ТОП просматриваемых книг сайта:
Spartacus. Rafaello Giovagnoli
Читать онлайн.Название Spartacus
Год выпуска 2013
isbn 9789949515288
Автор произведения Rafaello Giovagnoli
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
«Mine siis ja ära edaspidi mu silma alla satu!»
Jätnud Actianuse kohmetuna ja hämmeldununa maha, läksid mõlemad gladiaatorid üle foorumi Palatinuse suunas, Catuluse portikuse poole, kus Catilina oli määranud kokkusaamise Spartacusele.
Catuluse maja oli Roomas üks kõige toredamaid ja kaunimaid. Maja ees asetsev suurepärane portikus oli kaunistatud kimbritelt võetud sõjasaagiga ja pronkshärjaga, mille ees need Rooma vaenlased vandetõotust andsid. See oli roomlannade kohtumispaik, kus nad tavaliselt jalutasid ja võimlemisharjutusi tegid; seepärast tulid siia kokku ka elegantse noorsoo esindajad, patriitsid ja ratsanikud, et vaadelda ja imetleda Quirinuse kauneid tütreid.
Kui mõlemad gladiaatorid Catuluse portikuse juurde jõudsid, seisis selle ümber müürina inimesi, vahtides naisi, keda sel päeval oli kogunenud siia rohkem kui tavaliselt, sest väljas sadas lumelörtsi.
Tõepoolest, imeilusat ja veetlevat vaatepilti pakkusid sätendavalt valged kaunijoonelised käed ja olümposlikud õlad keset kulla, pärlite, kalliskivide, jaspise ja rubiinide sära ning keset peenimast villasest ning kergeist riideist peplumite, pallade, stoolade ja tuunikate lõputut värvide mitmekesisust.
Siin hiilgas iluga Aurelia Orestilla, Catilina armuke, ja ehkki noor, siiski majesteetlikult ilus Sempronia, kellele oli määratud saada hiljem oma kõrgete hingeomaduste ja haruldase mõistuse tõttu Kuulsa hüüdnimi ja seejärel surra, võideldes nagu vapraim sõdur Catilina kõrval lahingus Pistoria all. Siin olid ka Caesari ema Aurelia, Sulla naine Valeria, Vesta neitsi Licinia ja sadu teisi matroone ning neiusid, kes kuulusid Rooma kõige väljapaistvamaisse perekondadesse.
Suurepärases ja üliavaras portikuses kiikusid mõned neist patriitsineidudest kiikedel; teised lõbustasid end läheduses pallimänguga – see oli mõlemast soost, igasuguse vanuse ja seisundiga roomlaste hulgas levinuim ja armastatuim mäng.
Spartacus ja Crixus peatusid veidi tagapool patriitside ja ratsanike salka, nagu oli kohane nende seisundis inimestele, ja hakkasid silmadega otsima Ludus Sergius Catilinat. Nad nägid teda seismas ühe samba kõrval koos Quintus Curioga, kelle läbi hiljem avastati Catilina vandenõu, ja noore Lucius Calpumlus Bestiaga, kes oli rahvatribuuniks selle vandenõu aastal.
Püüdes mitte tõugata siia kogunenud suursuguseid inimesi, lähenesid mõlemad gladiaatorid vähehaaval hirmsale patriitsile, kes sarkastiliselt naeratades kõneles sel hetkel oma sõpradele:
«Ma tahaksin kuidagi tuttavaks saada Vesta neitsi Liciniaga, kellele see paks Marcus Crassus jagab nii õrnu hellitusi, ja jutustada talle Crassuse armastusest Eutybise vastu.»
«Jah, jah,» ütles Lucius Bestia, «ja ütle talle, et Marcus Crassus kinkis Eutybisele kakssada tuhat sestertsi.»
«Marcus Crassus annab naisele kakssada tuhat sestertsi!..» hüüdis Catilina. «See on ju veel imelikum kui ime Ariminumis, kus, nagu jutustatakse, olevat kukk hakanud kõnelema inimkeeli.»
«See on imelik vahest ehk ainult sellepärast, et ta on muinasjutuliselt ihne,» tähendas Quintus Curio. «Marcus Crassusele pole ju kakssada tuhat sestertsi mitte rohkem kui üks terake võrreldes heleda Tiberi kogu liivaga.»
«Tal on õigus,» ütles Lucius Bestia silmi pärani ajades, ahnusilme näol. «Mis on see Marcus Crassusele, kel on üle seitsme tuhande talendi!..»
«See tähendab – üle poolteise biljoni sestertsi?..»
«Summa, mis näiks ebatõenäoline, kui poleks teada, et ta on tõesti olemas!»
«Vaat mil viisil meie nii hästi valitsetavas vabariigis,» ütles Catilina kibedusega, «avaneb alatu hingega ja keskpärase mõistusega inimesel lai tee kuulsusele ning aule. Mind aga, kes ma tunnen endas jõudu ja võimeid viia edukalt lõpule mistahes sõda, pole iial tahetud väeülemaks nimetada, sest ma olen vaene ja võlgadega koormatud. Kui Crassusel tuleb homme auahne soov saada määratud kuhugi provintsi, kus on tarvis teha mõni sõjaretk, saavutab ta selle viivitamatult, just sellepärast, et ta on niivõrd rikas, et võib ära osta mitte ainult õnnetu ja näljase lihtrahva, vaid ka ahne ja rikka senati.»
«Ja mõtelda ainult,» lisas Quintus Curio juurde, «kui räpane oli selle ääretu rikkuse allikas!»
«Muidugi,» segas end jutu sekka noor Bestia, «sest kuidas ta selle saavutas! Ta ostis kõige madalama hinna eest kokku varandusi, mis Sulla oli konfiskeerinud proskriptsioonide ohvreilt. Ta laenas raha välja määratu kõrgete protsentidega. Ta ostis umbes viissada orja – arhitekte ja müürseppi, ja need ehitasid loendamatu hulga maju tühjadel kruntidel, mis ta oli saanud endale poolmuidu: seal olid kunagi seisnud lihtrahva elamud, mis sagedastes tulekahjudes olid maha põlenud…»
«Nii et nüüd,» katkestas teda Catilina, «kuulub pool Rooma majadest temale.»
«Ja kas see kõik on õiglane?» küsis Bestia ägedalt. «On see aus?»
«See on mugav,» ütles Catilina mõru naeratusega. «Ja kas see tõesti jääb alatiseks nii?» hüüdis Quintus Curio.
«Ei tohiks küll jääda,» pomises Catilina, «aga kes võib teada, mis on kirjutatud saatuse vääramatuis raamatuis?»
«Soovida tähendab võida,» vastas talle Bestia. «Kui Roomas elavast neljasaja kuuekümne kolmest tuhandest kodanikust neljasaja kolmekümne kolmel tuhandel pole küllalt raha, et kõhtu täis süüa, ega küllalt maad, kus nende väsinud kondid võiksid puhata, siis leidub julge mees, kes neile selgeks teeb, et ülejäänud kolmekümne tuhande kodaniku poolt kokkukuhjatud varandused on omandatud ülekohtuselt ja nende valdamine on ebaseaduslik. Siis saad sa näha, Catilina, kas õnnetud leiavad viisi, kuidas näidata oma jõudu neile jälkidele ahnetele koletistele, kes toituvad näljase ja rõhutud rahva verest.»
«Mitte jõuetuis kaebeis ega tühises kisas ei maksa oma tundeid välja valada, noormees,» ütles Catilina tõsiselt. «Me peame oma kodude vaikuses üldise plaani läbi mõtlema ja parajal ajal ta kohkumatu ning kindla käega teoks tegema. Vaiki ja oota, Bestia: võib-olla pole see päev kaugel, millal me suudame ühe hirmsa ja otsustava löögiga hävitada selle pehkinud korra, mille rõhumise all me ägame. Sest oma välisest hiilgusest hoolimata on see kord üleni mäda ja mõrane.»
«Vaata, vaata, kui lõbus on oraator Quintus Hortensius!» ütles Curio, nagu soovides vestlusele teist suunda anda. «Ta rõõmustab nähtavasti Cicero eemaloleku üle, sest on nüüd jäänud täiesti ilma konkurendita foorumi koosolekuil.»
«Küll see Cicero on argpüks!» hüüdis Catilina. «Niipea kui ta märkas, et oli sattunud ebasoosingusse Sulla juures oma noorusvaimustuse pärast Mariuse vastu, istus ta laeva ja pani plehku Kreekamaale.»
«Juba peaaegu kaks kuud on ta Roomast kadunud.»
«Ah, kui minul oleks tema kõneosavus!» sosistas Catilina kätt tugevasti rusikasse pigistades. «Kahe kuuga saaksin ma Rooma valitsejaks.»
«Sinul puudub tema kõneosavus, temal aga sinu jõud.»
«Sellest hoolimata,» ütles Catilina tõsiseks ja mõtlikuks muutudes, «kui me ei tõmba Cicerot kaasa oma üritusse – see aga osutub raskeks tema loiu iseloomu tõttu –, võib ta kunagi muutuda meie vaenlaste käes hirmsaks tööriistaks meie vastu.»
Ja kolm patriitsi jäid vait.
Sel hetkel astus portikust ümbritsev rahvahulk kahele poole laiali: kandetooli juurde, mis oli üleni ehitud kullaga väljaõmmeldud purpurrüüdega, sammus Sulla naine Valeria. Teda saatsid mõned patriitsid, kelle hulgas paistsid silma paks Decius Caedicius, kõhn Aelvius Medullius ja Quintus Hortensius.
Lai raske tumesinisest idamaisest riidest palla varjas kirglike austajate ahnete pilkude eest kenadust, mida loodus oli Valeriale nii ohtralt annetanud. Tema nägu oli väga kahvatu, suured mustad pärani avatud ja peaaegu liikumatud silmad vaatasid igava ilmega, mis näis imelik naise kohta, kes oli abiellunud kuu aja eest.
Kergete peanoogutustega vastas ta patriitside tervitustele ja naeratuse taha haigutust varjates surus kätt keigareil Aelvius Medulliusel ja Decius Caediciusel. Mõlemad patriitsid näisid Valeria varjudena,