ТОП просматриваемых книг сайта:
Spartacus. Rafaello Giovagnoli
Читать онлайн.Название Spartacus
Год выпуска 2013
isbn 9789949515288
Автор произведения Rafaello Giovagnoli
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
Valeria, kes ei mõistnud Spartacuse vaikimist, astus mõne hetke pärast sammu tema poole ja küsis temalt veel suurema õrnusega:
«Ütle mulle… mis sa tegid?»
Ilma pead tõstmata langes rudiaarius Valeria jalge ette ja sosistas:
«Anna andeks!.. Anna andeks!.. Käsi oma vardjal mind vitstega peksta!.. Lase lüüa mind risti Sessoori väljal!.. Ma olen seda ära teeninud…»
«Tõuse üles!.. Mis sul on?» ütles Valeria Spartacuse käest kinni haarates ja teda tõusma ergutades.
«Aga ma vannun sulle, et ma jumaldasin sind, nagu jumaldatakse Venust, nagu jumaldatakse Junot…»
«Aa…» hüüdis matroon rahuldusega. «Sa tulid selleks, et mind näha…»
«Anna mulle andeks… Anna mulle andeks… Ma tulin sind hardalt imetlema.»
«Tõuse üles, Spartacus, õilis hing,» ütles Valeria ärevusest väriseval häälel ja tugevasti Spartacuse kätt pigistades.
«Ei, ei, siin, siin, sinu jalge ees… on minu koht, jumalik Valeria…»
Nende sõnadega haaras ta tema tuunika serva ja hakkas seda kirglikus tundehoos suudlema.
«Tõuse, tõuse, see koht pole sinu jaoks,» sosistas Valeria üleni värisedes.
Kattes Valeria käsi kuumade suudlustega, tõusis Spartacus üles, vaatas matrooni armunud silmadega ja kordas nagu sonides, kähedal ning poollämbunud häälel:
«Oo jumalik… jumalik… jumalik Valeria!..»
VI peatükk
ÄHVARDUSED, INTRIIGID JA OHUD
«Ütle mulle viimaks,» sõnas Eutybis, lamaskledes pehmete purpurpatjade virnal oma maja eksedras, «kas sa tead midagi või mitte? On sul käes võti selle segaduse selgitamiseks?..»
Tema kaasvestlejaks oli umbes viiekümneaastane mees habemeta, naiseliku näoga, mida üleni katsid puudri- ja mingikorrast halvasti varjatud kortsud. Riietuse järgi võis temas kergesti ära tunda näitleja.
«Kas sa soovid, et ma ütleksin sulle, mis ma sinust arvan, Metrobius? Ma olen sind alati väga madalalt hinnanud, nüüd aga ei pea ma sind üldse inimeseks.»
«Oo, vannun oma kaitsja Momuse maski nimel!» vastas näitleja ragiseva häälega. «Kui sina, Eutybis, poleks kaunim Dianast ja võluvam Cypriast, siis – annan sulle Metrobiuse, Cornelius Sulla südamesõbra ausõna – ma vihastuksin. Kui mitte sina poleks see, kes minuga niiviisi kõneleb, siis Hercules Võitja nimel, ma läheksin lihtsalt minema, olles soovinud sulle head teed Styxi kallastele!»
«Aga mis oled sa siiski ära teinud? Mis oled sa nende plaanide kohta välja uurinud?»
«Noh… ma ütlen sulle… Ma sain teada palju – Ja mitte midagi…»
«Mida tähendavad sinu sõnad?»
«Ole kannatlik, ma seletan sulle kõik. Ma loodan, et sul ei tule mõttessegi kahelda selles, et mina, vana miimilisi osi mängiv näitleja, kes kolmekümne aasta kestel esineb rahvaetendustel naiste rollides, valitsen inimeste võlumise kunsti, eriti kui need inimesed on barbarid ja harimatud orjad või veel harimatumad gladiaatorid ja kui mul oma eesmärgi saavutamiseks on kasutada nii kindlalt mõjuv abinõu nagu kuld…»
«Just nimelt sellepärast, et ma ei kahtle sinu osavuses, andsin ma sulle selle ülesande, kuid…»
«Aga… aga saa aru, kauneim Eutybis, et kui minu osavus pidi avalduma gladiaatorite vandenõu avastamises, siis tuleb sul proovida seda millegi muu kallal, sest gladiaatorite vandenõu ei saa avastada, kui nemad midagi ei kavatse.»
«On see võimalik?»
«See on tõsi, selles pole kahtlust, kauneim neiu.»
«Ometi oli gladiaatoreil kaks kuud tagasi vandenõu, neil oli organiseeritud salajane liit, neil oli oma parool, kokkulepitud tervitusmärgid ja oma hümnid ja nad kavatsesid nähtavasti ülestõusu, midagi Sitsiilia orjade mässu taolist.»
«Ja sina uskusid tõsiselt gladiaatorite ülestõusu võimalikkusse?»
«Miks mitte?.. Kas nemad ei oska võidelda ega surra?»
«Amfiteatreis…»
«Aga just sellepärast, et nad oskavad võidelda ja surra rahva lõbustamiseks, võivad nad võidelda ja surra ka vabaduse kättevõitmiseks.»
«Eh!.. Ja kui neil oligi loodud vandenõu, siis võin sulle igal juhul kinnitada, et nüüd neil seda enam pole.»
«Ah!..» ütles kaunis kreeklanna kergelt ohates ja mõttesse jäädes. «Ma ei tea selle põhjusi… ja isegi kardan neid teada saada.»
«Seda parem!.. Mina ei tea neid ega ole mul ka mingit himu neid teada saada.»
«Gladiaatorid olid omavahel kokku leppinud ja oleksid välja astunud, kui rooma patriitsid, kehtivate seaduste ja senati vaenlased, oleksid nende juhtimise eneste peale võtnud.»
«Aga kuna need rooma patriitsid, nii alatud kui nad ongi, ei osutunud niivõrd madalaiks, et asuda gladiaatorite etteotsa…»
«Oli siiski niisugune silmapilk… Küllalt, meil pole enam mõtet sellega tegelda. Ütle mulle, Metrobius…»
«Enne rahulda minu uudishimu,» ütles näitleja. «Kust said sa andmeid gladiaatorite vandenõu kohta?»
«Ühelt kreeklaselt… minu kaasmaalaselt, samuti gladiaatorilt…»
«Sina, Eutybis, oled maa peal vägevam kui Jupiter taevas. Ühe jalaga seisad sa oligarhide Olümposel, teisega pööbli räpases soos…»
«Ah, ma teen kõik, mis võimalik, et saavutada…»
«Et saavutada mida?..»
«Et saavutada võimu!» hüüdis Eutybis väriseva häälega, hüpates jalule vihast moonutatud näoga, kurjakuulutavas tules leekivate silmadega ja nii ägeda vihkamise, julguse ja talitsematu tahtega, mida kuidagi ei võinud oodata sellelt elegantselt ja graatsiliselt tütarlapselt. «Jah, et saavutada võimu, saada rikkaks, vägevaks, et mind kadestataks… ja,» lisas ta juurde pool valjusti, kuid veel suurema jõuga, «et saada võimalust kätte maksta.»
Ehkki Metrobius oli laval harjunud igasuguse teesklusega, vaatas ta hämmastunult Eutybise moonutatud nägu, neiu aga oli saanud tagasi enesevalitsemise ja hüüdis järsku heledasti naerma pahvatades:
«Eks ole tõsi, ma deklameerisin Medea rolli kui mitte nii nagu Galeria Emboliaria, siis igatahes päris kenasti. Sa oled kivistunud, vaene Metrobius, ja ehkki sa oled vana, vilunud komödiant, jääd sa alatiseks naiste ja poiste osade mängijaks.»
Ja ikka veel naeris Eutybis südamest, kutsudes taas välja Metrobiuse hämmastuse.
«Et saavutada mida?» algas kurtisaan pärast lühikest pausi uuesti. «Et saavutada mida, vana ja rumal kalkun?»
Küsides lõi ta talle nipsu nina pihta ja jätkas lakkamatult naerdes:
«Et saada niisama rikkaks nagu Nicopolia, Sulla armuke, nagu vana kurtisaan Flora. Et saada rikkaks, väga rikkaks – saad aru, vana tolvan? –, selleks et ma võiksin nautida elu kõiki rõõme, kõiki lõbusid, sest pärast elu pole enam midagi, nagu õpetab jumalik Epikuros. Kas said aru, miks ma lasen käiku kogu kunsti ja kõik võluvahendid, mis loodus on mulle kinkinud? Nimelt selleks, et ühe jalaga seista Olümposel, teisega soos ja…»
«Kuid poris võib end määrida…»
«Aga pärast võib end puhtaks pesta. On’s Roomas vähe saunu ja dušše? Kas selles minu majas pole vanni? Kuid mõtelge, oo kõrged jumalad, kes julgeb pidada moraalijutlust?.. Inimene, kes on veetnud kogu elu kõige räpasemate jäleduste, kõige alatumate nurjatuste keerises?..»
«Noh, jätame selle minu portree maalimise nii elavate värvidega: on oht, et sa teed ta väga sarnaseks ja sunnid inimesi põgenema nii räpase