ТОП просматриваемых книг сайта:
Spartacus. Rafaello Giovagnoli
Читать онлайн.Название Spartacus
Год выпуска 2013
isbn 9789949515288
Автор произведения Rafaello Giovagnoli
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
«Niisugune kõrkus sobib diktaator Lucius Cornelius Sulla Õnnelikule,» lisas Gaius Antonius.
Catilina, kes nägi ette, milleni selle kõneluse võivad viia külaliste pilked, tõusis kohalt ja ütles nii:
«Teile, suursugused rooma patriitsid, kellelt ebasoodus saatus on võtnud selle, milleks teil teie hingede ülluse poolest on täielik õigus – vabaduse, võimu ja rikkuse; teile, vooruslikud ja mehised, teile, kelle ülivapraid hingi ma tunnen; teile, minu ustavad ja ausad sõbrad, esitlen ma seda vahvaimat rudiaariust Spartacust, kes oma keha jõult ja oma hinge vastupidavuselt oleks täiesti väärt olnud sündima mitte traaklasena, vaid rooma kodanikuna ja patriitsina. Meie leegionides võideldes tõendas ta oma vahvust, teenides ära aupärja ja dekaani auastme…»
«Mis ei takistanud teda deserteerimast meie sõjaväest esimesel temale soodsal juhusel,» katkestas Lucius Bestia.
«Noh, ja mis siis!» vastas Catilina kiiresti ja ikka enam innustudes. «Kas panete temale süüks, et ta jättis maha meid, kes me võitlesime tema kodumaa vastu, jättis maha selleks, et kaitsta oma isamaad, omakseid, oma kodukollet? Kes teist, kui te oleksite sattunud vangi Mithridatese kätte ja arvatud tema sõjaväkke, poleks Rooma kotka esimesel ilmumisel pidanud oma kohuseks maha jätta barbari vihatud lipud ja tagasi minna oma kaaskodanike lippude alla?»
Nende sõnade järel kostis nõusoleku- ja heakskiidupominat ja kuulajate soodsat meeleolu kasutades jätkas Catilina:
«Nüüd nägime kõik, mina, teie ja kogu Rooma, kuidas see ülitugev mees, võideldes tsirkuses vahvasti, pani toime vägitegusid, mis on väärt mitte gladiaatorit, vaid andekat väejuhti. Ja see oma seisundist ning oma õnnetust saatusest kõrgemal seisev mees võttis juba mitme aasta eest mõttesse ühe raske, ohtliku, ent õilsa ürituse: ta moodustas salajase vandenõu gladiaatorite keskel. Ta sidus nad pühaliku vandetõotusega ja kavatseb kindlaksmääratud päeval alustada nendega ülestõusu neile piinu ja surma toova türannia vastu ja viia nad vabadena tagasi igaühe oma kodumaale.»
Catilina vaikis veidi aega ja jätkas pärast lühikest pausi:
«Kas mitte sedasama ei kavatse juba ammu teie ja mina? Mida nõuavad gladiaatorid peale vabaduse? Mida nõuame meie? Mille vastu tahame meie üles tõusta, kui mitte sellesama oligarhia vastu? Sest sellest ajast peale, kui vabariik oligarhide meelevalla alla sattus, maksavad kuningad, tetrarhid ja rahvad andamit neile ja ainult neile, sellal kui teised vaprad kodanikud – suursugused ja lihtsad – muutuvad ühiskonna põhjakihiks, õnnetuiks, rõhutuiks, väärituiks ja põlatuiks.»
Noorte patriitside hulgas kuuldus nurinat ja nende silmis lõi välkuma viha, vaen ja kättemaksuiha.
Catilina jätkas:
«Meie kodudes valitseb vaesus, väljaspool kodusid aga võlad; olevik on kurb, tulevik veel halvem. Milleks virelda niiviisi? Kas pole meil aeg ärgata?..»
«Ärgakem siis!» ütles kähiseval häälel tukkuv Curio, kes oli kuulnud Catilina viimaseid sõnu, kuid polnud sugugi taibanud nende mõtet, ja hakkas hõõruma oma silmi.
Kui väga vandenõulased olidki kaasa kistud Sergiuse kõnest, ei suutnud ükski neist naeru pidada Curio rumala vembu puhul.
«Koristagu sind Minos ja mõistku sinu üle kohut sinu teenete järgi, neetud hernehirmutis täis rappa ja veini!» kisendas Catilina, käsi rusikasse pigistades ja lihtsameelset joomarit needes.
«Ole vait ja maga, va koletis!» karjus Bestia ning tõukas Curiot nii, et see asemel täies pikkuses siruli vajus.
Catilina jõi aeglaselt mõne lonksu falerni veini ja jätkas pärast lühikest vaikimist:
«Ja nüüd siis, lugupeetud kodanikud, kutsusin ma teid siia kokku selleks, et ühiselt arutada, kas meil on kasulik tõmmata oma ettevõttesse kaasa Spartacust ja tema gladiaatoreid. Kui meie üksinda alustame ülestõusu oligarhide ja senati vastu, kes hoiavad enda käes kõrgemat võimu, riigikassat ja ähvardavaid leegione, siis ei saavuta me muidugi midagi ja meil tuleb niikuinii otsida abi nendelt, keda õigusega võib pidada kohaseks selle ettevõtte jaoks. Kõigest ilmaolijate sõda nende vastu, kellel on kõik, orjade sõda isandate vastu, rõhutute sõda rõhujate vastu peab olema ka meie asjaks. Ja miks ei peaks me tõmbama sellesse ettevõttesse kaasa ka gladiaatoreid, miks ei peaks me võtma neid oma juhtimise alla ja sisse viima Rooma leegionidesse? Ma ei suuda seda kuidagi mõista. Veenge mind vastupidises, ja me lükkame oma plaani edasi paremate aegadeni.»
Segane nurin kostis pärast Catilina sõnu, mis kõige järgi otsustades kohalviibijate enamikule ei meeldinud. Spartacus, kes oli majaperemehe kõne kestel teraselt jälginud koosolijate meeleolu, hakkas rääkima rahuliku häälega, ehkki tema nägu oli muutunud kahvatuks:
«Et talitada sinu meele järgi, Catilina – sest sa oled inimene, kellest ma väga lugu pean –, otsustasin ma siia tulla, ehkki ei lootnud, et sinu sõnad võiksid veenda neid suursuguseid patriitse. Luba siis mulle ja lubagu mulle sinu kõrgeaulised sõbrad kõnelda otsekoheselt ja avada teie ees oma hinge. Teid, kõrge päritoluga vabu kodanikke, hoiab riigiasjade juhtimisest eemale ja jätab teid ilma rikkusest oligarhide kast, kes on vaenulik rahvale, julgeile ja edumeelseile meestele ning kelle võim enam kui saja aasta kestel tõukab Roomat tülide ja mässude keerisesse. Seepärast seisab teie jaoks ülestõusu eesmärk selles, et praegune senat kõrvale heita ja asendada maksvad seadused teistega, mis oleksid õiglasemad rahvale ja ühtlaselt jagaksid rikkusi ja õigusi, selles, et asendada senaatorid teie ringkonda kuuluvate inimestega. Kuid teile nagu praegustelegi valitsejatele jääksid teisel pool Alpe ja üle mere asuvad rahvad endiselt barbareiks ja teie tahaksite, et nad kõik oleksid Rooma riigi ikke all ja maksaksid teile andamit, tahaksite, et teie majad oleksid täis orje ja et amfiteatreis nagu praegugi korraldataks veriste gladiaatorivõitluste vaatemänge; see oleks teile puhkuseks raskeist riiklikest muredest, mis teil kui võitjail tuleks homme enda peale võtta. Midagi muud ei või teie soovida ja lühidalt öeldes seisab teie jaoks küsimus selles, et ise praeguste valitsejate kohale asuda.
Meile, õnnetuile gladiaatoreile, aga seisab asi hoopis muus. Kõigist põlatud, ilma vabaduse ja isamaata, mõistetud võitlema ja tapma üksteist teiste lõbustamiseks, me otsime vabadust, kuid täielikku ja täiuslikku, me tahame tagasi võita oma isamaa ja oma kodud, ja selletõttu ei pea me üles tõusma mitte ainult praeguste valitsejate, vaid ka nende vastu, kes tulevad nende asemele, olgu nende nimed siis Sulla või Catilina, Cethegus või Pompeius, Lentulus või Crassus.
Teisest küljest, kas meie, gladiaatorid, võime loota võidule, kui me oleme jäetud iseenda hoolde, oleme üksi üles tõusnud Rooma hirmsa ja võitmatu võimu vastu? Ei, võit on võimatu ja võimatuks muutub ka ettevõte ise. Seni kui ma lootsin, et sina, Catilina, ja sinu sõbrad võivad ausalt hakata meie juhtideks, seni kui ma võisin oletada, et konsuli auastmes inimesed ja patriitsid asuvad gladiaatorite leegionide etteotsa ja annavad sõjaväele oma väärikuse ja nime, elustasin ma paljude oma õnnetuskaaslaste lootusi omaenda lootuste kirega; aga nüüd, kus ma näen, et teie kasvatusest tulenevad eelarvamused iial ei luba teil meie juhtideks olla, olen ma jõudnud kindlale otsusele, et võimatu on meie ettevõte, millest ma unistasin, mida hellitasin oma sügavaimas hingepõhjas ja millest ma end nüüd ääretu kahetsustundega lõplikult lahti ütlen nagu kujutletamatust meeletusest.
Kas võiks teisiti nimetada meie ülestõusu, isegi kui me saaksime kaasa tõmmata viis või kümme tuhat inimest? Missugune autoriteet oleks näiteks minul või teistel minu klassist, missugune tähtsus, missugune prestiiž? Viieteistkümne päevaga löödaks meie kaks leegioni puruks, nagu juhtus kakskümmend aastat tagasi nende tuhandete gladiaatoritega, keda üks Minuciuse- või Veciuse-nimeline vapper rooma ratsanik kogus kokku Capua all.»
Raske on edasi anda muljet, mille jättis Spartacuse kõne, kes oli ju külaliste arvates barbar ja seejuures põlatuim. Ühed panid imeks tema kõneosavust, teised tema mõtete üllust, kolmandad tema poliitiliste ideede sügavust, üldiselt aga olid kõik üpris rahuldatud, sest et ta Rooma nime kõikvõimsuse vastu nii suurt lugupidamist oli väljendanud. Ja roomlaste rahuldatud enesearmastus, mida endine ori oli nii osavasti kõditanud, avaldus