakordselt Spartacust; herkulesliku jõu ühendus haruldase iluga äratas tema südames meela kapriisi, mis koosnes tujust ja ägedast ihast; ta ei kahelnud, et suudab seda kergesti rahuldada.
Aga kui ta, meelitanud Spartacuse kavalusega oma majja, nägi, et kõik tema pahelise hinge sisendatavad võrgutusviisid on asjatud, kui ta mõistis, et rudiaarius ei alistu mingeile peibutustele, lühidalt, kui ta veendus, et tema ees on ainuke mees maailmas, kes põlgas ära tema armastuse, siis muutus kurtisaani jõhker kapriis vähehaaval talle endale märkamatult tõeliseks kireks, mille tegi hirmsaks selle naise pahelisus.
Varsti läks Spartacus, kes oli saanud Sulla gladiaatorite õpetajaks, Cumaesse, mille lähedal oli diktaatori veetlev villa. Siia asus Sulla elama ühes oma pere ja õukonnaga.
Oma tundmuses ja enesearmastuses nii sügavasti solvatud Eutybis aimas instinktiivselt, et ainult teine armastus, ainult teise naise kuju takistas Spartacust tema sülelusse viskumast. Igati püüdis ta unustada rudiaariust ja heita mälestus temast oma peast, kuid asjata! Inimese süda on nõnda loodud – ja see on olnud alati nii! –, et ta soovib nimelt seda, mida ta kätte ei saa, ja mida tugevamad on tema soovide täitumist segavad takistused, seda tugevamini ja visamalt püüab ta oma soovide rahuldamiseni jõuda. Sellepärast sattuski seni nii muretu ja õnnelik Eutybis kõige kurvemasse seisukorda, millesse üldse võib sattuda inimolend, kes on sunnitud elama vastumeelseks muutunud rikkuse ja kõigi väliste õnnetunnuste keskel.
Ja lugejad nägid, missuguse rõõmuga haaras Eutybis kinni võimalusest kätte maksta ühekorraga niihästi mehele, keda ta samaaegselt vihkas ning armastas, kui ka õnnelikule võistlejale.
Samal ajal kui Eutybis oma toas andis voli pahelise hinge tundepurskeile, Metrobius aga kihutas hea ratsu seljas Cumaesse, toimusid Venus Libitina trahteris mitte vähem tähtsad sündmused.
Seitsmeteistkümnendal päeval enne aprilli kalende (16. märtsil) 676. aastal kogunesid gladiaatorid videvikus Lutatia Ühesilmalise juurde sööma siisikesi ja praetud sealiha ning jooma veliterni ja tuskulumi veini.
Laua otsas istus selle pidusöögi korraldajana Crixus, gallialasest gladiaator. Tänu oma jõule ja mehisusele oli ta õigusega omandanud autoriteedi seltsimeeste keskel ja võitnud Spartacuse usalduse ning lugupidamise.
Laud, mille ümber gladiaatorid istusid, oli kaetud trahteri teises toas. Seepärast tundsid gladiaatorid end siin vabalt ja mugavalt ning võisid kartmatult kõnelda oma asjust, seda enam, et esimeses toas oli vähe külastajaid. Ja needki mõned, kes sattusid siia sel tunnil, jõid kiiruga peekritäie tuskulumi veini ja läksid oma teed.
Võtnud laua taga istet ühes oma seltsimeestega, pani Crixus tähele, et toa ühes nurgas oli väike koristamata laud, mille taga oli nähtavasti hiljuti keegi istunud.
«Noh, ütle õige, Lutatia Cybele, jumalate ema,» lausus Crixus laua ümber askeldava perenaise poole pöördudes, «ütle mulle, Lutatia, kes sõi selle väikese laua taga?»
Lutatia pöördus ja hüüdis imestunult:
«Kuhu ta siis kadus? Vaat kus vigur!..»
Ja hetke pärast lisas:
«Ah!.. aidaku mind Juno Lucina!..»
«Sinu kassi poegimisel…» pomises üks gladiaatoreist.
«Ta riisus mu paljaks, ei tasunud arvet.»
Ja nende sõnadega jooksis Lutatia lauakese juurde, sellal kui Crixus uuesti küsis:
«Kes on siis see tundmatu, keda sa varjad «tema» nime taga?»
«Ah!» ütles Ühesilmaline kergendatult ohates. «Ma laimasin teda… Ma teadsin, et ta on aus inimene. Ta on jätnud lauale kaheksa sestertsi arve tasumiseks… See on isegi rohkem, kui tal maksta oli, temale tuleb neli ja pool assi tagasi anda.»
«Määndagu sind paised, kas sa ütled lõpuks!..»
«Vaeseke,» jätkas Lutatia lauda koristades, «ta on unustanud tahvlikese oma märkmetega ja oma krihvli.»
«Neelaku Proserpina veel täna sinu keele, magusa äädika sees keedetult, sa vana megäär! Kas sa ütled meile viimaks salapärase külalise nime!» karjus Crixus, keda Lutatia lobisemine ärritas.
«Milleks on teil vaja tema nime… Nurujad, te olete uudishimulikumad vanadest naistest,» vastas Lutatia vihastudes. «Siin selle laua juures sõi õhtust sabiini viljakaupmees, kes on tulnud Rooma oma asju ajama; juba mitu päeva tuleb ta siia just sel tunnil.»
«Noh, näita õige siia,» ütles Crixus, võttes Lutatialt väikese vahaga kaetud puutahvlikese ja lauale jäetud luukepikese. Ja ta hakkas lugema seda, mis kaupmees oli üles kirjutanud.
Siia olid tõepoolest märgitud mitmesugused viljapartiid ühes vastavate hindadega ja viljaomanike nimedega, kes olid nähtavasti saanud kaupmehelt käsiraha, sest nimede kõrval olid mitmesugused arvud.
«Aga ma ei mõista,» jätkas Lutatia Ühesilmaline, «millal ta just ära läks… Ma oleksin võinud vanduda, et sel silmapilgul, kui teie sisse astusite, oli ta alles siin. Aa… ma mõistan! Arvatavasti kutsus ta mind, kui ma olin ametis siisikeste valmistamisega teie jaoks, ja et ta väga ruttas, siis läkski minema… jättes ausa inimesena raha lauale.»
Ja saanud tagasi kepikese ning tahvlikese märkmetega, läks Lutatia minema, ise rääkides:
«Homme… kui ta tuleb… ja ta tuleb kindlasti, annan ma talle tagasi kõik, mis talle kuulub.»
Gladiaatorid sõid peaaegu täielikus vaikuses ja alles mõne aja pärast küsis üks neist:
«Niisiis, päikese kohta pole mingeid teateid?»
«Ta on kogu aeg pilvede taga,» vastas Crixus.
«See on siiski imelik,» tähendas üks.
«Ja arusaamatu,» sosistas teine.
«Aga sipelgad» küsis kolmas Crixuse poole pöördudes.
«Nende arv suureneb ja nad on agarasti oma töö kallal, oodates suve kättejõudmist.»
«Oo, peaks suvi rutem tulema, nii et päike oma kiirte täies jõus särades rõõmustaks töökaid sipelgaid ja kõrvetaks tiivad salakavalail herilastel.»
«Aga ütle mulle, Crixus, kui palju tähti on juba näha?»
«Kaks tuhat kakssada kuuskümmend eilseks päevaks.»
«Aga kas ilmub veel uusi?»
«Neid ilmub seni, kui kiirgav taevalaotus lööb särama maa kohal üleni kaetuna müriaadidest tähtedest.»
«Vaata aeru,» ütles üks gladiaatoreist, silmates etiooplannast orjatari, kes veini sisse kandis.
Kui orjatar oli läinud, ütles gallialasest gladiaator vigases ladina keeles:
«Lõpuks oleme siin üksi ja võime kõnelda vabalt, tarvitsemata end vaevata salakeelega, mida mina, kes ma alles hiljuti teiega ühinesin, pole veel tarvilikult selgeks õppinud; niisiis, ma küsin ilma igasuguste viguriteta, kas suureneb poolehoidjate arv? Millal me suudame lõpuks üles tõusta, tõsiselt võitlusse astuda ja näidata oma kõrkidele isandatele, et me oleme niisama vaprad kui nemad ja isegi vapramad neist?..»
«Sa ruttad liiga, Bresovirus,» vastas Crixus naeratades, «sa ruttad liiga ja oled liiga äge. Liidu poolehoidjate arv kasvab päevast päeva, püha ürituse kaitsjate arv suureneb iga tunniga, iga silmapilguga…