ТОП просматриваемых книг сайта:
Spartacus. Rafaello Giovagnoli
Читать онлайн.Название Spartacus
Год выпуска 2013
isbn 9789949515288
Автор произведения Rafaello Giovagnoli
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
Spartacus pakkus oma käsi ja väheste temasse uskuvate ja temast lugupidavate gladiaatorite käsi – ta rõhutas muuseas kogu aeg sõna «vähesed» – Catilina ja tema sõprade käsutusse. Pärast seda kui tema ja Crixus olid tühjendanud sõprusekarika, mida lasti ringi käia ja millesse külalised viskasid roosi õielehti pärgade küljest, jättis ta majaperemehega ja tema sõpradega hüvasti ning lahkus ühes Crixusega patriitsi majast.
Tänavale jõudnud, seadsid nad sammud Sulla maja poole.
Crixus katkestas esimesena vaikimise.
«Sa seletad mulle, ma loodan…»
«Vaiki, Herculese nimel!» ütles Spartacus teda katkestades poolvaljusti. «Hiljem saad sa kõik teada.»
Nad läksid vaikides edasi ja käisid niiviisi ära üle kolmesaja sammu. Esimesena hakkas kõnelema rudiaarius. Ta pöördus gallialase poole, vaatas ringi ja ütles tasakesi:
«Seal oli liiga palju inimesi, mitte kõik nad pole meie poolt ja mitte kõigi mõistus polnud selge. Neid noorukeid ei võinud usaldada. Sa kuulsid – nende jaoks on meie vandenõu likvideeritud, peab kaduma nagu haige aju sonimine. Sina mine kohe tagasi Actianuse gladiaatorite kooli ja vaheta meie parool, tervitused ja salajane märk käepigistusel. Parooliks saab «valgus ja vabadus» asemel «püsivus ja võit». Märgiks pole edaspidi mitte enam kolm lühikest üksteisele järgnevat käepigistust, vaid parema käe esimese sõrme kolm lühikest vajutust teise parema käe peopesale.»
Ja Spartacus võttis Crixuse parema käe ning vajutas kolm korda esimese sõrmega tema peopesale, öeldes:
«Vaat nii. Kas said aru?»
«Sain aru,» vastas Crixus.
«Ja nüüd mine, ära kaota aega; tee nii, et iga lüli ülem teataks sellest oma viiele gladiaatorile. Seleta neile, et meie vandenõu ähvardas avalikukstuleku oht ja et igaüks, kes lausub endise parooli ja tarvitab endisi märke, riskeerib meie ettevõtte nurjaajamisega ja sunnib meid lõplikult loobuma katsestki teha teoks meie ohtlik kavatsus. Homme varahommikul saame kokku Julius Rabetiuse koolis.»
Spartacus surus Crixuse kätt ja hakkas kiirel sammul Sulla maja poole minema. Ta koputas uksele; ta lasti sisse ja juhatati eesruumist väikesse toakesse, kus elas tema õde Mirza. Neiule, kes oli võitnud oma emanda täieliku poolehoiu, oli antud juba väga tähtis töö: ta juhatas Valeria tualetti.
Ärevuses ootas ta venda, ja niipea kui nägi teda oma tuppa astuvat, sööstis tema juurde, põimis käed tema kaela ümber ja kattis ta näo suudlustega.
Seejärel rääkis tütarlaps Spartacusele väga lõbusa näoga, et ta poleks kutsunud teda niisugusel tunnil, kui seda poleks käskinud tema emand Valeria, kes sageli kõneles temaga Spartacusest, päris teateid tema kohta, ilmutas tema vastu rohkem huvi, kui võib-olla oleks sobinud nii suursugusel matroonil tunda rudiaariuse vastu. Teada saanud, et Spartacus polnud veel sidunud end mingi töökohaga, oli Valeria käskinud kutsuda ta selleks õhtuks, kavatsedes teha talle ettepaneku hakata juhatama gladiaatorite kooli, mille Sulla oli hiljuti organiseerinud oma villas Cumaes.
On raske kujutleda, missugust rõõmu tundis Spartacus Mirza sõnade juures. Ta raputas energiliselt pead, nagu püüdes eemale ajada temas tormitsevaid kummalisi mõtteid.
«Kui ma nõustun juhatama seda väikest gladiaatorite kooli, kas nõuab siis Valeria, et ma pean uuesti ennast ära müüma, või jätab ta mu vabaks?» küsis ta viimaks õelt.
«Sellest ei rääkinud ta mulle midagi,» vastas Mirza, «aga ta tunneb sinu vastu suurt poolehoidu ja küllap on vist nõus sind vabaks jätma.»
«Tähendab, ta on väga hea, see Valeria?»
«Niisama hea kui ilus.»
«Oo, siis pole tema headusel piire!»
«Mulle näib, et sa tunned tema vastu suurt armastust?»
«Mina?.. Määratu suurt, kuid harrast ja aupaklikku armastust, missugust võib ja peab tundma nii suursuguse matrooni vastu minu kurvas seisundis olev inimene!»
«Noh, siis kuula… Tõota, et sa ei hinga talle sellest sõnagi, sest ta keelas mul valjusti ära sellest sulle kõnelda. Tea, et õrnuse ja armastuse, mida sa tema vastu tunned, on sulle sisendanud kõrged jumalad kui tänukohuse, sest just Valeria mõjutas tsirkuses Sullat sulle vabadust andma.»
«Kuidas… Tema?.. On see tõesti tõsi?..» hüüdis Spartacus kogu kehast võpatades ja kahvatuks muutudes.
«Tõsi… tõsi… Kuid kordan sulle – ära näita talle välja, et sa seda tead.»
Lasknud pea rinnale vajuda, jäi Spartacus sügavaisse mõtteisse.
«Ja nüüd lähen ma Valeriale teatama sinu tulekust, et võiksin siis sind tema juurde juhatada.» Ja liblikkergena kadus Mirza väikese ukse taha.
Spartacus, kes oli süvenenud mõtisklusse, ei märganudki seda.
Rudiaarius oli esmakordselt näinud Valeriat poolteist kuud tagasi. Sulla majja tulles, et õega kokku saada, oli ta kohanud Valeriat, kes oli parajasti väljumas kandetooli juurde.
Mulje, mille jätsid Spartacusele Valeria kahvatu nägu, mustad säravad silmad ja pigimustad juuksed, oli välkterav ja tugev. Ta tundis üht neist erilistest ja seletamatuist poolehoiupuhanguist, millele on võimatu vastu panna; samas tekkis temas äkki, nagu julgeim soov, mõte võimalusest kas või ainult suudelda selle temale Venusena kaunina näiva naise tuunika palistust.
Nähtavasti oli Spartacuse ja Valeria vahel tekkinud mingisuguste salapäraste hoovuste kokkupuude. Ehkki Valeria seisund ja päritolu oleksid pidanud sundima teda suuremale tagasihoidlikkusele, valdas teda, nagu oli märgata, juba esimesest hetkest peale samasugune tunne nagu see, mis erutas gladiaatori hinge.
Algul tahtis traaklane selle uue tunde oma südamest välja tõrjuda. Mõistuse hääl ütles talle, et tema armastus pole mitte ainult võimatu, vaid et see on mitte millegagi võrreldav meeletus, et tema armastus on hullumeelse armastus, et tema kirg kohtab täiesti ületamatuid takistusi. Kuid mõte sellele naisele tekkis pidevalt, visalt ja võimukalt keset kõiki Spartacuse muresid ja valdas lõpuks teda täielikult.
Vahel läks ta nagu salapärase jõu sunnil Sulla maja portikuse sammastiku taha – ootama Valeria väljatulekut. Temast märkamatuna oli ta palju kordi teda näinud ja iga kord leidnud ta olevat veelgi kaunima.
Ainult üks kord oli Valeria teda märganud, ja hetkeks näis vaesele rudiaariusele, et ta vaatas teda heatahtlikult, peaaegu lahkelt ja – ta oli valmis mõtlema – armastusega, kuid ta tõrjus selle mõtte endast kohe eemale nagu oma soovide koletisliku fantaasia, nagu mõtte, mis tema hinge sellise seisundi juures – ta mõistis seda väga hästi – viiks ta hullumeelsuseni.
On kerge aru saada, missuguse mulje jätsid Mirza sõnad vaesele gladiaatorile.
Ta oli Sulla majas, mõne sammu kaugusel sellest naisest – ei, mitte naisest, vaid jumalannast, kelle eest ta tundis end valmis olevat ära andma oma vere, kuulsuse ja elu.
Ta satub kohe tema ette, võib-olla jääb temaga kahekesi, kuuleb tema häält ja näeb lähedalt tema näojooni, silmi, naeratust… Naeratust, mida ta polnud veel iial näinud ja mis pidi olema nagu kevadise taeva naeratus. Ta oli siin ja mõni hetk lahutas teda võrratust õnnest, missugust ta polnud julgenud soovida, ei, millest polnud julgenud unistadagi… Mis oli siis ometi juhtunud?.. Võib-olla oli ta magusa unistuse võimuses, oma kirest erutatud fantaasia nägemuste keskel?.. või hakkab ta hulluks minema?.. Või ehk ongi ta õnnetu juba hulluks läinud?
Selle mõtte juures Spartacus võpatas ja vaatas ringi, otsides hämmeldunud silmadega oma õde. Kuid Mirzat polnud enam seal.
Ta tõstis käed laubale, nagu selleks, et tagasi hoida pöörast tukslemist meelekohtades või et hajutada udu, mis mässis end tema aju ümber, ja sosistas vaevalt kuuldavalt:
«Oo jumalad, ärge laske mind hulluks minna…»
Vähehaaval nakkas ta toibuma ja taipama, kus ta viibib.
Muidugi