ТОП просматриваемых книг сайта:
Spartacus. Rafaello Giovagnoli
Читать онлайн.Название Spartacus
Год выпуска 2013
isbn 9789949515288
Автор произведения Rafaello Giovagnoli
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
Seinte ääres seisid kolm pronksist sööginõude kappi; nad olid üleni ilustatud väga peenelt ja originaalselt väljatöötatud vanikute ning lehtedega ja nende sees asetses mitmesuguse kujuga ning mitmesuguses suuruses hõbeanumaid. Kaksteist pronksstaatuat, mis kujutasid toredasti kaelakeedega ja kalliskividega ehitud etiooplasi, hoidsid ülal hõbedasi küünlajalgu küünlatulede sära muutis saali veelgi valgemaks.
Pea käe najal ja küünarnukk purpurpadjale toetatud, lebasid laisalt söömaasemeil Catilina, Curio, Lucius Bestia, äge noormees, kes hiljem sai rahvatribuuniks, ja Gaius Antonius, apaatne ning võlgadest koormatud noor patriits, kes oli Catilina kaaslaseks 691. aasta vandenõus, seejärel aga Cicero kaaslaseks konsuliametis. Tänu viimase energiale hävitas Gaius Antonius samal aastal oma endise kaaslase Catilina. Siin oli ka Lucius Calpurnius Piso Caesonius, kombelõtv patriits, kes samuti oli kõrvuni võlgadesse uppunud. Ta ei suutnud päästa Catilinat 691. aastal, see-eest valiti saatuse poolt tema eest kättemaksjaks 696. aastal, millal ta konsuliks saades suutis saavutada Cicero pagendamise.
Piso kõrval lebas umbes kahekümneaastane naiselikult ilus noormees mingitud näoga, lõhnastatud ja kähardatud juustega, närtsinud põskedega ja alati ärajoodud, kähiseva häälega. See noormees oli Aulus Gabinius Nipos, Catilina lähim sõber, kes samuti sai hiljem, 696. aastal, konsuliks ja ühes Pisoga aitas toimekalt kaasa Cicero pagendamisele.
Gabiniusele oli antud aukoht ja ta lebas keskmise aseme sellel äärel, mis asetses paremat kätt söögiruumi sissekäigust; tema oli järelikult selle peo kuningas.
Tema kõrval, teisel asemel, lebas noor, teistest mitte vähem kombelõtv ja pillaja patriits; see oli Cornelius Lentulus Sura, julge ja füüsiliselt tugev mees; 691. aastal, just selle päeva eelõhtul, millal puhkes Catilina ülestõus, milles tema pidi etendama tähtsat osa, suri ta vanglas, kägistatuna Cicero käsul. Tema kõrval oli Gaius Cornelius Cethegus, trotslik ja julge noormees. Viimasena lebas sel asemel Gaius Verres, auahne, julm ja üpris ahne mees.
Kõik kutsutud kandsid peenimast lumivalgest villasest riidest söögirõivaid ja luuderohust, loorberist ning roosidest pärgi. Suurepärane õhtusöök, millega Catilina oma sõpru võõrustas, oli lõpule jõudmas, üheksa patriitsi keskel valitsev lõbusus, nende žestid, naljad, siivutud sõnad, peekrite kõlin ja elav vestlus, mis saali täitsid, andsid selget tunnistust Catilina koka, aga veel enam tema veinisegajate headest omadustest.
«Vala mulle veel falerni veini!» hüüdis joomisest juba kähiseval häälel senaator Curio, sirutades kätt hõbepeekriga temale lähima veinivalaja poole. «Vala mulle falerni veini, ma tahan ülistada Catilina toredust, ja mingu ihnur Crassus kogu oma rikkusega lõhki.»
«Crassus!.. Crassus!.. See on minu luupainaja, temale on suunatud kõik minu mõtted, kõik minu unenäod!..» ütles ohates Gaius Verres.
«Kas tema loendamatud rikkused ei lase sind magada, vaene Verres?» küsis Aulus Gabinius naabrile pilkavat ning uurivat pilku heites ja oma valge käega osavasti kohendades kähardatud ning lõhnastatud juukseid.
«Kas tõesti ei saabu päev, kus kõik on võrdsed?» hüüdis Verres ohkega.
«Ma ei mõista tõepoolest,» ütles Gaius Antonius, «millele mõtlesid need lollpead Gracchused ja see idioot Drusus siis, kui nad otsustasid linna üles kihutada, et jagada põllud plebeide vahel. Nad ei mõtelnud ju sugugi vaestele patriitsidele!.. Kes, kes on vaesem meist, kes me oleme sunnitud nägema, kuidas pankurite täitmatu ahnus neelab sissetulekuid meie mõisatest? Meile laenatud rahalt protsentide saamise ettekäändel panevad nad aresti meie sissetulekuile veel enne, kui võlgade maksmise tähtpäevad kätte jõuavad.»
«Kes on vaesem meist, kes me oleme ebainimlike isade ihnsuse läbi ja kõikvõimsate seaduste survel sunnitud veetma oma nooruse parimad aastad vaesuses, tundes teostamatute soovide piina?..» lisas juurde Lucius Bestia, paljastades hambaid ja kramplikult pigistades äsja tema poolt tühjendatud peekrit.
«Kes on vaesem meist, kes me oleme vaid pilkeks sündinud patriitsidena ja ainuüksi oma seisuse tõttu leiame lihtrahvalt lugupidamist?» tähendas sügava kurbusega Lentulus Sura.
«Kaltsakad toogades, vaat kes me oleme!..»
«Tsensuseta purpurikandjad!»
«Rõhutud ja kerjused, kellel pole kohta rikka Rooma vabariigi peol!»
«Surm liigkasuvõtjaile ja pankureile!»
«Põrgusse kõik kaheteistkümne tahvli seadused!»
«Ja preetori edikt!..»
«Erebusesse isavõim!»
«Löögu Jupiter Müristaja kõikvõimas välk senatisse ja muutku ta tuhaks!»
«Aga las Jupiter teatab mulle seda ette, nii et ma võiksin sel päeval puududa!» pomises täiesti purju jäänud Curio.
Naerupahvak järgnes sellele joomari targale märkusele ja tegi lõpu needustele ning sõimule.
Sel hetkel lähenes söögiruumi astunud ori majaperemehele ja sosistas talle mõne sõna kõrva.
«Aa, põrgu jumalate nimel!..» hüüdis Catilina valju häälega ja rõõmsal ilmel.
«Viimaks ometi! Juhatage ta kohe koos tema kaasatoodud varjuga sisse.»
Ori kummardas ja tahtis juba minema hakata, aga Catilina hoidis teda tagasi ja lisas: «Osutage neile täielikku aupaklikkust. Peske neil jalgu, hõõruge neid võietega ja andke neile söögirõivad ning pärjad.»
Ori kummardas uuesti ja väljus.
Seejärel hüüdis Catilina trikliiniumiteenrile:
«Epaphorus, puhasta kohe laud pidusöögi jäänustest ja aseta kaks pinki auaseme vastu kahe sõbra jaoks, keda ma ootan; tee see tuba tühjaks miimidest, muusikantidest ja orjadest ning sea vahepeal kõrvaltoas kõik korda lõbusa, mõnusa ja pika peo jaoks.»
Sel ajal kui söögituba kraamiti, jõid külalised vaikides viiekümneaastast falerni veini, mis vahutas hõbepeekreis, ja ootasid kannatamatuse ning varjamatu uudishimuga saabunute ilmumist. Need astusid varsti sisse orja saatel, riietatud valgeisse söögitoogadesse, peas roosipärjad.
Need olid Spartacus ja Crixus.
«Kaitsku jumalad seda maja ja tema üllaid külalisi!» ütles Spartacus tuppa astudes.
«Tervitus kõigile!» lisas juurde Crixus.
«Au ja kuulsus sinule, ülivapper Spartacus, ja sinu sõbrale!» vastas Catilina, kes oli tõusnud ning rudiaariusele ja gladiaatorile vastu astunud. Ta võttis Spartacusel käest kinni ja juhatas ta asemele, millel oli varem ise lebanud. Pannud Crixuse istuma ühele nüüdsama auastme vastu paigutatud pinkidest, võttis Catilina istet teisel pingil tema kõrval.
«Niisiis, Spartacus, sa ei soovinud veeta seda õhtut minu lauas ühes suursuguste ja vaprate noormeestega?» – ja seejuures osutas ta külalistele.
«Ei soovinud? Ma ei saanud, Catilina, ja ma teatasin sulle sellest ette, kui ainult sinu ostiaarius korralikult täitis temale minu poolt antud ülesande.»
«Jah, mulle teatati sellest, et sa ei saa tulla minu juurde õhtusöögile…»
«Ja sa ei teadnud põhjust, mida ma ei võinud avaldada, sest ei olnud kindel ostiaariuse tagasihoidlikkuses. Mul oli tarvis minna ühte trahterisse, mida külastavad gladiaatorid, ja kohata seal inimesi, kellel on suur mõju neile õnnetuile.»
«Niisiis,» küsis äkki pisut pilkaval toonil Lucius Bestia, «niisiis, meie, gladiaatorid, mõtleme oma vabanemisele, arutleme oma õiguste üle ja valmistume kaitsma neid õigusi, mõõk käes?»
Spartacus punastas, lõi rusikaga lauale, tõusis ägedalt püsti ning hüüdis:
«Jah, muidugi, kõigi Jupiteri välkude nimel, kui aga…»
Äkki katkestas ta oma kõne,